Kui Maria ja Laura Rannaväli 2015. aastal sisuloomega alustasid, olid nad vaid 12- ja 9-aastased. Vähesed teavad, et kõik sai alguse nende ühisest YouTube’i kanalist “Maria pluss Laura vlogid”. Ajal, mil eeskuju tuli pigem Ameerikast ja kohalik sisuloome alles otsis oma nägu, jõudsid õed kiiresti esimeste tasuliste koostöödeni.

Kümme aastat hiljem tegutsevad nad endiselt sisuloomes, kuigi paljud, kes nendega samal ajal alustasid, on praeguseks valinud teise tee. Maria sõnul ei olnud kõige keerulisem edu saavutada, vaid seda aastate jooksul hoida.

Kui palju tuli alguses julgust kokku võtta? Tol ajal ei olnud sisuloome veel kuigi tavapärane. 

Maria: Mõnes mõttes oli tol ajal julgust rohkem vaja, sest tegijaid oli vähem ja kõik olid selle võrra suuremalt luubi all. Internetti postitamine ei olnud veel tõsiseltvõetav tegevus ning sellele vaadati päris palju viltu. Samas toetasid kodused ja sõbrad mind 100%. Kuna hea tagasiside teiste minuvanuste seast jõudis kiiresti minuni, jagus motivatsiooni, et jätkata. Mul ei olnud enne seda midagi, mis oleks täitsa minu olnud. 

Laura: Olin alguses hästi haavatavas eas, kuid ma ei osanud veel midagi karta. Maria oli selle tee juba läbi käinud. Tema koges suuremat tähelepanu ja kriitikat ning mina sain tema kõrvalt näha, kuidas sellise olukorraga toime tulla. Ma ei olnud kunagi varem olnud nii suure tähelepanu all kui tema. 

Maria: Mu esimene heiter oli mu klassivend. Ta saatis mulle pika kirja, kuidas nad olid vanematega vaadanud mu videoid ja öelnud, et ma peaks need maha võtma – need mõjuvad tulevikus mu karjäärile jube halvasti.  Täna vaatan sellele naerdes tagasi ja ei võta seda nii tõsiselt, aga eks tol ajal oli sellel suur mõju. Sain juba varakult õppetunni, et teiste inimeste arvamusi ei tohi enda hinge lubada.  

Laura, sina liikusid hiljem oma teed ja hakkasid oma kanalit kasvatama. Millal tekkis tunne, et tahad seda teha just omal moel? 

Laura: Alguses oli see lõbus tegevus, mida õega koos teha. Esimesed kolm aastat ei mõelnud ma sellele kui millelegi tõsisele. Postitasin samuti Youtube’i, aga mitte väga järjepidevalt. 

Siis avastasin Musical.ly platvormi ja teadsin, et Maria ei plaani sinna veel lähiajal tulla. See andis mulle võimaluse proovida midagi täiesti enda oma. Aastate jooksul kasvasin ka ise inimesena, leidsin oma stiili ja hakkasin looma sisu, mis oli rohkem minu nägu. 

Kuidas kujunes aastatega teie sisuloomest päris äri? 

Maria: 2016. aastal loodi selline turundusagentuur nagu Creatly ja nemad nägid meie tegemistes esimestena väärtust ja ärilist potentsiaali. 

Mu esimene koostöö oli Sportlandi seljakotikampaania. Pärast videot müüdi seljakotid kiiresti läbi. Tol ajal tundus täiesti uskumatu, et sellise sisu eest makstakse. Kolmeteistaastane meigita tüdruk räägib mingist huulepulgast.

Creatly oli üles ehitatud nii, et nad suhtlesid ise brändidega. Natuke enne ülikooli, kui oma podcast’iga alustasin, kaasasin teadlikult kellegi enda kõrvale. Esimese inimese pardale toomine tähendas, et pidin kogu süsteemi nullist üles ehitama. Kuidas maksta raha töökoha eest, mida senini olemas ei olnud?

Laura: Mul oli selles maailmas juba Maria eeskujuna olemas, kes oli jõudnud nii sisuloomes kui ka ärilises pooles minust kaugemale. Kui otsustasin enda jaoks hobi äriks muuta, sain temalt palju tuge ja nõu. Enda jälgijaskonna kasvades tundsin umbes kolm aastat tagasi, et olen jõudnud järgmisesse etappi ning otsustasin võtta endale mänedžeri. Kuigi täna toimetan juba iseseisvalt, oli tema roll minu arengus väga oluline. Ta aitas mul läheneda koostöödele professionaalsemalt ning õpetas neid vaatama ka brändi perspektiivist. Tänu sellele sain luua tugevama baasi, et sisuloomest kujuneks stabiilsem sissetulekuallikas. 

Hinnad on midagi, millest räägitakse palju, aga jube ettevaatlikult. Kuidas te ise oma tööd hindate?

Maria: Hakkasin oma äripartneriga seda asja kahekesi ajama, mis tähendas, et algusest peale oli kaks suud, mida toita. Pidime üsna varakult rahalisi eesmärke seadma ja kui sa sead eesmärke, hakkad väga ruttu vaatama, kui palju üks projekt aega võtab. Meil kujunes välja miinimumtasu, millest väiksema summa eest polnud mõtet tööd vastu võtta.

Alustame koostööd alati eesmärgist. Mida bränd tegelikult saavutada tahab? Alles siis saab otsustada, millised tegevused selleni viivad. Mõnikord saadetakse ka lihtsalt eelarve ja küsimus: „Mida me selle raha eest teha saame?“. Ka see on okei, mõtleme siis kaasa ja leiame lähtuvalt eesmärgist sobiva lahenduse.

Laura: Minu jaoks on oluline, et koostöö oleks loomulik jätk sellele, mida ma niigi oma platvormil teen. Jälgijad tajuvad väga kiirest ära, kui miski ei ole siiras. Aastatega olen õppinud enda tööd väärtustama ja kujundanud hinnad enda panuse ja sisu kvaliteedi põhjal.  

Kas brändid saavad aru, mille eest nad päriselt maksavad? 

Maria: Kui sa ostad näiteks reklaami tänavaplakatil, siis sa ostad võimalust seal olla. Sisuloojaga koostööd tehes lähed sa täiesti eraldi eksisteerivasse maailma, kus on oma tegelaskujud, naljad, ökosüsteem ja keel. 

Selleks, et üks reklaamvideo mu kanalil toimiks, olen pidanud kümme aastat usaldust tekitama ja järjepidevalt iga nädal sisu looma. Teenuse hind ei seisne ainult ühe video tegemises, vaid selles, kui palju eeltööd on tulnud teha, et see video üldse toimiks. 

Sageli tullakse ostma lihtsalt nähtavust, mõtlemata, kas ma üldse olen õige inimene eesmärki täitma. Need brändid, kes sisuloojaturundusest päriselt aru saavad, mõistavad väga hästi, et küsimus ei ole ainult jälgijate arvus.

Kõige tähtsam on luua head sisu. Teine oluline asi on iga koostöö puhul mõelda, kuidas need kaks maailma saavad tulla kokku nii, et mõlemad saaks sellest kasu. 

Kas mäletate hetke, mil hobist sai päris töö?

Maria: Potentsiaal oli tänu agentuurile suhteliselt varakult teada. Võtsin seda hästi tõsiselt – panin endale kohustuse teha iga nädal uus video ning see oli tähtsam kui kool ja sõbrad. Kui olin seda kolm-neli aastat teinud ja esimene buum rauges, otsustasin teadlikult sellest äri teha.

Laura: Ma tegin otsuse kolm aastat tagasi, kui hakkasin gümnaasiumit lõpetama. Enne seda mõtlesin päriselt, et jätan sisuloome kõrvale ja keskendun hoopis koolile või spordile. Lõpuks otsustasin hakata teadlikult üles ehitama süsteemi, mis võimaldaks mul sellest oma peamise sissetuleku teha.

Teid nähakse sageli paarina, aga tegelikult olete loonud kaks üsna erinevat brändi. Kuidas on õdedena samas valdkonnas töötada? 

Maria: Ma isegi ei ütleks, et me koos töötame. Sotsiaalmeedias on ruumi kõigile. Kui proovisime viimati podcast’is meie kahe visiooni kokku tuua, saime aru, et need on nii erinevad. Kaks pluss kaks ei võrdu viis. Pigem saime aru, et koostöö ei andnud kummalegi midagi juurde. Mul on väga raske oma loomingut teiste inimestega jagada.

Laura, kas noorema õena oli alguses keeruline oma kohta leida? 

Laura: Ma jäingi alguses natuke Maria varju. See oli täiesti loomulik – tema oli enne alustanud ja inimesed seostasid sisuloomet eelkõige temaga. Mul läks päris kaua aega, et leida oma nišš.

Tasapisi sain aru, et mulle meeldib mood ja minimalistlik stiil. Mida rohkem inimesena kasvasin, seda selgemaks sai minu enda käekiri.

Ühel hetkel hakkasin endalt küsima, miks peaksid brändid tegema koostööd just minu, mitte mu õega. 

Maria: See on küsimus, mida peaksid kõik endalt küsima. Miks üldse peaks keegi just mind valima? See ei ole võistlus minu ja Laura vahel. Konkurents on palju laiem. Mida rohkem sa julged eristuda ja oma tugevustele panustada, seda rohkem on põhjust kellelgi sind valida. 

Mis on teie arvates praegu Eesti sisuloome maastikul puudu? 

Laura: Autentsusest räägitakse küll palju, aga minu jaoks ei tähenda autentsus seda, et pead kõike oma elust jagama või olema sotsiaalmeedias sajaprotsendiliselt läbipaistev. Me kõik valime, mida ja kuidas me endast jagame. Minu arvates võiks rohkem olla sisuloojaid, kes julgevad näidata enda päris huvisi ja teha sisu teemadel, mis neile korda lähevad. See teebki sotsiaalmeedia huvitavaks – saame korraks piiluda kellegi teise maailma. 

Maria: Alati võiks olla rohkem julgust panustada oma nišihuvidele. Tihti tehakse seda, mida kõik teised juba teevad. Aga kõige huvitavam sisu sünnib siis, kui inimene räägib millestki, mille vastu on tal päris kirg. Kui inimene räägib millestki, mis teda siiralt huvitab, on seda lihtsalt põnev kuulata. Selle jaoks on sotsiaalmeedias ruumi küll ja veel.

Kuidas te hoolitsete selle eest, et tasakaal päris elu ja sisuloome vahel ei kaoks? 

Maria: Meie töö suurim paradoks on see, et sa pead seda tegema, nagu see poleks su töö. See on ainus viis, kuidas see toimib. Niipea kui hakkad seda tegema ainult tööna, saavad vaatajad sellest aru. Sul endal kaob ka sära silmist. Samas ei ole mul täna äriliselt eriti loogiline luua uusi formaate, ilma et see oleks sponsoreeritud, sest päeva lõpuks panustame sinna aega ja kui see tulu ei too, tähendab see kulu. 

Laura: Mina tunnen umbes iga poole aasta tagant, et pean korraks aja maha võtma. Siis tõmban juhtme seinast välja ja olen mõnda aega täiesti eemal. Aga huvitaval kombel tekib üsna kiiresti tunne, et tahaks juba jälle midagi luua. See on loomulik asi, mis tuleb nii kergelt. Mul on siiras kirg seda teha. 

Kui te mõtlete viis aastat edasi, kas te näete ennast ikka samas valdkonnas sisuloojatena või soovite tegevust laiendada? 

Laura: Elu alles algab. Usun, et sisuloome jääb mingil kujul kindlasti mu ellu. Kas see on ka minu peamine sissetulek, seda ma veel ei tea. Aga kuna olen oma elu nii kaua jaganud ja näen, et see inimesi kõnetab, siis ma lähiajal kindlasti ei lõpeta. Äkki olen välismaal, kes teab. 

Maria: Mina arvan, et olen see inimene, kes teeb ka seitsmekümneselt vlogi. Sisuloome on minu jaoks nagu selgroog. Samas usun, et pikemas perspektiivis muutub ka “sisulooja” sõna. 

Lõppkokkuvõttes jagavad kõik inimesed mingil moel sisu – olgu see mina, ajakirjanik või suva vend, kes postitab. Praegu olen ma 23-aastane. Küsi mult paari aasta pärast uuesti ja ma vastan ilmselt hoopis teisiti. 

Autor: Hanna-Reena Kukke, TULI praktikant

Kõik uudised