Sigurd Bjerre: YouTube´i reklaamis on agressiivne müük kohatu

Vanal heal ajal oli üks ja ainuke ekraan. Multi-ekraani ja on-demand video ajastul on inimeste harjumused kardinaalselt muutunud. Keegi ei istu enam vahetpidamata televiisori ees. Filme ja saateid saab vabalt valitud ajal näiteks Netflixist vaadata. Televiisoril ei ole isegi enam taustamüra funktsiooni, sest ka nutitelefonist saab kuulata personaliseeritud uudiste või meelelahutuse voogu. Seetõttu on reklaamijate üleminek TVst YouTube´i igati põhjendatud.

Nunnude kiisudega konkureerimiseks ei tohi kohelda vaatajaid kui tarbijaid. Tuleb pöörduda vaataja kui inimese, mitte kui tarbija poole. Pakkuda emotsionaalset väärtust nagu hea kõhutäis naeru või liigutav lugu. Otsene, agressiivne müük on kohatu, sest see ei paku vaatajale mitte midagi.

Miks on muinasjutud ka sajandeid hiljem nii populaarsed? Sest isegi digitaalajastul on armastus ja vaprus inimeste jaoks olulised teemad. Pakkuge oma auditooriumile muinasjuttu!

Bränditud YouTube’i videote call-to-action on tihtipeale peaaegu olematu. Kuidas tõestada nende videote efektiivsust? Milline saab olla ROI, kui toodet pole videos sageli isegi näha?

Isiklikule kogemusele tuginedes julgen väita, et YouTube’i videod töötavad väga hästi. Inimesed tunnevad brändi ära hoolimata sellest, kas toode on kaadris või mitte. Sa pead looma vaatajaskonnaga sideme ja video peab olema tehtud niimoodi, et brändi DNA oleks äratuntav. Kui võrrelda traditsioonilist agressiivset reklaami ja delikaatselt bränditud videot, siis YouTube’is ei ole keegi vabatahtlikult nõus agressiivset müügivideot vaatama.

Traditsioonilise, aktiivselt müüva reklaamiga ei teki vaatajal emotsionaalset sidet. Samas nõustun, et call-to-action on ülioluline ükskõik mis sisu puhul.

Kõigil tuleb ette olukordi, kus loovtöö tähtaeg läheneb, aga pea on ideedest täiesti tühi. Kuidas sina olukorrast välja tuled?

Üritan ennast olukorrast eemaldada, sest üle mõtlemisega lahendust ei leia. Mulle on suureks abiks sport. Olen tööasjadest nii kaugel kui võimalik, seda nii füüsiliselt kui mentaalselt. Kuid alateadvuses otsin ikkagi lahendust. Ma lihtsalt ei mõtle sellele.

Kui järgmisel hommikul üles ärkan, jõuab ootamatult idee ise minuni. Liigne muretsemine on üks lõpmatu negatiivne spiraal, seega – võtke asja rahulikult.

Intervjueerisid: Hando Sinisalu ja Ann-Kristin Kruuk, est Marketing International

www.bestmarketing.ee