Eelmisel nädalal õnnestus mul juba kolmandat aastat järjest osaleda Nordic Business Forumil Helsingis. Iga kord olen sealt tagasi tulnud sama tundega – peas on korraga liiga palju mõtteid. Mõni neist on uus, mõni kinnitab midagi, mida olen juba ammu tunnetanud, ja mõni jääb lihtsalt kuhugi kuklasse tiksuma ning jõuab päriselt kohale alles mõni päev hiljem, kirjutab Liis Veersalu, Sportland grupi turundus- ja kommunikatsioonijuht.

Olen selle võimaluse eest väga tänulik oma tööandjale, kes näeb NBF-i mitte lihtsalt kahepäevase väljasõiduna, vaid võimalusena oma juhte arendada, motiveerida ja tuua nad korraks igapäevasest töötempost välja.

Nüüd, kui mul on juba mõned NBF-id võrdluseks, saan tõdeda, et tänavune oli minu jaoks üks tugevamaid – ja mitte ainult esinejate pärast. Programmi ülesehitus, teemade sidusus ja kogu kahe päeva sujuvus töötasid erakordselt hästi. Ettekanded täiendasid üksteist ja moodustasid lõpuks terviku, mitte lihtsalt rea eraldiseisvaid häid ülesastumisi.

Selle terviku läbiv teema oli “The Human Edge” ehk inimlik eelis. Mis jääb inimese tugevuseks olukorras, kus tehnoloogia muutub järjest võimekamaks, kiiremaks ja kõigile kättesaadavamaks?

Turundusjuhina hakkasin paratamatult mõtlema, mida see tähendab minu enda töö jaoks. Turundus on üks neist valdkondadest, mille igapäevatöösse on AI väga kiiresti sulandunud – genereerime, analüüsime, automatiseerime ja personaliseerime kiiremini kui kunagi varem. Aga mida rohkem ma neid kahte päeva kogesin, seda selgemalt jäi mind saatma hoopis teine küsimus: kui kõigil on varsti ligipääs enam-vähem samadele tööriistadele ja teadmistele, siis kust tuleb tegelik eelis?

Kui vastuseid on lihtne saada, muutuvad küsimused olulisemaks

Majandusteadlane Kjell A. Nordström võrdles AI tulevikku elektriga: ühel hetkel on see kõikjal ja hädavajalik, aga pelgalt ligipääs sellele ei anna enam kellelegi erilist eelist.

Innovatsioonistrateeg Shawn Kanungo rääkis samast muutusest teise nurga alt – teadmine ise muutub järjest lihtsamini kättesaadavaks ning seda olulisemaks saavad otsustusvõime ja oskus esitada õigeid küsimusi.

Turunduses tunnen seda juba päriselt. AI suudab minutiga toota kümme kontseptsiooni, sada pealkirja või viis strateegilist suunda. Küsimus pole enam selles, kas me saame vastuse, vaid milline neist kümnest tegelikult sobib meie brändi hääle, sihtrühma hetkeolukorra ja ärieesmärgiga. Seda valikut ei tee meie eest ükski tööriist. Võib-olla ongi üks AI-ajastu suuremaid paradokse see, et mida lihtsam on vastuseid saada, seda väärtuslikumaks muutub hea küsimus.

AI võiks vabastada aega mõtlemiseks, mitte mõtlemisest

Digikultuuri uurija Rahaf Harfoush tõi sisse teise, minu jaoks väga olulise küsimuse: mida teeb tehnoloogia meie mõtlemise ja õppimisega?

Kui iga tühja lehe, briifi või ebamugava küsimuse puhul pöördume esimese asjana AI poole, tekib oht anda koos ülesandega ära ka osa mõtlemisest.

Tabasin end mõttelt, kui lihtne on ka enda töös valida kõige kiirem tee. Päevad on tempokad, küsimusi palju ja loomulikult on ahvatlev saada esimene struktuur, vastus või lahendus sekunditega ette. Aga võib-olla ei peaks eesmärk olema eemaldada tööst iga viimane kui pingutus. Mõne ideega peabki natuke aega ise maadlema ja mõne otsuse puhul ei saa vastutust mudelile delegeerida.

Seetõttu leian, et AI tõeline väärtus võiks seisneda eelkõige selles, et ta vabastab meie aega mõtlemiseks, mitte ei asenda meie enda mõtlemist.

Hea keskkond otsustab, kas inimesed saavad särada

Psühholoog Angela Duckworth, kelle nimega seostub enim visadus ehk grit, rääkis sedapuhku sellest, kui suur mõju on inimese käitumisele olukorral ja keskkonnal, mitte ainult tahtejõul.

Organisatsioonides on lihtne rääkida sellest, kuidas keegi võiks veel natuke parem olla. Palju ebamugavam on küsida, millise keskkonna oleme selleks juhtidena loonud. Kas inimesel on võimalik keskenduda? Kas ta saab aru, mida temalt oodatakse? Kas tal on piisavalt iseseisvust? Kas ta saab vajadusel tuge ja abi?

Olen ise juhina järjest rohkem mõelnud sellele, et küsimus ei saa olla ainult “mida sina saad paremini teha?”. Sama ausalt peab küsima: “mida mina saan muuta, et sul oleks võimalik paremini teha?”.

Harvard Business Schooli professor Alison Wood Brooks rääkis sama teemat ühe väga praktilise tahu kaudu – sellest, kuidas me omavahel vestleme. Hea vestlus ei sünni sellest, et kaks tarka inimest kordamööda räägivad. Tuleb päriselt kuulata, küsida jätkuküsimusi ja mitte koostada juba teise inimese rääkimise ajal peas oma järgmist vastust.

Kõlab elementaarselt, aga proovigem seda päriselt teha päeval, kus kalendris on kuus koosolekut järjest. Hea koostöö, sealhulgas hea loovtöö, ei sõltu ainult sellest, kes ruumis on, vaid ka sellest, kuidas need inimesed omavahel töötavad.

Kultuur on see, mida tehakse, mitte see, mida öeldakse

Netflixi endine personalijuht Patty McCord oli üks minu tänavuse NBF-i lemmikuid. Tema lause võtab organisatsioonikultuuri minu meelest paremini kokku kui paljud pikad väärtusdokumendid: “Kultuur on see, mida inimesed teevad, mitte see, mida nad ütlevad.”

Kultuuri tegelik sisu tuleb välja teisipäeva hommikul, kui projekt on hiljaks jäänud ja keegi on teinud vea. Kas hakkame otsima süüdlast või lahendust?

McCord viskas nalja ka selle üle, kuidas räägime isegi aastaid pärast koroonapandeemiat inimeste kontorisse tagasi toomisest, justkui läheks maailm kuidagi endiseks. Ei lähe – nüüd on ka Claude kontoris.

Saal naeris, aga selle taga oli tõsine mõte. Juhi ülesanne ei ole taastada maailma, mis oli enne, vaid ehitada organisatsioon, mis toimib hästi praegustes oludes.

Tema teine mõte jäi samuti minuga kaasa: ehita ettevõte, mille kohta on hea öelda ka pärast sealt lahkumist, et ma töötasin seal.

Ebaõnnestumine kui tagasiside, mitte lõplik hinnang

Ettevõtja ja podcast’i “The Diary of a CEO” eestvedaja Steven Bartlett rääkis ebaõnnestumisest kui tagasisidest, mitte lõplikust hinnangust.

Turunduses tekib paralleel üsna iseenesest. Me räägime palju testimisest, aga päriselus tahame ikka, et kampaania oleks enne starti võimalikult valmis ja tulemus võimalikult hästi prognoositav.

Vahel on targem teha väiksem otsus täna, katsetada, õppida ja homme paremini teha, kui veeta järgmised kolm nädalat täielikku kindlustunnet otsides. AI muudab eksperimenteerimise kiiremaks ja odavamaks, aga sellest on kasu ainult seal, kus ka päriselt katsetada lubatakse.

Kui iga ebaõnnestunud test nõuab viiele inimesele seletuskirja, ei päästa meid ükski uus tööriist.

Ja lõpuks jõuame ikka inimeseni

Kahe päeva üks mõjuvamaid esinemisi ei olnud seotud tehnoloogia ega äriga. 1972. aasta Andide lennukatastroofist ellu jäänud Nando Parrado rääkis 72 päevast äärmuslikes tingimustes.

Tema loost jäi mulle eriti meelde vahe hirmu ja paanika vahel. Hirm võib panna inimest teravamalt märkama ja tegutsema, paanika võtab tegutsemisvõime ära. Kõiki vastuseid ei ole alati võimalik saada, aga ka ebakindluses peab suutma otsustada, mis on järgmine mõistlik samm.

Inimeseks olemisest rääkis hoopis teisest nurgast ka Oprah Winfrey. Töö ja äri on üks viis ennast väljendada, aga sellest ei maksa teha kogu oma elu. Lõpuks jääb meist maha eelkõige mõju, mida oleme teistele avaldanud – päris hea meeldetuletus juhtidele, kelle kalendris kipub järgmine kampaania või tähtaeg parasjagu kõik muu tahaplaanile lükkama.

Võib-olla saigi “The Human Edge” minu jaoks just siin kõige selgema tähenduse. Küsimus ei ole selles, kuidas inimesena tehnoloogiaga võistelda, vaid selles, mida me ei tohiks ka kõige võimekamale tehnoloogiale üle anda – oma mõtlemist, otsustusjulgust, vastutust ja oskust päriselt teisi inimesi mõista.

8500 inimest ja ometi kõik lihtsalt töötab

NBF-ist rääkides ei saa mööda minna ka konverentsist endast. 8500 osalejaga üritus võiks üsna kergesti tähendada järjekordi ja kaost, aga NBF-il tekib pigem vastupidine tunne: kõik lihtsalt töötab.

Ja siis need väikesed detailid – garderoobis märkamatult parandatud mantlinööp või hiljem taskust leitud komm –, mis näitavad, kui kaugele on kogu kogemus läbi mõeldud.

Vähetähtis ei ole ka NBF-i teine suur osa – inimesed. Eestlaste jaoks algab kogu kogemus tihti juba enne Helsingit: Tallinki laev on meie NBF-i eessõna ja järelsõna, kus vestlused lähevad käima juba enne esimest ettekannet ja jätkuvad tagasiteel.

Selles loos on üks tore paradoks. Me räägime järjest rohkem AI-st, automatiseerimisest ja kaugtööst, meil on Slack, Teams, Zoom, Claude ja ChatGPT. Aga 8500 inimest tuleb ikka kokku Helsingisse, et olla kaks päeva teiste inimestega samas ruumis. Võib-olla ütleb see tänavuse NBF-i teema kohta rohkem kui ükski slaid.

Tehnoloogia võib meie võimalusi tohutult laiendada, aga ta ei võta meilt vastutust märgata, valida, otsustada ja teisi inimesi mõista. Ja just see saabki olla meie inimlik eelis.

Autor: Liis Veersalu, Sportland grupi turundus- ja kommunikatsioonijuht

Kõik uudised