Nüüd on siis seegi käes. TULI seltsi on lisandunud esimene (digi)trükikoda – Metroprint! Rääkisime Metroprindi turundusjuhi Kristel Ullaga trükikuradist, kõrgsageduslikust keevitusest, loodusest, töölistest ja paljust muust. Nii et kui oled kunagi tahtnud teada, kuidas trükikojas elu käib, siis siin on sinu võimalus.

Tegime tootmisalas väikese ringi, tore oli näha, et masinad huugasid ja materjalid valmisid. Tundub, et tööd on palju ja läheb hästi.

Jah, läheb küll hästi. Trükifirmad on oma tsükliga hästi palju reklaamifirmadega seotud. Nagu reklaamitööstuseski, on meil tavaliselt jaanuar suhteliselt hapukurgihooaeg. Sel aastal on aga märtsis valimised tulemas ning see kohe mõjutab. 

Tipphooaeg on meil kindlasti märtsist jaanipäevani, siis töötame kahes vahetuses, muidu poleks reaalne. Aga kui sa mõtled üldist majanduslangust, mis siin on, siis ma ei näe seda väga teravalt. Võib-olla on asi ka selles, et meie toodangust üle poole läheb Eestist välja. 

Kuhu?

Peamiselt Soome, aga vähemal määral ka Taani ja Rootsi, näpuotsaga vahel midagi ka Lätti ja Leetu.

Kas teilt tellitakse seetõttu, et olete odavamad või on mingid teised põhjused?

Ma ei tea, kas me oleme odavamad. Soome kliendid on olnud väga pikka aega. Metroprint tegutseb juba 2000. aastast ning paljud Soome kliendid on ligilähedaselt samast ajast. Tollel hetkel oli kindlasti siit odavam osta, aga kas see täna nii on? Selles ma pole enam nii kindel. Pigem on nad rahul koostöö ja kvaliteediga. 

Juba 2000. aastast. Sa võidki veidi rääkida Metroprindi sünnist ja kasvust.

Metroprindi sünni taga on suuresti üks osanikest, Peeter Poom. Tal endal oli sel ajal valguskastide valmistamise ettevõte ja meie perel – kes on Metroprindi teine osanikupool – oli palju tegemist välireklaamidega.

Peeter tegi ettepaneku, et “kuule, näed, trükki on vaja ühel ja teisel, ostame ühe printeri ja hakkame trükkima.” See kõik sai alguse suhteliselt juhuslikult – ostame ühe printeri! Nüüd on sealt välja kasvanud korralik tootmisettevõte.  

Mis on oluline – me suudame teha praktiliselt kõike, mida digitrükis teha saab. Alates väikesest asjast kuni kõige suuremani, mis võimalik ehk kuni 5 meetri laiuseni. Meil on ka väga palju eriprojekte, teeme näiteks palju messimööblit.

On olemas hea keskkonnasõbralik materjal reBoard, millest annab teha laudu, toole, vaheseinu, riiuleid, stende, you name it. Lisaks reklaamikliendile on meie teine suund fassaadid ja sisekujundus. Näeme, et Euroopas kasutatakse digitrükki avalikes ruumides järjest rohkem, kas või kohvikutes ja restoranides ruumi liigendamiseks ja isikupärastamiseks.

Kasutame ka kõrgsageduslikku keevitusseadet. Kõik trükikojad keevitavad, sest kui paned suurele majaseinale bänneri, siis see ühes tükis masinast välja ei tule ning see keevitatakse juppidest kokku. Kõrgsageduslik keevitus ei liimi seda kokku, vaid liidab paanid molekulitasandil omavahel kokku, nii et kui see bänner katki läheb, siis kindlasti mitte keevitusest. Ta on igaveseks ajaks kokku pressitud. 

