Novembri keskpaigas astuvad Fraktali töötajad viimast korda Tallinna vanalinnas asuvasse kontorisse. Rohkelt Kuldmune ning teisi auhinde võitnud tunnustatud disainiagentuur lõpetab. Ettevõtte partnerid Tajo Oja ning Martin Voltri annavad aru, miks selline otsus tehti.

No nii, mis juhtus? 

Tajo: Me lähme laiali! Väga tore on lõpetada asju konkreetselt. Seod lõppu lipsu ja asi on tehtud ega jää vaikselt vinduma. See on natuke rock’n’roll! Tahtsime vältida seda, et iga järgnev plaat on kuidagi nõrgem ning viimasel tuuril on kõigil veidike piinlik. 

Martin: Head aastad on olnud. Töö tuli pikalt hästi välja. Eks hinges pakitseb ikka aeg-ajalt küsimus, mida on elul veel pakkuda? 

Tajo: Minu jaoks on märksõnaks väsimus. Pankroti kohta on kuulus tsitaat, et pankrotti minnakse hästi aeglaselt ja siis üleöö. Eks sellega oli samamoodi. Väsimus tööstiilist kasvab hästi aeglaselt ja siis ühel hetkel ärkad hommikul üles ja saad aru… 

Ma ei kujuta ette, et olen 50-aastane ja vaidlen kliendiga selle üle, mitu sisulehte veebilehele panna ning kui kallis see on? Või et olen 80-aastane ja proovin endiselt seletada, kuidas mingi Figma prototüüp töötab?

See on töö osa ja väga huvitav, aga kõik need väljakutsed, mis kunagi olid selle töö positiivsed küljed, tunduvad nüüd ebamugavad ja ebameeldivad. Ma ei ütle, et kliendid on halvemad või töö on tüütum või majandus surub kuidagi rohkem. See väsimus on kuskil mujal. 

Martin: See on huvitav, et sa seda just niipidi ütled. Kui otsust arutasime, saime üsna kiiresti aru, et Fraktal tuleb lõpetada, aga minule on see töö kogu aeg justkui lihtsamaks läinud (muigab – toim.). Seda mõnusam on tööd teha, aga see muutub ühel hetkel rutiinseks. 

Tore on leida uusi kliente, nii näed erinevaid maailmasid ja saad teada väga palju asju, mida varem ei teadnud. See on põnev, aga protsessid asjade lahendamiseks on ikka sarnased ja neid fundamentaalselt muuta on keeruline. 

Tajo: Õppimiskõver läheb kiiresti väga laugeks ning ühel hetkel enam ei õpi midagi. Kui kümme või rohkem aastat tagasi klient uksest sisse tuli, oli väike pabin sees, et kuidas tema probleemi lahendada. Kogu aeg õppisid uusi asju, aju huugas ja kõrvadest tuli tossu välja. Tahaks vältida sellist olukorda, et klient tuleb uksest sisse ja saan juba kõnnakust aru, mida tal vaja on. 

See tooks häid tulemusi, aga mida mu enda aju samal ajal teeks? Istuks kaheksa tundi niisama jõude? 

Tajo, ütlesid, et tööstiil väsitab. Mida sa täpselt selle all mõtled? Kas kogu valdkonna toimetamise loogika on kuidagi sassis? Või kliendid vahel ebameeldivad? 

Tajo: Kui sul on tunne, et kõik sinu ümber on valesti, siis äkki lihtsam seletus on see, et sinu endaga on midagi valesti (muigab – toim.). Klientide iseloom ei ole muutunud. Neid kliente, kes tahavad logo suuremaks teha, on alati olemas olnud. Võib arutada, mis kivid lähevad klientide kapsaaeda ja kas me saaks seal midagi ära teha, aga mina olen vahel mõelnud budistlikus vaimus, et kliendid on tuul, mis puhub ja meie neid muuta ei saa.

Aga on tendentse, mida saab välja tuua. Disain on muutunud väga turvaliseks ja pakendatuks. Klient tuleb ja ta juba teab, mida tal vaja on. Disainiagentuur ei otsi enam vastust küsimusele, vaid võtab kliendi vastuse ja vormistab selle ära. Kõige klišeelikum näide on see, et klient ütleb, et tal on vaja Apple’i brändingut. 

