Sander Mölder tegi Cannes Lionsile muusikat: kui lähen reklaamimaailmas liiga kaugele, tõmban pidurit
Saksamaa, Kanada, India, Jaapan, Uganda – need on vaid mõned paigad, kuhu muusik ja helilooja Sander Mölder on reklaamimuusikat loonud. Rääkimata siis sõbralikest naaberriikidest. Turundajatele pakub ehk enim huvi, et tänavu tegi ta Cannes Lionsi helikujunduse.
Aga alustame algusest. Sander Mölder ja Tanel Maandi juhivad Jaapanist pärit Black Cat White Cat heli- ja muusika loovagentuuri Eesti haru. Samuti tegutseb ettevõte tuntud USA muusikalinnas Austinis. Mölder ütleb, et põhimõtteliselt on tema ja ta kolleegide töö olla muusikaekspert. Kui kellelgi on filmi, sarja, reklaami või mõne muu projekti jaoks muusikat vaja, saavad must ja valge kass aidata. Enamasti kirjutatakse ise sobiv pala, vajadusel otsitakse maailmas olemas olevate miljonite teoste hulgast.
Ettevõtte asutaja Seiya Matsumiya oli mullu Entertainment Lions for Music kategooria žürii esimees ning sealt koorus tiimile võimalus tänavu suurfestivaliga helipartnerlust alustada. Muide, Jaapani Black Cat White Cat võitis tänavu ka kaks lõvi.
“Aasiast tulev muusika on praegu väga populaarne ning samas on meie ettevõte veel Euroopas suhteliselt tundmatu, mis tegi meid ilmselt atraktiivseks partneriks,” kommenteerib Mölder.
Black Cat White Cat oli Cannes’i ametlik helipartner, mis tähendab, et koostati näiteks mõned helipalad, mida mängiti auhindade jagamisel; samuti pandi kokku ports playlist’e, mida festivali eri paikades kuulda oli. Lisaks astus Mölder kahel õhtul koos kolleegidega üles DJ-na.
Süvasaagimine
Maailma tuntuimal turundusüritusel käis Mölder kolmandat korda. Pidas pikki vestlusi ning tutvus uute lahedate inimestega. Kõik oli tore. Ainult et …
“Liigne turunduse tähtsustamine ajab mul s*ta keema,” naerab ta. “Mul lihtsalt on midagi kogu selle liigse enesemüümise ja pildis olemise vastu. See kuidagi hullult häirib, eriti kui see on tühi.”
Ta tunnistab, et ta ei tahaks, et teda tuntaks vaid kui reklaamiheliloojat, aga samas talle hirmsasti meeldib liikuvale pildile muusikat kirjutada. Muidugi ka filmimuusikat, ent reklaamide puhul köidavad teda nende lühidus ja ootamatud pöörded.
“Kohe kui lähen reklaamimaailmas liiga kaugele, tõmban pidurit ja mõtlen, et tahaks mingisugust süvasaagimist teha,” muigab ta. “Samas käib see teistpidi ka: muusikud vastanduvad tihti reklaamile ja kommertsile laiemalt. See pole ka päris õige. Mul on sees mingi kompass, mis annab märku, et nüüd lähen liiga kaugele või mul pole vorsti laua peal. See on väga individuaalne tunnetus ja keegi ei ole puhtam või mustem kui teine.”
Reklaamimaailmas on Mölder samal ajal üha nähtavam: tänavu oli ta Cannes Lionsi väikevenna, Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika turule suunatud Dubai Lynxi filmimeisterlikkuse žüriis.
Tehisintellekt suurendab eelist
Nagu turunduses – ja igal pool mujalgi –, vaevatakse ka muusikamaailmas pead selle üle, kuidas tehisintellekt mängu muudab. Mölder liiga palju ei muretse. Muusika kirjutamise ja produtseerimise oskus on küll devalveerunud, aga professionaalid teevad ikka asja kõige paremini.
“Kõigi baastase on tõusnud,” tõdeb ta. “Aga samamoodi saame ka meie tehisintellekti abil oma taset tõsta. Meie ülesanne kunstnike ja muusikutena on kasutada tehnoloogiat ning otsida võimalusi, kuidas teha lahedamaid asju ja kvaliteeti tõsta. Ma arvan, et tehisintellekt tegelikult suurendab meie eelist. Sest AI loodud muusika on keskpärane, sel pole ärevust ega üllatust. Meil tuleb veelgi julgem olla, eksperimenteerida ja uusi asju leiutada.”
Tehisintellekti ja autoriõiguste osas on tal samuti kahetised tunded. Ühelt poolt leiab ta, et see on kole, kuidas suurkorporatsioonid inimeste loomingut röövivad (“kui inimene on 30 aastat muusik olnud ja tehisintellekt teeb sama asja sekundiga ära, siis see on meeletult valus”). Teisalt tõdeb ta, et kopeerimine on iidne tegevus.
“See on ilmselt aegade algusest peale eksisteerinud,” sõnab Eesti muusikaauhindadelgi autasusid võitnud mees. “Ilmselt hüüdis keegi koopas “uuuu” ja teine tüüp vastas “uuuu”. See on ju ka kopeerimine. Rääkimata siis sämplimisest. Ma tean, et kõnnin praegu õhukesel jääl.”
Autor: Siim Kera, TULI