TULIUUS LIIGE | Brändiagentuur Pepe’Pe: Eestis on väga palju ettevõtteid, kel on disaini vaja, aga nad ei saa sellest ise aru
Julgen öelda, et Turundajate Liidus pole palju liikmeid, kes oleks saanud nime Kreisiraadio tegelase järgi. Aga Pepe Šmõudist inspireeritud Pepe’Pe on! Brändiagentuuri asutaja ja põhijõud Siim Tammiste annab aru.

“Lapselik ja banaalne, jääb lihtsasti meelde,” kirjeldab Tammiste agentuuri nime. “COVID-19 ajal mängisime sõpradega palju Call of Duty’t ja seal oli mu nimi Pepe Šmõud. See jäi külge. Nalja peab saama!”
Vaatasin su kodulehte ja leidsin sealt lause: “maailmas on piisavalt Wordis tehtud logosid ja Canvas tehtud reklaambännereid.” Kui suureks probleemiks sa seda pead?
Canva on “vägev” asi, mis rikub mingil määral disainimaailma. See paneb inimesi arvama, et nad oskavad midagi, mida nad tegelikult ei oska. Kui ettevõtja arvab, et ta hoiab Canvaga kokku, siis üldiselt tekitab see hoopis neile kulusid juurde. Alatihti jõuavad Canva failid, mis oleks pidanud minema otse trükikotta, ringiga minuni. Canva pole kindlasti vahend, millega teha trükifaile, kuigi tihti arvatakse, et on.
Saan aru, et sa toimetad üksi?
Igapäevaselt olen ühemeheansambel, aga muidu on tegemist moodulettevõttega. Kui vaja, kasutan partnereid – näiteks veebiarenduses, trükis või paigaldamisel. Disainimaailm on selline, et ainult ühte asja ei saa pakkuda ja ainult kujundustöö täna enam ei müü.
Pealegi, sa pead oma kliendile selgeks tegema, mis on disain ja mis selle sees on. Kui koostan CVI-d, siis endamisi eeldan, et klient teab, kuidas asjaga edasi toimetada, aga tihti ei tea. Pean selgeks tegema, et disain on bänner ja visiitkaart ja sotsiaalmeedia jne. Alati ütlen klientidele, et CVI on nagu relv, mida peate oskama õigesti kasutada.
Pepe’Pe on nagu üks hea turundusjuhi käepikendus, mis aitab täita lüngad, mis muidu jäänud täitmata.
Ei saada aru, mis disain on?
Nii palju kui ka välismaa disainerid jälgin, siis üks asi, mida tihti öeldakse, on see, et disainerid ei saa maailmas piisavalt palju tunnustust.
Praegu on üldse väga raske. Kui ettevõte peab kokku tõmbama, siis esimesena tehakse seda disaini ehk turunduse arvelt. Teame, et see on kõige rumalam asi üldse. Oleneb muidugi valdkonnast ka, aga kui on näiteks jaeklient, siis on selline käitumine täitsa totter.

Võib-olla ei oska ka piisavalt müüa?
See on kindlasti üks nüanss, aga ettevõtetega rääkides saab aru, et nad ei soovi professionaalset kujundajat. Pepe’Pe algne plaan oli tõestada, et kvaliteetse asja tegemiseks ei ole vaja viie- kuni kümnepealist tiimi, kellele kõigile tuleb suurt palka maksta.
Mõte oli pakkuda teenust mõistliku hinnaga. Sama kvaliteeti poole odavamalt. Siinkohal pole ma kindlasti võtnud kõiki töid sisse, mida on pakutud. Leian, et esmalt tuleb vaadata, kellega võiks koostöö sujuda, sest ainult nii saab luua parimad lahendused.
Müügitöö teeb keeruliseks see, et pean potentsiaalsele kliendile esimese asja ütlema, et ta ei saa hakkama või teete asja halvasti. Seda on raske läbi lillede öelda.
Ütlesid, et räägid ettevõtetega. Miks nad ei taha disaini ja turundust?
Umbes 75% ajast on argument, et pole finantsi. Ülejäänud… Ma ei oskagi öelda. Isepäisus võib-olla. Hiljuti kohtusin ühe tootmisettevõttega. Nad on erinevates edetabelites suhteliselt tipus, aga kui võtad nende sotsiaalmeedia lahti, siis see on nagu kohaliku kõrtsu Facebook aastal 2011. Neilt tuli kindel vastus, et nad ei soovi kellegagi koostööd teha, sest arvavad, et teevad ise kõige paremini. Mis sellises olukorras teha, kui otsus nii kindel on?
Kui sa teed pisikest asja, siis on selline sotsiaalmeedia okei. Aga minu fookus on natuke suuremad ettevõtted, kes tahavad Eestist välja kasvada. Sotsiaalmeedia on üks esimestest asjadest, mida sinu puhul nähakse. Kui see on, vabandust, kräpp, siis see paneb nii palju paika. Kui investor seda näeb, võib see panna päris suure põntsu.
Ma leian, et see “teeme meelega kehva disaini” aeg võiks möödas olla, sest praegu on variante teha häid asja tegelikult päris palju.

Mis praegu disainis hästi ja halvasti on?
Hästi on see, et on väga, väga palju ettevõtteid, kel on seda teenust vaja. Paha asi on see, et nad ei saa sellest aru. Neid, kes disainile tähelepanu pööravad, saadab edu. Kui lugesin intervjuud Fraktaliga, jäi kõrvu mõte, et ei taheta bännereid edasi teha.
Ütlen ausalt – mina tahan! See on mingis mõttes minu jaoks kutse. Olen selle vastu võtnud ja tahan teha. Kui ma ei võta bänneritööd vastu, siis võib-olla keegi teine keerab mingi jama kokku.
Väikese tööga on see, et teed ära ja ei tea kunagi, mis sellest edasi võib saada. Mulle tõesti meeldib disainimaailm, see töö ja protsess. Iga disaineri soov on ju mingil määral maailma muuta. Kui mulle ei meeldiks disainimine, siis ma seda ei teeks ja kui ma peaks kunagi uuesti valima mingit kutset, siis vaevalt see disainer oleks.
Ma ei ütle, et Eesti disainimaastik on kehv. Suures osas on väga ilus, aga sellel sihtrühmal, keda sihime, jääb entusiasmist veidi puudu.
Aga mis on veel halvasti? Ma ei saa öelda, et halvasti, aga praegu liigub trend lihtsuse poole. Kõik liigub lihtsuse suunas, aga disainerina on su ülesanne teha midagi meeldejäävat. Mingi aeg on tarvis ujuda vastuvoolu ja teha midagi teistmoodi. Lihtsus kohati rikub isegi tegija ja tellija suhet. Tellijale tundub asi nii lihtne, et ta mõtleb, et oleks võinud ise teha.
Miks liitusid TULI-ga?
Olen selle peale kaua mõelnud. Eesti on nii väike ja ei ole väga palju neid, kes disaini hinnata oskavad. Eeldan, et Turundajate Liidus osatakse.
Autor: Siim Kera, TULI