Veebilehtedega on sarnane olukord, 15 aastat tagasi oli rohkem otsimist, eksperimenteerimist ja katsetamist. Praegu on raske innovatsiooni teha. Põnevuse puudumine pole klientide süü. Võib-olla lihtsalt ei oska ise enam nii teha, et oleks huvitav. 

Martin: Sa võid värvida erinevaid erikujulisi autosid, aga lõpuks sa ikka värvid autosid. See pole kuidagi pisendavalt mõeldud. Võib-olla see oli halb metafoor, aga kuigi sa võid töös leida põnevust, siis mingil hetkel tunned korduvust – mingit asja, mis on nii paika loksunud, et ei paku enam väljakutset. 

Tajo: Lõpuks pole see enam klientide suhtes aus. Meil on alati olnud siiras entusiasm. Mulle on agentuuritöö meeldinud, sest kui klient tuleb, ei tea ma midagi. Ta ütleb, et toodan traktoreid ja teie tehke mulle veebileht. See tekitab elevust ja entusiasmi. Tahtsime lõpetada enne, kui entusiasm kaob.

Fraktal on suure osa ajast kuulunud disaineritele ja meie kandev idee on alati olnud, et hea disain on kõige tähtsam. Aastatega oleme kaotanud väga palju raha, sest me pole õigel ajal arvet välja saatnud.

Martin: See on üks paradoks, millest ei saa kuidagi üle. Raske on teha asju kehvasti, kuigi sa tead, et aeg ja eelarve on ammu lõhki. Me pole seda suutnud teha. Lihtsalt ei tule välja. Meil on siin fantastilised inimesed – Siiri, Melissa, Slava, Paavel. Väga äge on asju koos teha.  

Tajo: Kui tiimile uudist rääkisime, kasutasime metafoorina lennuki maandumist. Eesmärk on alati olnud, et kõik saavad lennukist võimalikult heade tingimustega ning turvaliselt maha. Teadsime, et see maksab 70 000 eurot, nii saavad kõik oma palgad ja koondamishüvitised kätte. 

Mainisin, et klientidega peab aus olema, aga võib-olla veel tähtsam on olla töötajate vastu aus. Arvan, et kõik disainerid teavad seda tunnet, et töötad kuskil ja saad aru, et juhtkond pole enam 100% hingega asja juures. See on lõpuks tiimile väga demoraliseeriv. 

Ajaloos on olnud agentuure, mida juhivad inimesed, kes ei hooli valdkonnast ja näevad seda rohkem kui äriprojekti. Ma ei taha, et Fraktal tunduks klientidele ja töötajatele kui äriprojekt. Meie inimesed on liiga head selleks, et öelda neile, et “suva, hakkame odavaid bännereid tegema, tahate ju palka saada!” 

Ettevõtted lõpetavad tihti seepärast, et ajad on rasked ning raha saab otsa jne. Kindlasti mõni loeb ja mõtleb, mida nad ajavad, majandusseis on kehv ja seepärast panevad putka kinni. Kas praegune majandusolukord mängis ses otsuses mingit rolli? 

Tajo: Praegu võib rääkida ükskõik, mis agentuuriga, kõik ütlevad, et majandussurutis algas jaanuaris, võib-olla isegi detsembris. Siin ei ole mingit saladust. 

Aga see ei ole meie jaoks otseselt määrav, sest meil on kogemus olemas. Alustasime 2007. aastal suure hurraaga ning kohe tuli majanduskriis otsa. Tollane kriis oli natuke teine, raha sai turul väga kiiresti otsa.

Meid on päästnud see, et oleme piisavalt väikesed ja väikeste kalade jaoks mingi ussike kuskilt ikka tuleb. Meil ei ole palju vaja, et ellu jääda ja praegu saame nii lõpetada, et kellelegi võlgu ei jää ja midagi õhku rippuma ei jää. 