Meie teine bränd – Archiprint ehk trükitud fassaadid – vajab kindlasti kõrgsageduslikku keevitust. Me oleme teinud näiteks TalTechi raamatukogu, Mustamäe Elamuste Keskuse, Rahvusarhiivi peahoone ja veel mitmete teiste hoonete fassaadid. Need pole ajutised, vaid arhitektid planeerivadki hooneid, mille fassaadiks on trükitud fassaadikangas või komposiitplaat. TalTechi fassaad sai tehtud 2009. aastal ja see on siiani seal. See näitab meie võimekust ja kvaliteeti. Need on asjad, mis peavad linnaruumis tohutult kaua kestma.

Trükimaailm on vist selline valdkond, kus on palju uusi lahendusi ja peab kogu aeg masinaparki uuendama, et alati oleks viimane sõna olemas.

Absoluutselt. Kogu aeg. Üks asi on see, et kvaliteedinõudmised kasvavad kogu aeg. Kui võrrelda sellega, milline printer aastal 2000 oli, siis arvan, et sellise kvaliteediga plakatit tänapäeval enam keegi ei ostaks. Esimese ja tänaste kasutatavate printerite erinevus on umbes selline, et kui aastal 2000 kulus ühe 6×3 meetrit välireklaami bänneri tegemiseks tund, siis täna tuleb selliseid bännereid printerist tunniga kuus tükki.

Teine asi on trükitööstuse üldine omapära, et klientidel on kõike alati vaja väga kiiresti, mis tähendab, et su masin peab olema kogu aeg töökorras, aga eks printerid mingil hetkel ikka saavad vanaks. Kõigepealt on ta hea ja uus, siis keskmine ja mingi hetk hakkab järjest rohkem jupsima. See printer tuleb kohe välja vahetada, sest kliendil ei ole aega oodata. Seepärast on meil suurem osa printeritest ka dubleeritud.

Printerid on väga kallid, see ei ole lõbus ega lihtne äri, et ostan, panen nurka ja teen. Nad on kallid ja nõuavad väga täpset – uskumatult täpset – käsitlust. Ma ei ole spetsialist, aga kuulen kõrvalt neid tehnilisi nüansse. Tööl peavad olema suurte kogemustega inimesed. Enamikke printereid hooldatakse iga päev, tööpäeva lõpus tehakse puhastus ning järgmisel hommikul enne tööle hakkamist pestakse samuti läbi. Kogu see masinapark on paras peavalu (muigab – toim.). 

Aga kas töölisi on lihtne leida? Aeg-ajalt ju räägitakse, et Eestis on oskustöölistest puudus.

Ei ole lihtne leida. Me hoiame oma inimesi väga hästi. Kui leiame head inimesed, on nad meie juures kaua. Pöörame neile palju tähelepanu. Teeme inimestele pitsa- või jäätisepäevi või toome maasikaid. Esmaspäeval oli meil vitamiinilaks, puuviljad ja asjad. Need on pisiasjad, millega saab oma inimeste igapäevaelu paremaks teha. 

Aga jah, neid on raske leida ja aeg-ajalt oleme võtnud kutsekoolidest praktikante, koolitanud ja õpetanud neid välja ning nad on meile edasi jäänud. See on muidugi hästi ajamahukas, sest see eeldab, et tema kõrval on üks inimene, kelle pool tööajast läheb noore õpetamisele.

Seda võib küll öelda, et kui eelmine aasta oli meeletult keeruline uusi töötajaid leida, siis nüüd on see muutunud. Seoses tööpuuduse kasvuga on äkki kandidaate rohkem ja nad on hoopis kvaliteetsemad. 

Kuidas kliendid 20 ja rohkema aastaga muutunud on? Kas saab midagi välja tuua?

Valimiste lähenedes on päevakajaline meenutada, et 20 aastat tagasi püüdsid erakonnad üksteise võidu välja uurida, kui palju konkurendi plakateid meie majast on tulemas. Kliendiinfot ei ole me kunagi avaldanud ja nii andsime põiklevaid vastuseid. Selle peale telliti igaks juhuks natuke bännereid juurde, et ikkagi oleks ülekaal kindel. 

