Liis Kängsepp asus tänavu märtsis juhtima RMK kommunikatsiooni- ja turundusosakonda. Uurisime varem peamiselt tehnoloogiasektoris töötanud turundajalt, kuidas ta loodusesse jõudis ning millised on olnud esimesed kuud uuel ametipostil.

Juhid RMK kommunikatsiooni- ja turundusosakonda alates märtsist. Kuidas sul läinud on? 

Täitsa metsikult, pun intended. Esimesed viis kuud on olnud väga tempokad ja möödunud sisseelamise tähe all – nagu oligi oodata. RMK suur eesmärk on aidata inimestel elada elusamat elu ja ma pean tunnistama, et minu enda elu on olnud nende esimeste kuude jooksul väga elus. Eks pakkumist vastu võttes oli muidugi väike hirm, et mis siis, kui see tee mind omadega rappa viib, aga hetkel tundub, et mure oli asjatu.

Mis sind kõige rohkem üllatanud on? Saan aru, et isegi karu oled näinud!?

Jah, see oli tõeline üllatus ja boonus – täiesti uskumatu, et nägin karusid, kui olin tööl olnud vaid mõne nädala. Seda ma tõesti ei osanud oodata.

Kui veel loodusest rääkida, siis üllatasid mind kased, mis ulatusid juba kõrgele üle pea, kuigi olid istutatud alles neli aastat tagasi. Ma ei osanud küll oodata, et kask võib nii kiiresti kasvada, aga võta näpust – tänu tublidele inimestele RMK seemlates ja taimlates on kõik võimalik. Mul polnud õrna aimugi, et RMK tegeleb ka geeniuuringutega, et tagada tuleviku metsadesse parimad puud. Vägev!

Veel ei teadnud ma, et RMK on üks suurimaid riigikaitsesse ja riigieelarvesse panustajaid. Nii et positiivseid üllatusi on olnud kuhjaga. Iga uue sektoriga kohanemisel on oma keerulised hetked ja õpikurv on olnud kohati ikka üsna terav. See mulle tegelikult väga meeldib ja meenutab natuke aega, kui hüppasin pea ees tundmatusse tehnoloogiasektorisse ning pidin samuti kiiresti ülipalju õppima.

Mida tuua turunduse vaatest tehnoloogiasektorist – mida peetakse väga eesrindlikuks – avalikku sektorisse ja riigiasutusse, mida tihti peetakse aeglaseks? Ehk siis, mida sa oma varasemast tööst RMK-sse tood? 

Viimased kümme aastat olin tõesti tehnoloogiasektoris. Minu teekond algas Nortalis, kus tegelesime juba kümme aastat tagasi muu hulgas B2B-turunduse automatiseerimisega, millest Eestis toona veel üsna vähe teati.

Viimased viis aastat veetsin maailma ühes suurimas transpordi- ja logistikafirmas Kuehne+Nagel, kus töötab enam kui 80 000 inimest. Eestis on Kuehne+Nagelil enam kui 400 töötajaga IT-arenduskeskus, ent minu roll oli globaalne ja töötasin otse CIO ehk tehnoloogiajuhi meeskonnas. CIO kuulus ka kogu grupi juhatusse.

Minu vastutus oli ettevõtte tehnoloogiateemade globaalne kommunikatsioonistrateegia ja selle ellu viimine: aitasin Kuehne+Nageli tehnoloogialugusid rääkida nii sisemiselt kui ka väljapoole, tegelesin palju muudatuste juhtimisega ja AI-teemadega. 

Näiteks aitasin peaaegu kolm aastat tagasi kirjutada kogu grupi AI-strateegiat ning seda hiljem juurutada. Koos ettevõtte tehnoloogiajuhiga tegime palju tööd, et tõsta teadlikkust AI ja andmekeskuste keskkonnajäljest.

Kõike seda saangi RMK-sse kaasa võtta.  

RMK on pideva meediatähelepanu all ja on palju inimesi, kes pole RMK tööga rahul. Kui suureks kommunikatsiooni väljakutseks sa seda hindad? Kas ja kui palju on senise töö jooksul muutunud sinu arvamus RMK-st? 

