Rainer Olbri ehk Metsakutsu – päeval disainer, öösel räppar. Saame kokku Testlio koosolekute ruumis, Rainer on siin in-house tiimi disainer. Meenutame elu agentuurides, räägime mussist, isikubrändi loomisest, läbipõlemisest ja kõigest muust. Ning loomulikult Porschest, sest see projekt tõi Rainerile äsja Kuldmuna konkursilt kulla ja hõbeda. 

Rainer, kust kohast tuleb sinu sisse loovus?

Muidugi alustad kohe lihtsa küsimusega… Ma ei tea, olen terve elu olnud sellises keskkonnas. Mu vanaema oli maalikunstnik ja Pelgulinna gümnaasiumi kunstiõpetaja. Ta maalis kodus pidevalt, mina passisin kõrvalt. Läksin ise ka Pelgulinna kunstikallakuga klassi. Joonistamine, maalimine, skulptuurid – see kõik käis minuga kaasas alates esimest klassist.

Mingil hetkel nägin, kuidas laiade pükstega keskkooli poisid tegid grafitit. See tundus üldse kõige kõvem asi, mida teha. Tänavakunst oligi minu jaoks see trigger, millest kasvas välja kõik, mida ma nüüd 20 aastat hiljem teen. Grafitist jõudsin hiphopini, sealt edasi räppimiseni, sealne illustratsioonide maailm muutus graafiliseks disainiks. Nüüd on see omakorda muutunud fotograafiaks, sotsiaalmeediaks ja kõigeks muuks.

Ehk siis nägid suuri ja lahedaid poisse, edasine on juba ajalugu.

Täpselt nii. Mulle tundub, et kogu mu kunstiline keel on heas mõttes matkimine. Näen asju, mis mulle meeldivad, mis mind inspireerivad, ja lasen need läbi oma filtrite.

Oled piire ka kompinud, et kust maalt alates muutub matkimine täiega nõmedaks ja kust maalt on jäljendamine täiesti okei?

Olen teinud endaga rahu. Minu arvates ei ole originaalsus ja uudsus eesmärgid omaette. Eesmärk on teha ägedaid asju, mis mulle endale meeldivad. Tihti tuleb inspiratsioon ju kuskilt väljast. See ei tähenda üks ühele matkimist. Kui järjest tulevad välja ülihead Kendrick Lamari ja Drake’i albumid, siis see suunab ka minu muusikat. Sama kehtib näiteks fotograafias – kui näen midagi üliägedat, siis tahan samuti proovida teha midagi sellist. Lisan sinna mingi oma nüansi.

Matkimine ei ole halb asi. Tänapäeval on peaaegu kõik mingite esteetikate kordamine. Uudsust saavad kogeda väga väike hulk inimesi, kes on kuidagi universumi poolt välja valitud. Mina tunnen end selles osas rahulikult. Ma pole kunagi olnud milleski kõige parem, aga mu võti on olnud töö. Läbi töö on võimalik jõuda nendele väljavalitutele lähemale.

Kas sa ei karda olla liiga mainstream?

Ei, ma pole seda kunagi kartnud.

Ometi tuleb su loovuse alguspunkt ju kuskilt getost. 

Ise olen defineerinud, et pigem olen kõikide asjadega kuskil keskel. Proovin võtta kõikidest maailmadest parima välja ja kuskile keskele kokku tuua. Mõnes kontekstis on see ka halb. Kui tahad olla kõiges midagi, siis lõpuks äkki sa polegi midagi. Teisalt pole ma seda kunagi kartnud.

Mu suur iidol on disainer Virgil Abloh, kes eelmisel aastal ootamatult suri. Ta rääkis kolme protsendi reeglist. Ta võttis mingi disaini ja muutis seda kolm protsenti, mis teeb asjast lõpuks tema disaini. Kujutan ette, et väga tarkadele kunstiinimestele kõlab see päris õudse printsiibina.

Kõlab ju natukene õudselt küll. Sulle ka ju tegelikult?

Aga kui sellega kaasneb julgus tunnistada? Võtame näiteks ketsidisaini. Ütleme, et kunagi 1987. aastal kujundati mingisugune mudel, näiteks Nike Air Max 1.

Nüüd disainer saab selle sama mudeli ja leiab üles selle kolm protsenti, mida muutes sünnib täiesti uus toss, mis suhtleb täiesti uue sihtrühmaga ja defineerib kultuuri täiesti uuele generatsioonile. Hea näide on siinkohal räppar Travis Scott, kes oma koostööprojektis Nike’iga keeras olemasoleval tossul Nike’i logo tagurpidi ja sellest sai ajastut iseloomustav fenomen.

Mõni mu video võib ju meenutada midagi välismaalt. Aga mis siis? Mulle meeldib see tulemus. Minu arvates on ebaõiglane hakata näiteks mind tühistama, et ma pole justkui originaalne.

Loomulikult pole loogiline ka olemasolevaid asju lihtsalt kopeerida, aga ainulaadsus ei peaks minu arvates iga kord olema eesmärk omaette. Kui lood midagi, mida keegi pole varem eales näinud – mega. Kui ei loo, aga leidsid selle käigus midagi enda jaoks – das mega!

Sa oled öelnud, et päeval oled disainer, öösel muusik. Need on mõlemad ju päris töökohad, nõuavad kõvasti aega ja pühendumist. Kuidas sa sellega hakkama saad, et oled justkui alati tööl?

Ma ei teagi. Tasakaalu otsimine defineerib mu elu igatpidi. Tunnen need hetked ära, kui tasakaal läheb paigast ja mingi asi hakkab võtma liiga palju. Üheks tasakaalu leidmise tehnikaks ongi see, et need kõik tööd ja hobid on omavahel seotud.

Töö sisaldab asju, mida kasutan muusika tegemiseks ja vastupidi. Hobidega on samamoodi. Võtame näiteks ketsid, mis on mu hobi, aga see on lähedalt seotud disaini ehk tööga. Kui kõik on seotud, siis üks toidab teist, nii suuremas tähenduses kui ka detailidesse minnes. Mulle meeldib pildistada. Mulle meeldivad tossud. Seega pildistan tosse! Kui teen muusikat, siis disainin kõik sinna juurde ise. Viimased muusikavideod olen ka sisuliselt üksinda statiiviga üles võtnud. Kõik on omavahel tugevalt seotud. Kui laupäeval katsetan statiiviga filmimist, siis seda sama statiivi läheb võib-olla teisipäeval kontoris vaja töö tegemiseks.

Millal ja kuidas sa puhkad?

See tuleb kuidagi loomulikult. Puhkan õhtuti kodus. Kui kõik asjad on aetud, inimesed lähevad offline’i ja mina ei tee kella seitsmest alates enam mitte midagi. Kui mõni õhtu oled tööl, siis tuleb kuskil teises päevas see tühimik leida. Märksõna on see sama tasakaal. Ma pole tasakaalu leidmises kindlasti maailma parim, aga see on mingi kõrgem eesmärk, kuhu poole tasub püüelda.

Läbi ka ikka põled?

On juhtunud, mitu korda.

Normaalne!

See on ilmselt ka üks põhjus, miks ma reklaamimaailmast ära tulin. Reklaam algas peale aastal 2010, kui läksin Velvetisse disaineriks. Olin seal viis aastat ning tundsin, et tempo on madal. Arvasin, et peaks liikuma disainiagentuurist rohkem reklaami suunda.

Siis avanes võimalus liituda Sportlandi turundusosakonnaga, mis oli täiesti teisest maailmast – öö ja päev võrreldes disainiagentuuriga. Jaekaubanduse turunduses pole enam mingit kunstiinimese tempot. Seal tuli töötada 24/7. Kui paned öösel hotellitoas kahe Red Bulliga mingit presentatsiooni kokku, siis on tasakaal paigast ära.

Jaekaubandus tundus liiga rets ja läksin reklaamiagentuuri (Imagine\TBWA – toim), mis oli kuskil seal rahuliku disainielu ja jaekaubanduse hullumaja vahel. Lõpuks sai see ka nelja aastaga läbi. Osaliselt seetõttu, et olen aja planeerimises üks saamatumaid tüüpe siinpool galaktikat. Mingil hetkel on lihtsalt liiga palju asju laual.

2016, kui olin reklaamiagentuuris, tuli samal ajal ka plaat välja. Kui varem olin nendes elumerelainetes kuidagi hakkama saanud, siis toona tundsin seda tavalist eestlase novembrikuud – kõigest oli kopp ees. Kõik projektid oli vaja enne jõule valmis saada.

Esimene meede oli see, et lülitasin kogu sotsiaalmeedia välja. Sealt vabanes päris suur aeg, et muude probleemidega tegeleda. Läksin ka psühholoogi juurde, mis aitas väga palju. Poole aastaga sain asjad veerema, aga novembris olin jälle samas kohas. Niimoodi läks kolm novembrit järjest ja tajusin, et midagi teen ma siin elus valesti.

Põnev, näiteks mulle tundub novembris, et küll pean vastu, aga hiljem võib ikka nässu minna.

Mul läks kuidagi nii, et augustis hakkasid asjad kogunema, aga kui septembris ei jõua piisavalt teha, siis varsti käib pauk ära. Viimane töökohavahetus ja pandeemia tõmbasid mind kuskile heasse jõesängi tagasi. Pandeemia oli küll väga õudne, aga see aeg tõi enda kohta palju uut informatsiooni. Nüüd voolan kuidagi tervislikumalt.

Su igapäevased toimetused on niikuinii loovusega seotud, aga kui palju sa tegeled mingi täiesti teadliku enda loovuse arendamisega?

Pidevalt rattas jooksmise halb külg ongi, et tegelikult ei jõua eriti enesearendusega tegeleda. Tundsin, et reklaamiagentuuris töötades polnudki eriti aega mõelda ega analüüsida, sest tempo oli kõrge. Teed tööd selle pealt, mis sul on. Kui oled hea, siis tuleb töö hea. Kui oled keskmine, tuleb töö keskmine.

Tunnen, et peaks rohkem podcast‘e kuulama, peaks lugema inspireerivaid intervjuusid, mis on kuskile salvestatud. Aga kuidagi ei õnnestu… Mõne nädala eest võtsin esimest korda ette sellise suurema enesearenduse ja käisin Barcelonas disainifestivalil OFFF. See oli igatpidi väga kasulik.

Kuulad endaga üsna sarnaste inimeste mõtteid ja lugusid. Parim õppetund oli ilmselt see, et sain aru, et seni on tehtud kõik õigesti. Muidugi tekib vahel tunne, et peaks end pidevalt täiendama ja paremaks saama. Aga kõik need ässad otsivad töö ja eraelu ning kõige muu vahel pidevalt seda sama tasakaalu.

Nägid oma silmaga, et maailma kõige vingem disainer ei ole väga teistsugune tüüp kui näiteks sina ja mina?

Just, täpselt. See kõlab ju loogiliselt, aga kui kuuled lavalt, et ka viimase 20 aasta kõige retsima projekti disaininud tüüp küsis endalt toona, miks ta üldse tööle palgati… Ta arvas, et ta ei oska, pole piisavalt hea.

Päris tihti tunnen end projektide alguses samamoodi. Et äkki palkaks ikka asjatundjad. Aga lõpuks need projektid ju sünnivad ja tulemus on tegelikult hea. Nii see protsess vist käibki.

Muidugi tunnen endiselt, et peaks ennast rohkem arendama, aga õnneks aitavad sellele kaasa kõik mu hobid. Suurimad eeskujud jõuavad ju ikkagi igapäevaselt mu feed’i. Niimoodi jõuavad minuni ka nende kogemused ja mõtted, mis annavad uut sisendit. Kui kõik kokku panna, siis on see lõpuks sama hea, kui ülikoolis mõni kursus läbida.

Mida Tallinna ülikooli reklaamiõpe sulle andis?

Väga palju. Kui suurt pilti vaadata, siis see oli mu elus väga oluline nüanss. Ülikool andis kindluse, et see on valdkond, kus peaksin midagi tegema.

Mäletan, et keskkooli lõpus lubasin endale, et kui saan matemaatika eksamil hea tulemuse, siis lähen majandust õppima. Sain väga halva tulemuse ja läksin hoopis reklaami. Tundsin, et kogu see ülikool oli üks tähtis sidemete loomise üritus. Näed pidevalt inimesi, kes on sinuga sarnased. Õpid tundma inimesi, kes töötavad kohtades, kus tahaks ise ka end proovile panna.

Sealt sai kätte julguse. Sai teada, kuidas toimib agentuur ja mismoodi turundus üldse käib. Kuigi iga õppeaine oli sissejuhatus millessegi, siis just seda oligi vaja, et enda jalg reklaamiagentuuri ukse vahele suruda ja selles maailmas startida.

Ülikoolist jäi mind saatma palju mõttekõlkse, mis saadavad mind siiani. Linnar Priimägi oli tõeline kuldmunade muneja ja mängib mu suurema pildi loomises tähtsat rolli. Kui mõelda, et elu on pusle, siis päris palju tükke tulevad Linnari sõnavarast.

Eredalt on meeles praktika Tankis. Kui õigesti mäletan, siis see oli mu esimene päev seal – olin roheline ja kartsin. Joel Volkov ütles, et reklaamis on üks asi kindel: su töö kohta öeldakse kindlasti sitasti. Ja see ongi pask, aga pead võtma sellest parima ja edasi minema.

Mul on alati olnud tagasisidega halb suhe. Ma ei võta seda hästi vastu. Aga see Joeli lause on mind paljudes olukordades aidanud.

Kui teed muusikat, siis on ju alati keegi, kes ütleb, et see on pask.

Täpselt. Huvitaval kombel otsingi kohti, kus mul oleks ebamugav. Muusikaga on samamoodi, sest ma ju tean, et seal on alati palju tagasisidet. Ja seda tagasisidet annab suvaline seltskond, kes ei tea muusikast mitte midagi. Aga ma ikka lähen sinna.

Minu jaoks on tagasiside vastuvõtmine ja aktsepteerimine väga suur enesearendamise koht. Aga see areng toimub aeglaselt. Samas ju tean, et kui keegi ütleb mu idee kohta halvasti, siis see pole rünnak minu kui isiksuse ega kunstniku pihta, vaid see on tagasiside sellele konkreetsele ideele. Halb on see konkreetne jpg-fail, mille ma just e-kirjaga saatsin.

Muusikas kasutad pidevalt sõnu. Kas reklaamis oled katsetanud ka copywriter’i tööd või oled ikka puhtakujuline disainer?

Räpitekstide sättimine on ikkagi kõrvalhobi, et mõista tekstide kirjutamist laiemalt. Olen alati olnud sada protsenti disainer. Tundsin ka ülikoolis, et see oli mu tugevus. Kõik teised Tallinna ülikooli reklaamitudengid olid pigem copywriter’id. Disainerid läksid ju EKAsse, mis on ka loogiline. Minu illustratsiooni oskused läksid hinda, kui oli vaja moodustada mingisugune töörühm. Ülikoolis oli see natukene nagu mu supervõime, igasse projekti sain kohe disaineriks.

Tekstikirjutamine on minu jaoks nagu kõrvaline boonus, mis aitab kõike paremini mõista, aga tegelikult olen olnud alati disainer. Teen paljusid asju selleks, et need aitaks mul maailmast paremini aru saada, sama on ka tekstide kirjutamisega. See kehtib ka fotograafia ja video kohta. Olen produtsendi ja loovjuhi kalduvustega disainer ning seega on hea, kui mõistan projektide juures kõiki elemente.

Millal hakkasid endale tekitama isikubrändi ja looma artistile mingit kindlat kuvandit? Kogu su elu on seotud turundusega ja seega on raske uskuda, et sinu enda bränd on tekkinud juhuslikult. 

See kõik hakkas kuidagi rulluma… Arvan, et see on seotud mingisuguse sisemise ebakindlusega, mille vastu üritad võidelda kõigi erinevate relvadega, mis sul on. Tahad luua endast teistele võimalikult selge pildi. Et sinu kuvand oleks võimalikult selgete joontega. See kõik on justkui teiste jaoks, et nad näeksid sind kindlates kontuurides. Mis omakorda rahustab iseennast. Vähemalt siis see toimib, kui oled ise väga ebakindel. Need selged sümbolid aitavad.

Hea ja huvitav sõnastus. Aga millal sa hakkasid tajuma, et lood enda ümber neid sümboleid?

Eks see oli seotud muusikaga. Vaatasin erinevaid artiste ja sain aru, et kõigil artistidel on väga selged kuvandid. Mina ise olin aga igal pool hästi laiali. Hakkasin otsima, mis on selle kõige taga. Lõpuks rullus kuidagi välja mingisugune pilt, mida hakkasin oma oskuste ja kogemustega võimendama.

Kui tegin Instagrami konto, siis alguses ju lihtsalt vaatasin ja õppisin. Tasapisi hakkas välja kujunema, kes olen mina seal Instagramis. Lõpuks jõuad sinnani, et hakkad juba kalkuleerima, mis värvidega on su feed täpselt täidetud ja nii edasi. Isegi, kui inimene vaatab profiili 0,02 sekundit, siis mingi tunne jõuab talle ikkagi pähe. Selleks ongi vaja, et seal oleks esindatud mingid kindlad värvid või muud nüansid.

Kuskil peab olema pilt metsast, autost ja mingist moesuunast. Kui vaatad ükskõik mis hetkel korraks Metsakutsu profiili, siis saad need pisikesed impulsid kätte. See ei ole olnud alati teadlik töö, aga see muutub teadlikumaks. Kui näed, et midagi toimib, siis taod seda rauda veidi rohkem.

Kõige selle käigus õpid ennast rohkem tundma. See sama point haakub eelneva ebakindluse jutuga. Kui ise näed, milline kuvand tekib, siis saad ka ise endast paremini aru. Sellele võib eelneda aga aeg, kui ulbid kuskil segaduses, kus ei saa ise ka aru, kellele ja miks sa üldse seda teed. Kui enda jaoks saab pilt selgeks, siis on see ka teistele arusaadavam. Tähtis on meeles pidada, et selle pildi loomisel ei tohi kindlasti endale valetada. Ära ürita teha end tegelaseks, kes sa tegelt pole. Võtan ikka need asjad, mis on minu sees olemas ja hakkan neid võimendama ning pakendama.

Võtsin jutu taustaks su Instagrami lahti. Tahtsin näha, kas selle 0,02 sekundiga jäävad silma ketsid, sest minu jaoks oleks sa ketsimees. Ja ketsid olidki kohe feed’is olemas!

Põnev, kuidas asjad aja jooksul muutuvad. Kui kümme aastat tagasi tuli suvaline vend mu juurde, siis ta küsis, millal uus lugu välja tuleb. Viis aastat tagasi küsis see suvaline vend midagi ketside kohta. Nüüd läksin Siilile ja kohe keegi uuris, et kuule, sa oled ju see automees. Eks oleneb, mis inforuumist keegi tuleb.

Samas on kõik õige, sest muusika, ketsid ja autod on kõik osake sinust. 

Just, need ei ole feigid. Kõik asjad on omavahel seotud. Mu auto peal on Nike’i logo. Nike’i kets on omakorda mainitud mõnes mu loos.

Mulle tundub, et Eestis mõeldakse isikubrändi peale päris vähe. Kas näed, et su ümber teised artistid liiguvad selles suunas?

See teema tõstab praegu pead. Näen, kuidas fookus kasvab, eriti just välismaa artistide puhul. Kui teen Hooligan Hamleti ajakirja, siis teatud artistidega tuleb kaasa brandbook, mis oli minu jaoks täiesti uus asi. 2020 oli vist esimene kord, kui plaadifirmalt tuli kaasa selgitus, milline on artisti toon, milliseid värve on vaja kasutada. Nüüd on sarnast trendi näha ka Eesti artistide seas.

Meenub, et ise istusime ka 2020 oma tiimiga maha ja arutasime, millised on Metsakutsu fondid, värvid ja nii edasi. Tundub uskumatu – ise olen disainer ja varem polnud üldse mõelnudki selliselt. Sotsiaalmeedia tulek mängib siin suurt rolli, sest seal lihtsalt peab mingit ühtset joont hoidma. Muidugi on võimalik, et su bränd ongi kaos, aga see omakorda tähendab ikkagi mingit ühtset kaost.

Meenub Liis Lemsalu Instagram, mis hoiab värvidega väga ilusat ja ühtlast joont. 

Liisil on sellega väga hästi! Silma paistavad ka noored, kellel on võib-olla vaid 200 jälgijat, aga selle 14aastase tüübi Instagrami feed on laitmatu. Mida rohkem sellist survet altpoolt tuleb, seda rohkem mõtlevad asja peale ka suured staarid. Ei ole enam päris nii, et singli kujundus on mustvalge, Facebook on värviline, Youtube’i video on teinud mingi neljas agentuur, kes pole singli kujundust ega Facebooki kaanefotot näinudki.

Olen päris palju teinud artistidele mingeid kujundusi. Tellija jutt on vahel väga üldine. Kas sa mõtled singli kujunduse all ainult seda seda ruutu, mis läheb Spotify’sse? Või tahad singli avalikustamisele korralikku kommunikatsiooni? See tähendab, et selle sama ruudu järgi tulevad kõik sotsiaalmeedia materjalid, pressiteated ja nii edasi. Ideaalne oleks, kui see sama visuaal jõuaks ka muusikavideosse. Mitte nii, et iga asjaga tegeleb eraldi meeskond.

Üritan artiste suunata, et singli release oleks ikkagi konkreetne bränding. Sinna sisse võiks kuuluda mõjuisikutele mõeldud pakid, sotsiaalmeedia materjalid, pressifotod… Kõik peab olema ühtse loogikaga. Praegu on päris levinud, et artist saadab välja pressiteate, kus on värviline jpg-fail singli kujundusest ning mustvalge pressifoto 2015. aastast, sest see oli ainuke kord, kui saite terve bändi korraga ilusti üles meigitud.

Aga vastuseks sulle, siis meil mõeldakse aina rohkem nende asjade peale. Välismaalt leiab muidugi hoopis teisel tasemel näiteid. Minu jaoks on kõige parema brändinguga artist Travis Scott. Tema värv on olnud algusest peale pruun – kõik on selline maalähedane, sisse on segatud kollakat ja rohekat. See käib algusest peale kaasas iga tema projektiga. Värvigamma ongi tema logo. Tahaks näha, et Eestis ka aina enam mõeldakse välja omale bränd, millest hoitakse kinni ega muututa ebakindlaks.

Põnev on jälgida, kuidas muusika, bränding ja turundus kokku saavad. Vahel tuuakse need sarnased brandbook’i loogikad, mida kasutab näiteks Telia mastaabis ettevõte, kuskile kõige rotima klubiürituse juurde. Kokku saavad korporatiivne ja absoluutselt mittekorporatiivne mõtlemine. Seda on väga huvitav vaadata.

Porsche projektiga võitsid Kuldmunal mitu auhinda. Räägi veidi, kuidas sai see mõte üldse alguse?

Kõik mu Kuldmuna auhinnad on olnud sellised, et teeme midagi, millest ise täiega põleme! Minu meelest on see edu valem. Muidugi on täielik luksus, et saan oma päevatöö kõrvalt teha selliseid projekte. Mulle väga meeldib mu töö, aga hea, kui selle kõrval eksisteerib paralleelselt veel midagi.

Kui projektis saavad kokku erinevad hobid, mida täiega kaifid, siis see toimib. Kui sellised tööd esitada kuskile auhindadele, siis minu kogemuse põhjal tuleb päris tihti ka võit. Sest see on lihtsalt nii päris!

Porsche projektiga oli samamoodi. Peas oli pikalt mõte, et tahaks disainida ühe auto. Tahtsin sinna juurde teha Youtube’i kanali ja seda kõike sotsiaalmeedias jagada. See ei ole mingisugune uudne asi, praegu on maailmas mega populaarne, et autobrändid üritavad noorte jaoks kõnetavate artistidega koos teha kunstiprojekte. See on saanud popkultuuri osaks.

Näiteks lahe kutt Sean Wotherspoon, kes on disaininud eriprojekte nii Nike’ile kui ka Adidasele. Just hiljuti palus Porsche tal disainida oma paljude jaoks tuttavas värvilises käekirjas ainulaadse Porsche Taycan 4 Cross Turismo. Sellistest asjadest ma unistan ja sarnaseid koostöid autobrändide ning disainerite vahel on palju tehtud.

Mõtlesin, et paneks mingi taolise projekti Eesti versiooni kokku ja käiks Porsche Tallinna esindusele mõtte välja. Neile meeldis ja siis oli ainult vormistamise küsimus. Eks ikka tekkisid küsimused finantsi osas, aga üks minu supervõimeid on minimaalsete vahenditega saavutada maksimaalne tulemus.

Päris hea supervõime!

See on Eestis päris vajalik. Näiteks projekt, kui disainisime Sony PlayStationiga koostöös mängu Gran Turismo 7 tarbeks ühe Porsche – kui räägin sellest oma ameeriklasest töökaaslasele, siis ta on hämmingus. USAs oleks see suur asi. Siin Eestis käivad asjad aga nii, et lihtsalt sain inimestega korra kokku ja tegime ära.

Porsche projekt oli sarnane. Lõpuks tegin kõik asjad üksinda. Vaid siis, kui oli vaja kaadrit, kus mina sõidan autoga, pidi sõber appi tulema, kes filmiks mind sõitmas. Ülejäänud content, loogika, bränding, särgidisainid, kõik mis projekti saatis, tegin üksinda. See tähendas, et ma ei pidanud kellegi teise aega raiskama. See oli hobiprojekt, millesse paratamatult paned oma maksimumi. Ja kui paned välja maksimumi, siis tihtilugu inimesed näevad seda ja hindavad.

Kaks Kuldmuna auhinda oli minu jaoks siiski üllatus. Arvasin, et kui ühe saab, on juba väga hästi. Samas oli see auhind sinna projekti juba natukene sisse kirjutatud. Teadsin kohe, et ükskõik, mida ma aasta jooksul teen, peab tooma kokku hea case study.

See mõtteviis andis tegelikult hagu juurde. Korraks tundus, et ma ei viitsi TikTokiga tegeleda, aga siis sain aru, et see oleks case study jaoks nii oluline. Nägingi projekti käigus, kuidas tõestus hüpotees, et TikTokis levivad asjad paremini kui näiteks Instagramis. Mõte case study’st toimis driver’ina. Ehk siis auhinnale esitamise idee andis projektile sisu juurde ja toimis motivaatorina.

Enne rääkisime loovuse arendamisest. Selle projektiga tekitasid vist endale teadmata viisi, kuidas uusi asju õppida. Panid end ebamugavasse positsiooni, aga sisu andis asi, mida sa armastad – Porsche!

Nii oligi. Varem ei olnud ma ennast niimoodi filminud. Tundub lihtne, et võtad telefoni kätte ja ajad lolli juttu. Mõtlesin alguses, kas ma üldse viitsin seda teha? Iga päev muidku filmid autoprotsessi, pead olema jutukas ja huvitav. Väljakutsed olid sisse kodeeritud. Õppisin nii palju! Näiteks platsi helindamist – ega ikka töökojas igasuguse mikrofoniga ei saa vlogi teha.

Sinna lisandus videograafia ja monteerimine. Kuidas jagada poole aasta peale ära kaheksa episoodi. Kuidas hoida erinevate inimeste ja erinevate teemadega ühtset brändingut. Kui peaksin praegu hakkama vlogi projekti tegema, siis teaksin täpselt, milliseid kaameraid ja kuhu on vaja. Point on õige – arendasin ennast palju.

Tundub, et Hooligan Hamleti nime alt jätkad ka oma vana reklaamikarjääri.

See rahuldab mingisugust rattasjooskmise vajadust. Ettevõtte in-house turundustiim on ikkagi täiesti teistmoodi koht kui reklaamiagentuur.

Mida Metsakutsu siis keset päeva siin Testlios teeb?

Töötan graafilise disainerina. See on nagu agentuuri töö, aga töötan vaid ühe brändi heaks. Siin tekib kuidagi suurem vastutustunne, sest näed samm-sammult oma töö tulemust. Natukene on võrreldav sellega, kui sul on agentuuris väga pikaajaline klient. Mulle meeldib, kuidas näen mingisuguse pikaajalise ehitamise tulemust.

Tegelen kõigega, mis puudutab ettevõtte visuaalset kommunikatsiooni. Tänapäeval on see väga lai spekter. Oleme filminud videoid, teinud animatsioone, pildistanud, teinud ka kõige mõttetumaid bännereid, loonud ühtset sotsiaalmeedia loogikat. Sisekommunikatsioon on oluline, sest kui ettevõttes töötab palju inimesi, siis nad tahavad omale ka ägedaid pusasid ja nokamütse. Ettevõtte üritused… Kuni selleni välja, et motiveerida inimesi mingitest sündmustest osa võtma. Kõik peab visuaalselt hea välja nägema.

Tööandja bränding puudutab päris tugevalt nii sind kui ka töökaaslasi. Siin valdkonnas püütakse vist päris kõvasti inimesi üle osta. Ja osa su tööst on inimeste siin hoidmine?

Nii on. Mis on põhjus, miks sa ära ei lähe? Mis on põhjus, et sa siia üldse tulid? See on terav teema, sest inimesi on igal pool puudu. Praegu hakkamegi meie tiimi otsima disainerit. See on tõsine väljakutse, sest disainerite positsioone on vabu paljudes ettevõtetes.

Kaarel Täll, TULI

Kõik uudised