Praktika peaks olema koht, kus tudeng saab esimese päris töökogemuse. Aga mida teha, kui praktikakoha saamiseks oodatakse töökogemust juba enne? Ja kui praktikant lõpuks valitakse, kas talle antakse võimalus õppida või saab temast lihtsalt üks järjekordne abikäsi?

Vestlesin kolme tudengiga nende praktikakogemusest. Kõik tahtsid praktikale minnes midagi päriselt teha, õppida ja näha, milline nende valdkonna töö igapäevaselt välja näeb. Nende teekonnad praktikani ja see, mis seal edasi sai, olid aga üsna erinevad.

Kõik kolm tudengit räägivad oma kogemusest anonüümselt ja varjunimedega. Nende nimed ja praktikakohad on toimetusele teada.

Kui isegi praktikale on kogemust vaja

Laura hakkas praktikakohta otsima novembris. Järgmise kuue kuu jooksul kandideeris ta vähemalt 20 ettevõttesse ja agentuuri. 

Kandideerimine polnud selline, et saadad sama CV 20 korda teele ja jääd ootama. Iga koha jaoks tegi ta põhjaliku taustauuringu, kuid vastuseks sai enamasti eitava vastuse: teisel kandidaadil oli rohkem kogemust.

„Sageli jäi mulje, et praktikandilt oodatakse juba varasemat töökogemust, kuigi praktika eesmärk võiks olla just nende oskuste omandamine,“ tõdeb ta.

Pärast kuudepikkust eituste laviini viis sihile juhuslik otsekontakt ühe turundusjuhiga. 

Teistel läks lihtsamalt: Marten leidis koha avaliku konkursi kaudu (kus ühele kohale kandideeris 30 inimest) ja Eliise ülikooli praktikafoorumilt. Kuid see, kui raskelt või kergelt keegi uksest sisse sai, ei reetnud midagi selle kohta, mis neid ees ootas. 

Martenil tuli esimest korda elus kirjutada meediakutseid ja pitch’ida ideid. 

„Me tegimegi esimese koos ja nad vaatasid selle üle. Ma sain need asjad selgeks, mis ongi ju praktika eesmärk,“ meenutab ta. 

Kohe alguses öeldi praktikantidele, et kui midagi jääb arusaamatuks, tuleb küsida. Tudengi sõnul rõhutati neile isegi seda, et pole vahet, kui töötaja tundub parasjagu täiesti enda tegemistesse mattunud – mine koputa õlale ja küsi.

Laura kogemus oli sarnane. Ettevõttel polnud küll kindlat praktikaprogrammi, kuid tal oli olemas konkreetne juhendaja, kelle poole sai küsimuste ja muredega pöörduda. 

„Loomulikult oli alguses ülesandeid, mille puhul mõtlesin, et ma ei oska seda veel teha, kuid just tänu toetavale juhendamisele õppisin kiiresti juurde,” räägib ta.

Eliise praktikal tuli „ma ei oska seda“ hetk samuti üsna kiiresti. Ta läks projektijuhtimise suunale, kuid sai tegeleda sotsiaalmeedia ja videote monteerimisega. 

„Läksin teisel päeval sinna ja nad ütlesid, et neil on üht sotsiaalmeedia postitust vaja.“ Ta ütles, et pole tegelikult varem videoid monteerinud. Vastuseks sai ta, et no katseta siis. Ühel hetkel läks ta enda tehtud videot näitama. Ta polnud sellega ka ise eriti rahul. 

„Mulle öeldi, et mis jama see on. „Tee paremini.“ Aga kuidas paremini? Ehk täpsustaks? Käisin kogu aeg kikivarvul.”

Päris vastutus vs odav tööjõud 

Marteni jaoks oli üks praktika parimaid osi see, et ta saigi teha päris asju – artikleid, sotsiaalmeediat, monteerida, kirjutada copy‘t ning käia üritustel ja võtetel. 