Aga ma võin välja tuua viimase aja kolm trendi. Esiteks: plaatide asemel kasutatakse rohkem tekstiilmaterjale. Teeme palju tooteid messidele. Üha vähem tahetakse plaatidest vaheseinu, sest nad on suured, rasked ja kobakad ning neid on keeruline transportida. Ja mida nendega pärast teha? Nende asemel kasutatakse kergemaid tekstiilpindu.

Teine asi, 20 aastat tagasi oli põhiline esitlustarvik roll-up – need on siiani populaarsed –, kuid järjest rohkem vaadatakse valguskastide poole. Oleme messidele teinud selliseid bokse, kus terved seinad on valguskastidest.

Kolmas trend on muidugi keskkonnasõbralikkuse poole püüdlemine. Aga sellega on natuke keeruline… Meie valikus on täna ligi kolmandik toodetest keskkonnasõbralikud, sealhulgas näiteks PVC-vabad bännerid. Nad ei ole üdini rohelised, neid ei saa kartongiga võrrelda, aga nad ei sisalda PVC’d, mis on kõige kahjulikum. 

Samuti taaskasutame oma jääke. Eelmisel aastal tegime näiteks kokkupandavad jõulukuused plaadijääkidest, need olid väga populaarsed ja sobisid nii kontorisse kui ka kauplusesse. Samuti kasutame jääke pakkimisel. Meil on palju pakkimist ja me peame seda väga korralikult tegema, et toode ilusti Jyväskyllä kohale jõuaks. 

Keskkonnasõbralikkuse juures on aga üks aga… Kui öelda kliendile, et siin on PVC ja PVC-vaba bänner, nad on enamvähem sama väljanägemisega, aga PVC-vaba on 5% või 10% kallim, siis suurem osa klientidest valib ikka PVC. 

Kas ka näiteks soomlased ja taanlased võtavad odavama PVC?

Jah. Raha on oluline, eks ole. Ja ei olegi midagi teha. Meil on keskkonnasõbralikud materjalid valikus olemas ja teeme aeg-ajalt sooduskampaaniaid. Siis ostetakse, kui on sama hinnaga.

Aga loodetavasti ikka on mõni selline klient, kes alati valib keskkonnasõbralikuma materjali?

See liigub sinna suunas. Liigub. Üks välireklaamifirma tahtis väga tõsiselt üle minna täiesti keskkonnasõbralikele taaskasutatavatele plakatitele. Aga sellist ei ole veel olemas ja vahepealset PVC-vaba varianti nad ka ei võtnud. 

See on keeruline valdkond. Südames tahaks olla veel rohelisemad, aga me ei saa olla nii rohelised kui jogurtitootja või keegi teine. Kuigi, nemad on ka hädas, sest nad ei saa jogurtit papptopsi panna, ikka on vaja plastikut, mis natuke kaitseb. 

Nojah, siin peavad teadlased välja töötama uue materjali, mis oleks piisavalt keskkonnasõbralik, vastupidav ja ka ilus.

Jah, ilu on ka teema. Ega PVC’l on värvid kirkad ja eredad, plakat näeb nii ilus välja. Mõni teine materjal on selline, et värvid hajuvad veidi rohkem. Suurtele klientidele saadame alati näidiseid. Mõni vaatab seda ja ütleb: “ma ei tea, ma tahan et plakatil oleks särav naeratus.” Ja sinna lähebki see keskkonnasõbralik mõte. 

Sellised agad on, kuid me jätkuvalt promome seda klientidele, igal võimalusel mainime keskkonnasõbralikke alternatiive. 

Igas trükikojas elab trükikurat. Vahepeal ikka juhtub, et jääb mingi hästi loll viga sisse ja siis interneti irvhambad saavad naerda, et kuidas on võimalik, et kümme inimest vaatavad ning keegi midagi ei märka.

Ütleme nii, et tootmises pole võimalik vigadeta toimetada. See ei ole lihtsalt reaalne. Ükskõik, mida sa toodad, osa läheb praagiks.

Praak jaguneb kaheks. Üks asi on selline, et kohe näeme, et on mingi viga, kas on midagi kortsus või on värv pahasti. See on viga, mis on tehnikast sõltuv. Klient ei tea sellest midagi, teeme uue plakati ja kõik on korras.

Teine variant on see, et laseme midagi välja, keegi ei märka mitte midagi, see läheb kliendile, ta avab paki ja oh, häda, midagi on valesti. Seda juhtub. Näiteks kui on mingisugune kandiline asi, mida klient tahab tekstiiliga katta. Tükid õmmeldakse ilusti kokku, mõõdetakse üle, kõik mõõdud on õiged, kõik klapib, aga klient teeb lahti ja üks tükk on ühtpidi, teine teistpidi ja kiri vms on tagurpidi. Õmbleja lihtsalt ei vaadanud, et sai valesti kokku õmmeldud. Inimlik faktor.

Üks meeldejääv apsakas, kus vingerpussi mängis tehnika, oli suure seinabänneri trükkimine Taani aastaid tagasi, kus rippimise käigus kadusid kujundusel olevast ühest sõnast osad tähed. Selle käigus moodustus uus taanikeelne sõna, millel kogu sloganiga mingit pistmist polnud. Meie seda viga muidugi ei märganud, sest tootmises taani keelt ei räägitud.

Juhtub ka seda, et tuleb Helsingi raudteejaamalt kiri, et bännerid on vales mõõdus, nad tahavad raha tagasi ja uusi plakateid. Meie mõtleme, et kuidas see saab olla vales mõõdus, me ju mõõdame kõik üle. Ei ole võimalik. Tahame alati neid tooteid, mille osas on pretensioonid, tagasi saada, et ise üle vaadata. Selgus tõsiasi, et hoopis raudteejaama raamid olid teises mõõdus. Meie plakatid olid õiged, aga raam oli vale. Keegi oli kuskil teinud vea ja bännereid ei saanud paigaldada.

Reklamatsioonidega on nii, et kui on meie süü, võtame omaks ja teeme uue, aga palju tuleb ette seda, et esimese hooga tuleb kliendilt kuri kiri või kõne ja siis vaikselt hakkab toss välja minema. Tuleb välja, et kuskil mujal oli hoopis see viga.  

Eestisse on tekkinud erinevaid 3D-printimise ettevõtteid. Kas tunnete, et nad on teie konkurendid?

Ei tunne. Nad teevad ikka täitsa teistsugust asja ja seda teist asja on ka väga vaja. 

Ei ole nii, et klient vaatab, oo, ruumiline asi, ma tahan seda, mitte mingit vanamoodsat plakatit!?

Täna veel mitte. Täna veel mitte. Aga eks tuleb kogu aeg silmad lahti hoida, kuhu turg liigub ja mis on populaarne. Võib-olla tõesti, kui seda äri piisavalt kaua teha, siis ühel päeval ei ole siin enam ühtegi praegust printerit, vaid kõik täitsa uued masinad. 

Ei ole vaja olla omas teemas kinni. Kui on uued huvitavad lahendused, siis tuleb sinna liikuda, aga praegu pole see teema. Tavalist trükki on nii palju. Kuigi asjad lähevad digisse ja digireklaami on palju, on sul kuskil ikka seda tavalist plakatit vaja. 

Tulevad uued suunad ja lahendused, aga välimeediat on ikka vaja. Olen kuulnud, et osad kliendid tahavad just staatilisi reklaame, sest digis info vahetub nii kiiresti, et inimesed ei suuda seda enam tarbida. Kui sul on plakat ühe visuaaliga, on seda lihtsam tarbida. 

Miks liitusite TULI-ga?

Oleme ammu lugenud teie uudiskirju ja jälginud kõike infot, mida jagate. Me hindame hääletoru võimalust ja vaatasime, et ühtegi trükiettevõtet liikmete hulgas pole. Olen kindel, et neid tuleb. TULI on hea võimalus olla valdkonna sees ja oma teadmiste ja kogemustega kaasa rääkida. 

Kuidas te end ise turundate? 

See jaguneb enamvähem kaheks. Üks on see turundus, mida teeme olemasolevatele klientidele, sest igal ettevõttel on alati kõige kasulikum uute klientide otsimise asemel hoida vanu enda juures. Kasutame uudiskirju, suhtleme isiklikult, peame neid meeles jne.

Teine on üldine bränding. Meil on LinkedIn, Facebook ja Instagram. Kusjuures, LinkedIn on kõige rohkem kasvanud ja usume, et sealt tuleb kõige väärtuslikum kontakt. Aga Facebook on ka vajalik, sest eesti inimene on seal väga palju.

Instagrami kasutame praegu ainult oma tehtud tööde näitamiseks. Oleme märganud, et professionaalset klienti ei kõneta, et meil oli suvepäev – selle info paneme Facebooki –, ta tahab näha, mis huvitavaid töid me teinud oleme ning Instagramist saab ta selle info muu vahuta kätte. 

See on leierdatud teema, aga infoküllus on nii suur, et ettevõttena tuleb olla vastutustundlik ja mõelda selle peale, et mida sinu huviline sotsiaalmeediast näha tahab. Meie kodulehte kiidetakse ka palju, sest seal on kõik materjalid ja täpne info olemas, see aitab olemasolevaid kliente hästi ja on uuele kliendile abiks. 

Viime regulaarselt läbi tagasiside uuringut, kus küsime, mida kliendid tahavad. Sealt selgub, et nad tahavad kõrget kvaliteeti, kiiret teenust ja odavat hinda (naerab – toim.). Viimastel kordadel oleme küsinud nii, et sealt tuleks välja, mis on kõige olulisem. Tuleb välja, et kõige olulisem on kvaliteet ja tähtaegadest kinnipidamine, mitte kiirus iseenesest. See ei saa olla selline EMO teenus, et mul on homme vaja. Nii ei jääks me ellu ja kõik oleks tohuvabohu. Aga kui me mingi tähtaja anname, siis peame sellest kinni pidama. 

Erinevus 20 aasta taguse ajaga ongi see, et siis liiguti rohkem hinna pärast siia või sinna. Praegu eeldatakse kvaliteeti, tähtaegadest kinnipidamist ning meeldivat koostööd. Meil on terve rida viise, kuidas me seda tagame. Meil on oma tootmisjuhtimise programm, mida minu teada teistes Eesti trükikodades pole. Kogu protsess alates töökäsu sisestamisest kuni kauba väljastamiseni on digitaalne. 

Meil on tarnekindluse indeks, mida jälgime ja mõõdame. Oluline pole, kas asi läks õigel ajal majast välja, vaid kas klient sai selle õigel ajal kätte ehk mingil määral vastutame ka kullerfirma või laeva eest, mis võib-olla ei sõida. 

Pakkestandardid on ka väga detailsed, umbes, et milline plakat tuleb keerata rulli värv seespool, milline plakat värv väljaspool, kus peab rullil olema tugevdus sees jne. Inimene ei mõtle sellistele asjadele, ta mõtleb, et saada mulle plakat, eks ju (muigab – toim.). 

Uh, keeruline. Siin töös on palju detaile.

Väga palju detaile, aga seda kliendid hindavadki, et nad saavad detailideni hea asja.

Autor: Siim Kera, TULI

Metroprint on TULI liige. TULI ühendab kõiki turundusega tegelevaid professionaale, kes on huvitatud erialase taseme tõstmisest ning valdkonna ärksaimate kaasamõtlejate hulka kuulumisest. TULI-sse kuulub praegu 108 liiget.

Kõik uudised