Pole mõtet ehitada agentuuri, mis suudab nulli tulla, kuid ei suuda investeeringuid teha, omanikele dividende tuua ning kasumit toota. See oleks siis lihtsalt hobi. Me jääks ellu ikka. Tööd on küllalt. 

Ütleme nii, et see praegune majandusseis ei olnud otsuse juures määrav, aga see mõjutas. Kui sul on niigi väsimus peal ja tuleb majandussurutis peale, siis hakkad mõtlema. 

Agentuuride juhid räägivad, kuidas nad on suvega raha põletanud, lihtsalt ahju visanud, lootes, et sügisel läheb paremaks. Nüüd on sügis käes ja pole palju paremaks läinud. Tulevikus saab öelda, kas meie otsus oli hea ajastusega või mitte.

Martin: Kui on tunne, et on muutust vaja, siis tuleb see muutus teha. Mõni inimene elab sünnist surmani samas majas, teine vahetab iga mõne aasta tagant. 

Tajo: Agentuur on äge ja tugev, aga agentuur pole elu. See pole elusorganism. See on lihtsalt üks vorm, kuidas asju teha. Meie agentuuris on aastate jooksul töötanud alla 40 inimese ning ükski neist pole läinud mõnda teise agentuuri. Paljud on teinud põneva otsuse ning olnud uue huvitava tööga rahul. See annab julgust, et künka taga on palju asju. 

Ei pea kartma, et telefon on tumm, ühtegi meili sisse ei tule ning mõtled, et kas meid kellelegi vaja on? See vabadus tegi otsustamise lihtsamaks. 

Martin: Ma ei tea, mida ma tegema hakkan. 

Ma ei unusta kunagi üht The Guardiani artiklit inimeste karjäärivahetustest. Seal rääkis advokaat, kes hakkas inimkahurikuuliks. 

Tajo: Ma olen küll riigiteaduste haridusega, aga ükskõik, mis tunded mul selle töö kohta on, siis disain on kõige ägedam asi. Kõige õnnelikum olen alati olnud disainides. Ettevõtte juhtimine oli lihtsalt olude sund. Ühel või teisel viisil jään disainiga kokku. 

Martin: Mulle meeldib tohutult vaheldus. Mõelda saan siis, kui jooksen arvuti juurest minema ja kruvin lambi lakke või valan betooni. Aga paratamatult annan aru, et kõige paremad oskused on need, mida siin igapäevaselt rakendan. 

Ma olen hariduselt arhitekt. Seda olukorda tuleb vaadata selle nurga alt, et me viskame klotsid korraks põrandale laiali ja vaatame, mis neist uut kokku tuleb. Kui oled legomaja kokku pannud, siis ühel hetkel on tunne, et sa ei saa või ei tohi seda lõhkuda, aga mis põnevat jääb kokku panemata, kui me seda ei lammuta? 

Tajo: Kõigile noortele lugejatele, kes mõtlevad, et agentuuri tegemine on hea viis neljakümneselt finantsvabaks saada… Ei ole. Me peame mõlemad tööle minema (naerab – toim.). 

Ütlesite, et see oli teie ühine otsus. Aga keegi pidi ju esimesena koosoleku kokku kutsuma? 

Martin: Arvan, et kui üks poleks kutsunud, oleks teine kutsunud. Vahepeal on nii, et vaatad otsa ja saad aru. 

Tajo: Kui Wikipediasse on vaja kirjutada, siis mina kutsusin kokku. Enne seda olin nädal aega väga närvis (Martin naerab – toim.). Mida rohkem sellest räägin, seda rohkem käib peas lahkumineku paralleel. Saad aru, et see asi sinu ja agentuuri vahel ei tööta enam nii nagu võiks töötada ja pead aus olema. Eks iga päev käib korraks ka see tavaline lahkumineku tunne läbi, et okei, tegelikult on see ju päris hea, mida ma teen? (mõlemad naeravad – toim.).

Martin: Oluline on märkida, et kui inimsuhted lähevad tihti tüli nahka, siis siin tüli pole. 