„Ma olin osa sellest tiimist ja nad usaldasid mingi osa sellest tööst, mida nad nagunii pidid ära tegema, mulle,” meenutab ta. ,,Ma ei tundnud kunagi, et mind kasutati nagu odava tööjõuna.” 

Tema jaoks oli üks kõige meeldejäävamaid hetki see, kui juhendaja kirjutas talle hommikul, et tema tehtud artikkel oli jõudnud meediasse ja seda mainiti hommikustes uudistes. „Mul tuli reaalselt pisar silma.“

Ka Laura tõi välja sama mõtte, et koolist sai ta vajaliku teooria, praktikal võimaluse seda lõpuks kasutada ja näha, milline turundustöö igapäevaselt välja näeb. 

Eliise tundis, et ülesanded lihtsalt lükati talle. ,,Mul oli tunne, et töötajad mõtlesid praktikantidest selliselt, et anname neile ülesandeid siis, kui midagi meelde tuleb,” meenutab ta. 

Kui küsin, mida ta enda praktikalt õppis, vastab ta esimesena: „Külgboksi parkima.“ Natuke sai ta enda sõnul paremaks ka monteerimises. Tema praktika oli tasustamata ja tagantjärele ütleb ta üsna otse: „Raiskasin paar kuud oma elust. Ma tahtsin päriselt ka sealt midagi õppida.“

Samas ei taha ta enda kogemuse põhjal kogu agentuurimaailma maha kanda. Pigem sai ta aru, et agentuuride kiire tempo ei pruugi talle endale sobida. „Ma ikkagi suudan mõelda, et teised agentuurid on normaalsed,” muigab ta. 

Hea praktika ei tähenda vähem tööd, vaid rohkem juhendamist 

Õppimine toimubki töö käigus. See on praktika kogu mõte. „Ma ei oleks tahtnud, et see oleks nagu kool, sest muidu ei oleks mõtet sinna minna,” sõnas Marten.

Eliise tähelepanek oli, et praktikante võiks rohkem kaasata, mitte jätta neid kuskile omaette tegutsema. Ta oleks tahtnud konkreetsemaid ootusi, reegleid ja õpetusi selle kohta, kuidas neid ootusi täita.

See ei tähenda, et praktikandile peaks iga sammu ette ütlema. Küll peab olema selge, mida temalt oodatakse ja kellelt saab vajadusel abi.

Tegelikult pole ka hea praktika retsept mingi suur saladus. TULI praktikaprogrammi juhendis soovitatakse ettevõttel enne praktikandi võtmist läbi mõelda, mida talle pakkuda tahetakse, kes teda juhendab ja kas sellel inimesel on selleks aega. 

Ambitsiooni on

Selge on see, et praktikakohti võiks olla rohkem. Tudengite jaoks on praktika leidmine stressirohke. Marten näeb praegu palju noori, kes muretsevad selle pärast, kuidas nad oma praktika tehtud saavad. Kui valikuid on vähe ja konkurents suur, on üsna lihtne jõuda olukorda, kus pärast mitut „ei“-vastust hakkad mõtlema, kas oleks lihtsam minna kuhugi, kus saab ainepunkti kirja ja aega laiaks lüüa. 

Ka praktikantide valikul võiks vaadata lisaks olemasolevatele oskustele inimese potentsiaali.

„Praktikandilt ei peaks eeldama mitmeaastast kogemust, vaid eelkõige valmisolekut õppida ja areneda,“ nendib Laura. „Usun, et paljudes noortes on palju ambitsiooni, motivatsiooni ja potentsiaali ning õige juhendamise korral võivad neist kujuneda väga head spetsialistid.” 

Mõlemale poolele võiks olla selge, mida praktikalt oodatakse ja mida praktikant sealt vastu saab. Praktika on hüppelaud – vähim, mida ettevõte või agentuur anda saab, on võimalus sellele astuda, ning vähim, mida praktikant anda saab, on julgus hüpata.

Autor: Hanna-Reena Kukke, TULI praktikant

Kõik uudised