Optimisti juht Magnus Lužkov ja VAASi juht Timo Hartikainen mõtisklevad, milliseks oleks nende karjäär kujunenud siis, kui elu poleks neid turundusse toonud.

Vähesed unistavad lapsena, et saavad suureks kasvades turundajaks või reklaamiinimeseks. Ometi paljud sellesse valdkonda jõuavad. Aga mis oleks saanud siis, kui elu oleks läinud veidi teist rada? Palusime kahel agentuurijuhil kujutleda oma alternatiivset karjääri – millest nad lapsena unistasid, millise ameti valiksid nad täna ning miks nad seda ei teeks? 

Agentuuri Optimist juht Magnus Lužkov: turundaja, kellel on traktor, mitte kaater 

“Lapsena tahtsin saada arstiks nagu mu vanaisa, aga mingil hetkel selgus, et ma ei talu kuigi hästi verd, lahtiseid haavu ega surnud inimesi. Seega loobusin sellest unistusest üpris varakult. Praegu mõeldes oleks see alternatiiv hoopis midagi muud. 

Ratsionaalsem ajupoolkera ütleb, et võiks valida ameti, kus raha tuleb väiksema vaevaga – kinnisvara, pangandus või infotehnoloogia. Teine pool kisub aga millegi loova poole, kus tulemus on visuaalne ja käegakatsutav: arhitektuur, ehitus või farmindus. 

Ökoloogiliselt puhta toidu tootmine oleks täna vist kõige tõsiseltvõetavam alternatiiv. Ja tegelikult ei pea see üldse olema alternatiiv, vaid paralleelne tegevus. Nagu ütles Rain Lõhmus: kui sulle meeldib rediseid – või ükskõik mida muud – kasvatada, siis kasvata nii palju, et ei peaks pangas tööl käima. Ma olen ilmselt ainuke reklaamiagentuuri juht, kellel on traktor, mitte kaater või sportauto.

Mulle meeldib kontrast, et igapäevaselt teen kõike koos meeskonnaga arvuti ja tehnoloogia abil. Aga farmis töötan traktoriga, tassin kive, juurin puid ja rajan istandust üksinda. Kui olen päevade kaupa arvuti taga istunud, vajan tasakaaluks füüsilist tööd, mille käigus saab vaadata rohelusse ja kaugusesse. Mulle meeldib ka see, et farmis allub kõik minu tahtele – keegi ei vaidle vastu, intrigeeri ega peta. Tulemus on kohe näha ja sõltub ainult minust. See pakub mulle rahuldust ja taastab närvisüsteemi.

Tagantjärele mõeldes ei olnud see mõte sugugi ulmeline. Võimalik, et kui isa oleks kauem elanud ja meie maakodu oleks säilinud, oleksin Tallinna Ülikooli asemel hoopis kaalunud Eesti Maaülikooli. Kvantfüüsika fännina usun, et kuskil paralleeluniversumis nii ka läks. 

Samas näen farminduse ja turunduse vahel ka palju sarnasusi. Mõlemal juhul on tegemist millegi loomise ja rajamisega. Tihti ka nende järgmisele tasemele viimisega. Olen avastanud, et füüsilise keskkonna korrastamise käigus – näiteks võsa eemaldades – korrastuvad ka mõtted ning mõni strateegia või kontseptsioon ujub pinnale. 

Tegelikult teengi oma alternatiivset ametit juba praegu, lihtsalt rekreatiivses mahus. Esiteks ei võimalda Eesti kliima farmindusega aastaringselt tegeleda ja teiseks tüütaks see mind lihtsalt ära. Praegu on see minu jaoks pigem nagu teraapia või magustoit. 

Turundus on mulle aga loomuomane eriala. Huvi inimeste vastu ja empaatia võimaldavad mul mõista erinevate sihtgruppide ootusi ja vajadusi. Kirjutamisoskus võimaldab mul sõnadesse valada brändide põhisõnumeid ja lugusid. Ning lõpuks – ma olen giver, mitte taker. Ma lihtsalt naudin ettevõtete ja nende meeskondade aitamist.

Kui peaksin oma alternatiivse ametiga iga päev tegelema, hakkaksin üsna kiiresti igatsema oma tiimi ja kliente. Optimist on täna meeskonna ja kliendibaasi mõttes väga heas kohas ning sellest oleks kahju pikalt eemal olla.”

Agentuuri VAAS juht Timo Hartikainen: kaamera jäi siiski tööriistaks, mitte elukutseks 

“Kui olin väike, ütlesin vanaisale täiesti veendunult, et suureks saadeks hakkan kaluriks. Vanaisa püüdis mulle läbi lillede selgitada, et see pole ehk kõige parem otsus – rääkis, et kalurid ikka väga hästi ei ela ja teenistus pole suurem asi. Ma küll päris täpselt aru ei saanud, mis sõnumiga ta minuni jõuda soovis, aga teatasin peale mõttepausi enesekindlalt – “Olgu, siis hakkan bussijuhiks!”

Päris elu viis mind siiski teise suunda. Kui ma täna turunduses ei töötaks, oleksin suure tõenäosusega fotograaf. Ühel eluperioodil kasvas pildistamise hobi minu jaoks lausa teiseks ametiks. 

Mind köitis eelkõige inimeste pildistamine. Mulle meeldis jäädvustada hetkeemotsioone ja see teadmine, et seda konkreetset hetke ei tule enam kunagi. Fotot vaadates on aga võimalik sinna tagasi rännata. 

Ühel detsembrikuul tõi põhitöö kõrvalt tehtud piltniku töö mulle sisse isegi rohkem kui mu päevatöö. Alustasin laste sünnipäevade pildistamisest, sealt jõudsin ettevõtete ürituste ja lõpuks perepildistamisteni looduses ning stuudios. Sõbrad julgustasid mind isegi täiskohaga fotograafiks hakkama. Mulle tundus aga, et kui peaksin selle tööga oma pere ära toitma, kaoks üsna kiiresti ka rõõm selle tegemisest. 

Kui võrrelda agentuuri ja fotograafi tööd, siis on neil tegelikult palju ühist. Oluline on see, kuidas sa oma teenust pakud ja millise tunde kliendile jätad. Kui jätad professionaalse mulje ja teed töö tähtajaks – või veel parem, veidi enne tähtaega – tuleb suure tõenäosusega ka kordusost. Loomulikult peab ka tulemus ise kvaliteetne olema. 

Minu fotograafitöö entusiasm hakkas hääbuma siis, kui sain aru, et kõik hakkas korduma. Eriti hästi tuli see välja jõulude eel stuudios perepilte tehes. Kõik tahtsid ühesuguseid pilte – viskame valge karusnaha peale kõhuli, paneme punased päkapikumütsid pähe, lapsed keskele ja naeratame suurelt kaamerasse. Kui julgesin soovitada midagi teistsugust, siis sain reeglina arusaamatu pilgu ning eituse osaliseks. 

Umbes samal perioodil asusin juhtima Idea reklaamiagentuuri. Erinevate klientide ja projektidega kokkupuude andis mulle selle vajaliku vahelduse. Erinevate ettevõtete äride tundmaõppimine avardas silmaringi ning tõi kaasa nii võite, mille üle rõõmustada, kui ka väljakutseid, mida lahendada. Need samad põhjused hoiavad mind agentuurielu juures tänaseni.

VAASi algusaastatel tegin üsna tihti isegi klientide fototööd ise. Oli tore vanad oskused uuesti kasutusele võtta, kuid samal ajal tuli meelde ka põhjus, miks ma ei tahtnud kunagi sajaprotsendiliselt fotograaf olla. Kui peaksin seda tegema iga päev, tunneksin kõige rohkem puudust just vaheldusrikkusest.”

Autor: Hanna-Reena Kukke, TULI praktikant

Kõik uudised