Tajo: Huvitavam lugu tuleks, et kaks partnerit läksid tülli ja vaidlevad nüüd kahe diivani üle! 

Meie disainioskused ei kao, aga mul on natuke kahju sellest, et võib-olla kaovad meie teadmised, kuidas teha 15 aastat head agentuuri, mis võidab seinatäie Kuldmunasid ja palkab kõige paremaid disainereid. Iga disainer, kes seal teises ruumis on, on võitnud vähemalt ühe Kuldmuna. 

Kui käin nooremate kolleegidega lõunal, siis vahel räägime, kuidas me seda teeme. See on teadmine, mida tahaks mingil kujul edasi anda. 

Martin: Sa hakkad raamatut kirjutama! Ise küljendad ka!

Tajo: Martiniga pidime kõik need asjad ise välja mõtlema. Mis juhtub, kui oled Ameerikas puhkusel ja helistab klient, kes lubab su kohtusse kaevata. Esimene kord on see hirmus. Teist korda juba naerad, sest tead, et see on mõttetu asi. Või mis saab siis, kui raha otsa saab? Me saime alguses vähemalt Tõnuga (Runnel, Fraktali asutaja – toim.) põrgatada, aga ühel hetkel jäime üksi ja pidime kõik asjad ise välja mõtlema. 

Ma jõuan tagasi siia, et klientide harimine on ette kaotatud lahing. Keskmine klient tellib elu jooksul võib-olla ühe disaini ja that’s it. Pigem on küsimus, kuidas meie agentuurina oskame neid asju müüa. Just oli Best Marketingis lugu, kus Tabasco ütles, et tänu nende reklaamile tõusis Pakendikeskuse käive 5%. Peaks olema nii, et tõuseb 5% ja sina võtad pool endale. See on see, kuidas müüa, mitte nii, et logo maksab nii palju. 

See on üks töö, mis meil tegemata jäi. Me ei suutnud oma hinnapoliitikat välja mõelda just selles mõttes, et mis kasu me lisaks ilusale disainile pakume. 

Me ei suutnud lahti hammustada, kuidas istuda kliendiga maha ja öelda, et “vaatasin äriregistrist, et su aastakäive on 4 miljonit eurot. Mis sa arvad, kui palju veebileht seda muudab? 1%? 10%? Kui muudab 10%, siis veebilehe maksumus peaks olema hoopis suurem. Ja kui sa ütled, et üldse ei muuda, siis miks me seda teeme?” 

Martin: Absoluutselt. Disain pole kunagi asi iseenesest. See olukord on keeruline. Kui sa müüd suvel palju suspesid, siis see võis olla seetõttu, et oli väga soe suvi, mitte seetõttu, et sul oli uus veebileht. Korrelatsiooni on keeruline tõestada.

Kuidas ära tunda, millal on õigel ajal lõpetada?

Martin: Õige oleks öelda peo kõrghetkel. 

Tajo: Nagu ma ütlesin, minu taust on riigiteadused. Väga paljud kursavennad ja -õed läksid riigisektorisse tööle ning kui nendega kokku sain, siis jutu sees kõlas ikka seda – otse nad ei öelnud –, et, oeh, esmaspäeval peab jälle tööle minema.

Ma ei saanud sellest aru. Jah, mul oli ka vahepeal tunne, et ei viitsi tööle minna ja tahaks kauem magada, aga kunagi ei olnud seda tunnet, et ma ei taha esmaspäeval tööle minna. Aga kui ühel hetkel mõistad, et ma tõesti ei taha esmaspäeval tööle minna, siis see on see, kuidas saab aru, et nüüd peab lõpetama. 

Martin: Mina jään peo kõrghetke juurde. Kui kett juba maha käib ja hoog hakkab raugema, on palju kurvem, nukram ja mõttetum lõpetada. Meil tõesti on peo kõrghetk. Meil on suurepärased inimesed ja väga head tööd. Aga kui tunned, et ei jaksa enam pedaalida, on õige aeg sadulast maha hüpata, mitte tühjaks sõidetuna kuhugi veereda ja ratas nurka visata. Pigem paneme ratta viisakalt seinale! 

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised