Inimesed muutuvad brändideks. “Praegused arusaamad õnnest seostuvad ilmselt eelkõige eduka müügiga”
Mulle saadeti hiljuti artikkel, kus tuntud eestlanna rääkis, et ta valis oma lapsele nime, mis oleks ka tulevaseks brändinguks hea. Kui uskuda loo kirjutanud ajakirjanikku, ütles inimene seda naljaga pooleks. See pani mulle seegipoolest mõtte pähe.

Nimelt hakkasin mõtlema, et kindlasti on kuskil maailmas mõni beebi, kelle nime on välja mõelnud brändistrateegid – teinud mitmeid ajurünnakuid, joonud lademetes kohvi ning tulnud välja nimega, mis vastsündinule ideaalselt sobides loob pinnase perfektseks persoonibrändiks.
Ma ei pidanud palju guugeldama, koheselt hüppas ette The Observeri artikkel, kus tutvustatakse Taylor Humphrey’t, kes valib su beebile nime, mis sinu perekonna persoonibrändiga sobib! Hind teenuse eest: 30 000 dollarit (28 600 eurot).
Tõsi, on ka odavamaid pakette, võid maksta näiteks 200 või 350 dollarit (190 või 333 eurot). Selle eest saad loendi potentsiaalsete nimedega – see pannakse kokku sinu sisendi põhjal – või tagasisidet oma variantidele.
Mida rohkem maksad, seda rohkem saad, kallimate teenuste hulka kuuluvad näiteks põhjalik konsultatsioon; video või raamat, mis räägib, kuidas beebi oma nime sai; sünnitoetaja ehk doula teenus ning ka sugupuu ülevaade.
Võsukesele hoolikas nime valimine pole muidugi mitte midagi uut, see on alati olnud vastutusrikas ülesanne, mis suunab ta läbi elu. Aga kui varem öeldi, et “panen lapsele nime, mis aitab tal elus läbi lüüa”, siis praegu on sellest saanud “hea persoonibränd”.
Samuti olen end tabanud mõttelt, et kui on tarvis kedagi kirjeldada, siis harvemini kõlab “väga põnev ja huvitav isiksus”, vaid selle on asendanud … “tal on nii hea persoonibränd”. Ühesõnaga: persooni, brändi ja persoonibrändi piirid hägustuvad. Palusin selle tõdemuse üle ka teistel mõtiskleda.
Igavene elu brändina
Auhinnatud loovjuht ja Sweepi partner Oliver Lomp räägib, et tal oli kunagi naljamõte luua agentuur, mis ühendaks inimeste nimed ja brändid. Ehk bränd saab osta inimese eesnime õiguse (noh, näiteks Apple Tamm) ning maksta talle selle eest tasu.
Vastsündinu nime hind oleks loogilistel põhjustel kallim kui mõne 90-aastase inimese nime hind. Samuti mängiksid päritolu erinevad tegurid – kuulsate vanemate laps saab rohkem tähelepanu, seega oleks tema nime hind kõrgem. Ja nii edasi.
“Ideeliselt võiks inimene bränditud kivina kuskil liivaplatsil igavesti elada, tuues oma agentuuri inimestele ehk lähedastele püsiva sissetuleku,” ei lõpeta Lomp mõttekäiku vaid maise teekonnaga. “See idee on omamoodi sürreaalne, aga tormiliselt muutuvas maailmas on piirid selle vahel, mis on sünnis ja mis mitte, väga hägused. Seega ma isegi ei välistaks, et mingi analoog kunagi tekib.
Iseasi on muidugi see, millistel tingimustel bränd lepingu üles öelda saab. Kui ikka uudistes käib negatiivselt läbi mõni sariroolijoodik, kelle nimi on näiteks Bolt Kera, vōi dopinguga patustanud sportlane Adidas Lomp, siis ega bränd liiga õnnelik olla ei saa.”
Kui põneva – ja miks mitte küünilise – mõttevälgatuse järel tõsisemalt rääkida, siis tunnistab temagi, et lapsi ja loomi juba nähakse kui brände.
“Isegi tean üht juhtumit, kus influencer’itest vanemad pakkusid ühele ettevõttele diili, mis sisaldas ka vastsündinud lapse Instagrami kontole sisu tootmist.”
Tallinna ülikooli reklaami ja suhtekorralduse eriala õppekava juht ning reklaamiteooria ja -psühholoogia juht Tiina Hiob ütleb, et brändid ja inimesed nihkuvadki üksteisele lähemale.
“Brändid on muutunud üha enam inimesele sarnaseks – neil on tegu ja nägu, väärtused, põhimõtted,” ütleb ta. “Nad on pigem „kes“ kui „mis“. Bränd läheneb inimesele. Kui inimene defineerib ennast tootena – mida me mh ka kõik suuremal või vähemal määral oleme – ja teeb seda eelkõige, jättes muud inimeseks olemise aspektid tahapoole, siis pole ju ime, et tema kui inimene läheneb brändile.
See toetab tema enesepakkumist ja -müüki. Kui vanem hoolitseb juba eos selle eest, et tema lapse enesemüüki saadaks edu, siis on ilmselt mõistlik ette mõelda ning varakult hea brändinimi kinnistada. Isiklikult on siiski veidi nukker tunne, kui lapsevanem käsitleb oma maimukest koheselt tulevase tootena. Ehk on see selline ajastu keel, mida rakendatakse?
Nimemaagia on ju vana fenomen ning sellesse on läbi aegade tõsiselt suhtutud. Loodeti, et nimi aitab kompenseerida oletatavaid nõrkusi või annab teatud edumaa tugevuste ligikutsusmise läbi. Et ta oleks õnnelik, saaks ennast teostada, pälviks armastust ja lugupidamist. Praegused arusaamad õnnest ja eneseteostusest seostuvad ilmselt eelkõige eduka müügiga.”
Ära ole tropp
Aga ärme keskendu ainult beebidele – kes alles tutvuvad persoonibrändi terminiga – vaid ka meile endile, kes ses maailmas juba vanad kalad. Olgu isikliku brändi väljundiks LinkedIni postitus, koolitus, lauluõline Instagrami story, arvamuslugu, filigraanne esmamulje või mis iganes. Mulje, mis jätame, on võib-olla tähtsam, kui kunagi varem, sest see levib internetis korraga kümnetele, sadadele, tuhandetele või veelgi rohkematele inimestele.
“Loomulikult on sotsiaalmeedia viinud enda kuvandi esitlemise täiesti uuele tasemele,” räägib turunduse- ja kommunikatsiooniekspert Karl Multer. “Osad tegelevad sellega, osad mitte. Pole põhjust ette heita neile, kes ennast läbi sotsiaalmeedia esitlevad, samuti kadestan isiklikult inimesi, kes selleta kenasti hakkama saavad.
Kokkuvõttes on asi ikkagi selles, kas sa tegeled persoonibrändiga teadlikult. Kui jah, siis on vaja teada, miks sa seda teed? Mina ei kirjutaks seda vastust siia portaali, kui mul ei oleks võibolla isu lugejatele tulevikus midagi müüa. Piuksu ka ei teeks, kui kõik oleks elus tehtud, mida olen tahtnud teha.”
Multer usub, et tulevikus oodatakse persoonibrändi kasvuga järjest rohkem autentsust.
“Olla keegi, kes sa tegelikult ei ole, on ilmselt väsitav ja jääd vahele ka,” ütleb ta. “Mingis valdkonnas eksperdiks olemine ei ole enam piisav, loeb see, kes sa tervikuna inimesena oled. Tark võid olla, aga kui tropp oled, siis ei taheta sinuga ikka asju ajada. Eriti Eestis, sest kogukond on nii väike ja ring saab täis.”
Mõjuvõimu demokratiseerimine
META Advisory partner Ann Hiiemaa sõnab, et piiride hägustamine tekitab justkui uue konkurentsivormi.
“Mitte ainult ettevõtete vahel, vaid ka üksikisikute ja organisatsioonide vahel,” lausub ta. “Kui isik, kellel on kaasahaarav narratiiv, suudab koguda miljoneid jälgijaid ja märkimisväärset mõju, muutub ta traditsiooniliste brändide otseseks konkurendiks.
See mõjuvõimu demokratiseerimine sunnib ettevõtteid ümber mõtestama, kuidas nad tegutsevad, suhtlevad ja lojaalsust loovad. Tugevad persoonibrändid on üha enam äri mootoriks. Omamoodi on tegemist mainedoornorlusega – üks toetab teist.
Piiride hägustumine inimeste ja brändide vahel rõhutab autentsuse ja inimliku ühenduse olulisust. Brändid, mis suudavad tõeliselt resoneerida emotsionaalsel ja eetilisel tasandil, paistavad välja nii organisatsioonide kui ka üksikisikute seas.”
Niisiis, inimestest saavad brändid ja brändidest inimesed. On selles ka ohukohti? Lomp nii ei arva.
“Minu meelest võiks iga inimene tegeleda nii kummaliste asjadega, kui ta ise soovib,” sõnab rohkelt Kuldmunasid võitnud mees. “Peaasi, et ta oma tegevusega kellelegi otseselt liiga ei teeks.”
Samas nendib ta, et kui persoonibrändiga tegeleda, peab sel ka sisu olema.
“Ka meie valdkonnas tundub mulle aeg-ajalt, et natukene liiga palju tegeletakse enesebrändiga, et tunduda äge, ja oluliselt vähem tegeletakse sisuga,” ütleb ta lõpetuseks.
Autor: Siim Kera, TULI