Tunnistan ausalt, et RMK ei olnud veel selle aasta alguseski mu radaril ja ma ei teadnud sellest organisatsioonist eriti palju. Pigem püüdsin metsandusteemalistes vestlustes hoida neutraalset joont, sest mets on eestlastele väga püha ja emotsionaalne teema. 

Organisatsiooni, millega kõik inimesed oleksid alati 100% rahul, ei ole olemas. RMK puhul lisab keerukust see, et tegemist on Eestis ainulaadse juriidilise kehaga ehk riigitulundusasutusega. 

Täna võin sirge seljaga öelda, et RMK on uskumatult põnev organisatsioon, mille suur eesmärk on võimaldada igal eestimaalasel elada elusamat elu ning mõne kuu jooksul on minust saanud riigimetsa fänn. Aga tõsi on, et metsateemaga kaasas käiv emotsionaalsus on suur väljakutse nii kommunikatsioonile ja turundusele kui ka RMK-le tervikuna.

Mida saaks RMK kommunikatsioonis ja turunduses paremini teha? Mis on sinu peamine eesmärk, mida tahad selles töös saavutada? 

Viimased kümme aastat olen töötanud väga rahvusvahelistes organisatsioonides ja ma loodan, et sellest kogemusest on kasu. Loodan väga, et saan anda panuse, et RMK lugu kõlaks kaugemale ning RMK-le mõeldes tunneksid inimesed uhkust ja rõõmu, teades, et riigimets on hoitud ja kindlates kätes ning aitab inimestel elada elusamat elu.

Nagu kirjutasin kandideerides oma motivatsioonikirjas: “Olen ammu tundnud, et sooviksin rahvusvaheliselt omandatud kogemusi ja tipposkusi rohkem rakendada Eesti riigi teenistusse.” Väga äge, et mulle selline võimalus anti. 

Vahetult enne seda, kui sa tööle tulid, oli teemaks Tartus toimunud RMK tunnustusüritus. Kuidas hoida seda piiri, et töötajad oleksid rahul ja avalikkus ei hakkaks purema? 

RMK inimesed töötavad rohkem kui 50 asukohas üle Eesti; paljud neist töötavad igapäevaselt metsas, taimlates või kohtades, kus kolleege näeb harva. Just seetõttu on RMK tunnustusüritusel juba üle 20 aasta pikkune traditsioon. Tunnustusüritus on võimalus öelda aitäh inimestele, kelle töö toel sai RMK panustada korralikult riigieelarvesse, ning tuua organisatsioon kord aastas kokku.

Avalikkusel on loomulikult õigus küsida, kuidas avalikku raha kasutatakse ning avaliku sektori organisatsioon peab suutma oma otsuseid põhjendada. See on normaalne elu osa ja RMK oli oma kommunikatsioonis väga läbipaistev. 

Täpsustaksin siiski veel kord, et RMK ei ole klassikaline riigiasutus, vaid riigitulundusasutus, mille üks eesmärke on teenida riigile tulu. Seda oleme läbi aegade edukalt teinud – RMK on olnud üks suuremaid dividendimaksjaid riigikassasse.

Kõige olulisem küsimus on lõpuks üsna lihtne: kas inimesed, kes iga päev Eesti riigimetsa eest hoolitsevad, väärivad tänu? Mina arvan, et väärivad. Küsimus ei ole selles, kas tunnustada, vaid kuidas teha seda väärikalt, mõistlikult ja ühiskonna ootusi arvestades.

Milline on su üldine vaade Eesti turundus- ja kommunikatsioonimaastikule? Milles oleme head, millest jääb vajaka?

Kui vaatan, mille eest meil Kuldmune jagatakse, siis on pilt minu meelest väga põnev. On lihtsalt uskumatu, kui palju ägedaid asju nii väikeses riigis tehakse. Ma usun, et selle üle tasub küll uhkust tunda. Ootan juba huviga, mis järgmisel korral sõelale jääb, et parimatest töödest inspireeruda.

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised