Alates eelmise aasta sügisest on Kersti Kaljulaid taas president. Vabariigi juhtimise asemel ohjab ta nüüd Eesti Olümpiakomiteed (EOK). Jutustamist alustame spordist, lugudest ja turundusest. Lõpetame vägivalla ja toksilise maskuliinsusega.

Kas kaht presidenditööd saab kuidagi kõrvutada?

Üldse ei saa. Vabariigi President peab olemas olema kogu rahva jaoks ning esindama riiki ka välismaal. Ses töös puudub täielikult tegevjuhtimise aspekt. 

Samas on olemas strateegiline kavandamine: mida sa ametiga saavutada tahad? Soovitaksin igal inimesel, kes uut töökohta kaalub, mõelda, miks ta tööd teeb? Sa ei tee ju tööd seepärast, et näha peeglist presidenti, tegevjuhti või turunduspealikku…

Sa teed tööd seepärast, et tahad selle ametiga midagi ära teha. Sa pead iga päev enda käest küsima, miks sa seda teed? See on mõlemas ametis sama, kõik muu on üsna erinev. 

Kõige kurvem on see, et nõudlust on nii palju, et ma ei jõua igale poole. Tahaks palju rohkem jõuda, aga ei saa end koopiamasinast läbi lasta. Vot, see on üks asi – presidendi tööd ei saa delegeerida, see tuleb ise ära teha. 

Miks sa EOK presidendi tööd teed? 

Olen naljaga pooleks öelnud, et minu jaoks on see vaimse tervise projekt. Olen tegelenud peaasjalikult vägivalla küsimustega –venelaste vägivallaga ukrainlaste vastu ja koduvägivallaga. Välis- ja julgeolekupoliitika on üsna tume. Spordimaailm on helge. 

Loomulikult on ka spordis tumedaid allhoovusi. Tänavu tõmbasime valge kaardi päeva kampaaniaga tähelepanu turvalisele spordikeskkonnale. Tahame, et meie spordirajatistes oleks kõigil turvaline, nii lastel, treeneritel kui ka kohtunikel. Turundusega võib teha mida iganes, aga siis tuleb selline kaasus nagu Peep Pahvi oma. 

See tõestas, et spordis on asju, mida saab paremini teha. Ühiskonnas on tekkinud mõistmine, et selle probleemiga peaks tegelema. Põhiline on see, et me ei taha tegeleda tagajärgedega, tahame ennetada. Tahame ette joosta sellest, mis maailmas toimub. 

Minu arvates on Eestis teadvustamata, kui suur piirpind spordil kogu ühiskonnaga on. Sport on vastus paljudele probleemidele. Näiteks ravikindlustuse kuludele. WHO liikumissoovitused pole üldse kõrged – nädalas peaks liikuma kaks ja pool tundi. Täisealistest vastab sellele leebele kriteeriumile vaid 10%.

Meie eesmärk on, et inimene saavutaks liikumisrõõmu. See on tore osa meie elust. Kuna oleme tööalaselt tootlikumad, on meil kõigil palju rohkem vaba aega. Harjumust ei saa tekitada kolme päeva või isegi viie aastaga, aga peame kogu aeg diskussiooni tekitama. 

Tänapäeval räägitakse, et AI teeb töö ära ja inimesel jääb aega üle. Tavaliselt eeldatakse, et see aeg jääb üle selleks, et teha teisi tööasju. Võib-olla see aeg jääb üle selleks, et inimene liiguks ja oleks seeläbi tervem ja parem töötaja? 

AI tõstab kahtlemata meie tootlikkust, aga sellega läheb aega. Elektri leiutamise ja selle vahel, kui see hakkas tootlikkust mõjutama, oli kümnendeid. Tänapäeval käivad asjad kiiremini, aga kui mõtleme digitaalteenuste peale, siis Eestis on internetti võimalik kasutada põhimõtteliselt 1992. aastast. Samas e-pangandus sai tavapäraseks alles 2000ndate keskpaigas. Paljudes riikides pole praeguseni nii kaugele jõutud. 

Ehk see, kuidas üks tehnoloogia end laiali laotab, võtab aega. Aga põhimõtteliselt vastab tõele, et töö tegemine läheb tootlikumaks ja inimesel on rohkem vaba aega. 

Lihtne näide: vana metallilõikepingi juures olid sul prillid ees ja tegid oma tööd. Tänapäeval võid pingi kõrval kätekõverdusi teha.

Kuidas leida sporti sponsoreid? Osad alad suudavad väga palju raha toota, mistõttu jääb mulje, et tippspordis on kõigil väga palju krõbisevat. Tegelikult nii ei ole.

Sponsoritega peab alati ühisosa otsima. Ei saa lihtsalt nii, et kuule, toeta meid! Mõlemad peavad üksteisele mingisugust lisaväärtust pakkuma. 

Sportlased peavad endast mõtlema kui ilusast ja inspireerivast loost. Meil on sportlasi, kes on suutnud lugu pakkuda, jõudmata isegi täitsa tippu, näiteks endine kahevõistleja ja suusahüppaja Kaarel Nurmsalu. Kui sul on lugu, on sul lihtsam leida ettevõtteid, kelle väärtustega sa kokku sobid. 

Turundus on puhas lugude jutustamise kunst. Kuskil on loomulikult Exceliga mees ka. Tunnen ise ka mõnda sellist. 

Kas Eesti spordi loo saab kuidagi lühidalt kokku võtta? 

Minu arvates saab. Me oleme demokraatlik riik, kes taastas oma iseseisvuse üle 30 aasta tagasi. Meie sport – nagu ka muu ühiskond – on teinud läbi suure mentaalse muutuse. 

Totalitaarses riigis on sportlane ja tema võit osa riigi propagandast. Sportlase eneseteostus ega tervis ei huvita kedagi. Nagu iga teine inimene, on sportlane seal võimu teenistuses. 

Demokraatlikus riigis on sport üks võimalus inimesel oma unistusi täide viia ja kui need õnnestuvad, siis see näitabki, et meie ühiskond toetab igaüht oma unistuste ja eesmärkide realiseerimisel.

See on kardinaalne erinevus. Oleme läbi teinud mentaalse muutuse. Aeg-ajalt tuleb veel välja fatalistlik suhtumine, et medalid peavad olema riigile olulised. 

Ei, medalid ei pea olema riigile per se olulised. Riigile peab olema oluline spordisüsteem. Eesti riik ei reklaami ennast läbi olümpiamedali ega tõesta sellega kodanikule, et on suutlik ja võimekas riik. 

Eesti riik tõestab seda sellega, et korraldab meie elu ja võimaldab meil toimetada oma unistusi realiseerides. See on võib olla kõige suurem sõnum, mida sport Eesti ühiskonnale edastada saab.

Minu arust on totakas öelda, et kui sportlasel läheb halvasti, teeb ta riigile häbi. See on ka ilmselt totalitaarse ajastu rudiment. Reaalsuses ei huvita pea ühtegi Belgia, Vietnami või Peruu inimest, kas eestlane oli olümpial viies või 60. 

Võib olla on spordil jutustada ka lugu, et ebaõnnestumine on sama normaalne – ja märksa tõenäolisem – kui õnnestumine. Mida kõrgemaid riske võtad, seda suurem on tõenäosus ebaõnnestuda.

Tippspordis on riskid ülikõrged. Märksa suuremad, kui mingisugusele toiduainele turunduskampaaniat tehes. Riskid on suured ja selge, et enamik ebaõnnestub. Küsimus on, kuidas ühiskond ebaõnnestumist tolereerib? Kas mõnistuste, pilgete ja alandamisega või toetamisega?

Äkki ütleme, et jah, me saame aru. Sul olid väga suured ootused, aga närv oli püsti ja täna läks nii. See võtab juba suure hulga pingeid maha, kui ühiskond on toetav, mitte selline, et sa tead, et homme loed ajalehest, kuidas on võimalik viiest viis mööda lasta. Ma olen laskesuusatamise relvast lasknud. See on väga raske.

Kõik arvavad, et sport tuleb väga lihtsalt. Vaatad kevadel hooaja jooksul teenitud summad üle ja ütled, et see on lihtne. Sport on väga kõrge riskiga ja ebakindel viis, kuidas endale sissetulekut teenida.

Sportlane mõnes mõttes isoleerib end ühiskonnast. Ta peab väga selgelt eesmärki jahtima ja võib olla ei saa elada tavaelu. 

Ma ei ole selle väitega nõus. Teiste elualade sihikindlad inimesed pühendavad täpselt samamoodi ööd ja päevad eesmärgi saavutamisele. Muidugi, nii spordis kui ka äris teadvustatakse järjest rohkem, et ei tohi läbi põleda ja peab endale puhkust lubama. 

Kui võrdlen näiteks Markus Villigut ja Johannes Ermi, siis ma ei näe väga suurt vahet. Nad on tippsooritajad. Mis iganes ala tipud on väga pühendunud. Ja kui öelda, et nad jäävad muust elust ilma, siis mis see muu elu on? Meil kõigil on sugulased, sõbrad ja pere. Nad ei jää justkui millestki ilma. 

Johannese puhul on võimas, et ta teeb võistluse ära, pääseb mikrofoni ette ja ütleb lause, mis leiab tee folkloori: “daamid ja härrad, poisid ja tüdrukud, mida ma just tegin!?”. Turundajad peaksid selle peale tormi jooksma. 

See on lisaväärtus. See lause sündis tänu tema avatud olemusele ja julgusele suhelda. Järelikult on Johannes Ermi elukogemus iseseisvas Eestis selline, et toetame tema saavutusi ja elame kaasa ka päevadel, mil ei tulnud nii hästi välja. Ta tunneb end meie spordiühiskonnas kindlalt ja turvaliselt.

Meie noorte sportlaste hulgas on päris palju neid, kes ei muretse, kui midagi halvasti läheb. Loodan, et seda on üha rohkem, aga see eeldab, et oled kasvanud spordimaailmas, kus treener ütleb sulle hästi. Ja ütleb ka seda, mis kohad vajavad parandamist.

See paradigma, et spordis ei tule tippe, kui sa karm ei ole, on osa totalitaarsest režiimist, kus trenni võetakse kõik sobivate füüsiliste eeldustega tüübid – 99 neist saavad vaimselt ja füüsiliselt viga ja ühest tuleb olümpiavõitja. 

On palju neid, kes arvavad, et tippsport peab olema karm. 

Ma ei tahaks seda ahvi ainult spordisüsteemi õlale võtta. Uuringud näitavad, et toksilise maskuliinsuse ideed levivad nii meil kui kui ka mujal Euroopas.

Kahtlemata on nad olemas ka meie kogukondades, kus öeldaksegi, et osadel on võim ja õigus ning teiste asi on kuuletuda. Ainult mina tean, kuidas on õige ja karmus on meheks olemise paratamatu osa.

Aga nagu ütlesin: see ei ole ainult spordis. Spordi ja ühiskonna vahel ei ole tulemüüri, sport ei ole midagi eraldiseisvat. Eesti spordielu on nagu muu Eesti elu. 

Vahepeal tundus, et toksiline maskuliinsus kipub kaduma, aga see teeb sotsiaalmeedias võidukäiku. See on huvitav, sest kui mina olin 20ndate alguses, räägiti ainult seda, kuidas noored lähevad järjest avatumaks ja liberaalsemaks. 

See oligi nii, aga pööre toimus millalgi pärast 2016. aastat. Täpseid protsente ei mäleta, aga toona jäi noorte osakaal, kes arvasid, et naistel juhtimisse asja ei ole, kuskil 25% kanti. Praegu on see ligi 50%.

See ei ole ainult Eestis nii, vaid ka igal pool mujal. Alguses öeldi manosfääri rünnaku alla jäänud naistele – olgu siis poliitikud, näitlejad või kirjanikud –, et ärge olge tundlikud, see käib asja juurde! Ise ronisid nii kõrge koha peale, kannata ära! Nüüd on aru saadud, et tegemist on ühiskonnale päriselt ohliku nähtusega. 

Arutelu on liikunud sinna suunas, et ei räägita, kui paha see on, vaid mõeldakse, mis on seda põhjustanud? Me oleme ühiskonnana pööranud hästi palju tähelepanu võrdsusele. Meil on olnud palju soostereotüüpset mõtlemist. Oleme tegelenud, kuidas sellest vabaneda. 

Nüüd peame tegelema ka sellega, miks toksiline maskuliinsus on teatud inimestele nii atraktiivseks muutunud? Mis on selle taga? Miks inimesed ei tunne ennast osana ühiskonnast? 

Nagu enne rääkisime: iga demokraatliku ühiskonna unistus on, et kõikidel peab olema võimalus realiseerida oma unistusi ja eesmärke. Aga see kehtib mingi piirini, kus sa ei riiva teiste õigusi ja vabadusi. Võib-olla peame veel rohkem rääkima, kuidas kasutada oma õigusi ja vabadusi nii, et me teiste omi ei ahista? 

Meenub üks hiljutine uuring, kust selgus, et Eestis poisid muutuvad konservatiivsemaks ja tüdrukud progressiivsemaks. See tundub päris suur probleem. 

Pinnapealne viis on öelda, et patriarhaat annab vastulöögi, mis on jabur. See ei ole nii. Tegelikult on ühiskonnas midagi, mis tekitab noortes meestes lootusetust ja mittekuuluvustunnet. 

On ebatõenäoline, et see on üldse tüdrukutega seotud. Lihtsalt mingi seltskond on leidnud viisi öelda, et selles kõige on süüdi naised ja tüdrukud. Me peamegi aru saama, mis need põhjused on.

Kui ajakirjanikud tulid ja ütlesid, et noh, naine on president ja tegeleb empaatiliste teemadega nagu lähisuhtevägivald, siis ma kohe parandasin neid. Vabandust. See probleem puudutab 41% Eesti naistest.

Ma tegelen seepärast, et minu ühiskondlik analüüs ütleb, et see on meie pudelikael. Võime öelda, et oleme liberaalne demokraatlik ühiskond ja toetame inimeste unistuste realiseerimist, aga kas me oskame seda teha nii, et inimesed katki ei läheks? 

Ma ei tegele sellega seepärast, et olen naine. On väga empaatilisi naisi ja on igasuguseid Cruellasid.

Sul on oma fond, mille kodulehel on tähtsamate teemadena välja toodud ühiskonna haavatavamate gruppide eest seismine, demokraatia ja vabaduste edendamine ja uute võimaluste loomine spordi- ja liikumisvaldkonnas. Kõik asjad, millest oleme täna ka rääkinud. Kas mõnel neist teemadest on suurem fookus? 

Kui ma presidendiametist lahkusin, siis rahvas tegi isegi petitsiooni, et ma ametis jätkaksin (kokku koguti 15 939 häält – toim.). Meil tekkis Kadriorus küsimus, et mis see on, mis inimeste arvates jätkuda võiks? Mõtlesime, mis asjade üle oleme saanud positiivset tagasisidet. Eesti inimesed ei tea väga palju, mida sa Eestist väljaspool teed. Neid ei huvita, kui sa Müncheni julgeolekukonverentsil avasõna pead. Aga Eesti inimestele läheb väga korda, kui seisad nõrgemate ja demokraatlike väärtuste eest. 

Kui ma 2016. aastal presidenditöö vastu võtsin, siis ütlesin, et kui kõne all on meie julgeolek, vabadused või tehakse nõrgematele liiga, siis ma vait ei ole. 

Mul ei olnud siis õrna aimugi, et meil tekib 2019-2020 valitsus, mis päriselt seabki meie põhiseaduslikud vabadused küsimärgi alla. Mul ei olnud õrna aimugi, et see võiks juhtuda, aga saatus andis mulle võimaluse näidata, et ma päriselt seisan oma sõnade taga. 

Seepärast tahtsid inimesed, et oleksin Kadriorus edasi. Aga selleks, et nõrgemaid toetada, ei pea olema Kadriorus. 

Eestis on väga palju ettevõtjaid, kes on tulnud President Kaljulaidi fondi lugu toetama ja algatus Vägivallavabaks on puhtalt Eesti ettevõtjate endi loodud. 

Kuidas selliseid keerulisi teemasid – nagu näiteks lähisuhte vägivald – nii kommunikeerida, et need tulemusi tooks? 

Me teeme väikseid asju, mis võiksid ideaalis tuua kaasa suuri muudatusi. Näiteks seesama Vägivallavabaks algatus. Eesti ettevõtted on pannud rahad kokku selleks, et luua käsiraamat, metoodika ja koolituste süsteem, et ettevõtete juhid ja töötajad oleksid vägivalla osas teadlikumad.

Me kõik käime tööl. Saame midagi ära teha, et inimesed päriselt õpiksid märkama, toetama ja suunama inimesi sinna, kus abi on. Inimesed arvavad, et nad on oma murega üksi. Vägivaldses suhtes inimestele on kodus väga kaua selgitatud, et nad on väärtusetud ja kedagi ei huvita nende väiksed mured. Läbi tööandjate on kõige lihtsam viis ulatuda kõige suurema osa Eesti inimesteni. 

Me ei mõelnud seda ise välja, seda on Inglismaal, Prantsusmaal ja mõnel pool veel palju tehtud. 

Kas mõni imik sünnib siia maailma kurjalt? Mitte ükski. Me saame kõik mustrid kodust. Kui need mustrid on olnud kurjad, vägivaldsed, liiga nõudlikud või üldse mitte piire seadvad, siis toome need täiskasvanuellu kaasa. Saame koduvägivalla, liiklusraevu, kurjad treenerid ja karjuvad ülemused. 

Oleme endale fondis seadnud eesmärgi see ahel katkestada, anda noortele oskusi väidelda. Meil on noorte demokraatia akadeemia, et nad mõistaksid, kuidas tänases ühiskonnas asju aetakse. 

Selle taga on minu pikaaegne filosoofia. Kui meie põlvkonna inimesed kasvasid, siis käidi koolis teadmisi omandamas, aga see, kuidas inimestega suhelda, saadi n-ö õhust. Sul oli elus palju pisikesi ja väikese riskiga lühiajalisi suhtlusi. Ostsid jäätist, andsid lennujaamas pagasi ära ja kõik see tähendas suhtlemist. Sa õppisid teiste inimeste kehakeelt lugema ja nendega suhtlema. 

Tänapäeva noored saavad n-ö õhust teadmisi, aga suhtlust enam ei saa. Koolis ei pea enam tegelema sellega, kuidas noored tehnoloogiaga toime tulevad. Vabalt tulevad. Ei pea palju ka faktiteadmistega tegelema, kuigi taustsüsteemi on vaja. Aga mida kindlasti peab tänapäeva noortele eraldi õpetama, on inimeseks olemise kunst. Spordil on siin palju ära teha. 

Kui palju sa oma persoonibrändiga vaeva oled näinud? 

Ma ei tegele sellega, aga selleks, et olemas olla, pead paratamatult nähtav olema. Kui ma ütleksin kolm aastat kõikidele soovidele – olgu need konverentsid, koolid või meedia – ära, siis keegi enam ei helistaks. 

Paljud on imestanud, miks ma poliitikasse pole läinud. Aga minu jaoks on probleem olnud see, et see ei ole meie põhiseaduse mõttega kooskõlas – president peab olema parteideülene. 

Jah, ma ei ole enam president, aga presidendiamet annab tohutu kaubamärgi, mis ei ole seotud maailmavaatega. President on kõikide inimeste president. 

Presidendi töö on selline, et sellest paratamatult tekib persoonibränd. Minu arust ei kõlba võtta seda persoonibrändi ja pöörata see poliitikas ühe maailmavaate toetuseks. Isegi, kui ma sellesse maailmavaatesse usun. 

KÕRVALLUGU: Spordisõber on maa sool

EOK ja Kultuuriministeerium andsid tänavu juba seitsmendat korda välja Spordisõbra tiitli, millega tunnustatakse juriidilisi ja füüsilisi isikuid, kes on oluliselt toetanud spordi- ja liikumisharrastuse valdkonda, hoogustanud spordi- ja liikumissündmuste toimumist ning seeläbi ka laiemalt valdkonna ja ühiskonna arengut.

“Rääkisime sellest, kuidas sportlased ja ettevõtted saavad koos brändi tugevdada,” sõnab Kersti Kaljulaid. “Spordisõbra tiitli on aja jooksul saanud need, kes on seda teinud, aga on ka palju neid, kellel ei ole üle-eestilist brändi. Nad on tegijad omas maakonnas, nad on oma kandi maa sool ning toetanud kohalikku spordielu. Olen väga tänulik kõigile, kes seda teevad ja mul on hea meel, et meil on viis, kuidas neid igal aastal tunnustada.”

Tänavused laureaadid on: Swedbank, Oleg Gross, Euronics, Lemeks Grupp, Invaru, Konesko, Eesti Pagar, Europark, EHL Profiles ja Urmas Sõõrumaa

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised