“Mis turundaja sa oled, kui sa ei suuda isegi oma juhile turundada, mida sa teed,” küsib Bigbanki 29-aastane juht Arthur Taavet. Turundus paneb tal silmad leegitsema ning, mis seal salata, tema arvamused võivad põletada.

Arthur Taavet tõusis Eesti noorimaks pangajuhiks tänavu jaanuaris. Enne seda oli ta juhi kohusetäitja. Veel varem aga tüüris Bigbanki turundust. Hiljutises Eesti Ekspressi intervjuus sõnas ta, et just turundus on tema kutsumus. 

Selle tõdemuseni jõudis ta gümnaasiumis, mil tal polnud õrna aimugi, mida eluga peale hakata. Ühel päeval istus ta valikaine “Majandusteaduste algkursus” tunnis, kus toodi näide sellest, kuidas inimene on päeva esimese jäätise eest nõus rohkem maksma kui viienda eest. Nii leidiski Tartu ülikooli turunduse magistri cum laude lõpetanud mees oma kire. Eriti pakub talle huvi käitumispsühholoogia.

“Kas sa teadsid, et inimene hindab raskema veinipudeliga veini tavaliselt maitsvamaks, isegi kui sisu on sama,” räägib ta. “Ja tavaliselt hinnatakse paremini toimivaks kallimat valuvaigistit. Huvitav on seegi, et kohtunikud teevad vahetult enne lõunapausi karmimaid kohtuotsuseid.” 

Sest kõht on tühi?

Jah, täpselt. See teeb vihaseks. Karmimad otsused võivad tulla ka siis, kui kohtuniku lemmiktiim on eelmisel päeval kaotanud või väljas on halb ilm. Terve meie elu on vormistamise küsimus. Kogu meie kogemus on vormistus. 

Mis hetkel sa täpselt tööintervjuule läksid? Mis hetkel sa oma tulevast elukaaslast nägid? Mis sul sel hetkel seljas oli? See on minu jaoks väga huvitav, kuidas saad konteksti muutes muuta väärtust, mida inimene päriselt saab. 

Mind paelub turunduse juures seegi, et inimesed arvavad, et see on mingi pettus. Et sa petad inimesi. Tegelikult ju ei peta. See on üks asi, millele paljud turundajad võib-olla ei mõtle. Nad üritavad toote kuidagi kliendile pähe määrida, unustades, et kui sa lood õige konteksti, saad väärtust sedavõrd palju kasvatada, et klient leiab sind ise üles. 

Mõtled, et turundus algab tootest? 

Jah. Tihtipeale hakkavad turundajad reklaamis tootele tulesid ja vilesid külge panema. Tegelikult ei peaks turunduse funktsioon olema kehva toote kaks või kolm korda rohkem müümine, vaid see peaks olema just õige toote välja toomine.

Ma olen seda näidet toonud EBS-is: kui müügimehe töö on tutvustada kliendile toodet, siis turundaja töö peaks olema tutvustada ettevõttele klienti. See unustatakse ära. Turundaja erineb müügiinimesest, sest ta peab aru saama, mis klienti toote juures köidab ja kuidas seda võimendada.

Tunnen, et turundus on sulle oluline. Kuidas Bigbanki turundajatel sinuga läheb? Kas oled suur boss Arthur, kes on väga teemas ja tahab öelda, kuidas asju tegelikult tegema peaks?

Kindlasti targutan ma turunduse teemadel keskmisest juhist rohkem, aga usun, et kui juht on edukas, on ta nagunii turundaja. Juht peab suutma näha maailma läbi teiste inimeste silmade. Sa pead mõistma, mis sinu töötajaid köidab, mis on äri eesmärgid ja mis kliendi huvid. Sa pead leidma kõigi huvides kattuvuse ja seda võimendama. See ongi turundustöö. Arvan, et kõik, kes juhitööd teevad, on turundusele sammukese lähemal kui teised. 

Sa oled olnud turundaja, nüüd oled juht. Kuidas võiksid turundajad juhtidele turunduse väärtust selgitada? Tihti on ju nii, et kui majanduses läheb halvasti, kiputakse esimesena turundajate kallale. Ma tean, et sa ütled majandusliku mõju, aga äkki on veel midagi?

Kindlasti ütlen ja see ongi kõige alus. Aga ma küsiksin teistpidi vastu: mis turundaja sa oled, kui sa ei suuda isegi oma juhile turundada, mida sa teed? Sa ei suuda ennastki turundada. Mõned turundusinimesed sobiksid pigem loovjuhiks, sest neil on numbritega väga keeruline. 

Kui oled keskmises Eesti ettevõttes tööl, ei pääse sa üle ega ümber sellest, et pead tõestama, kui tasuv on sinu investeering. Unustatakse ära, et turundusjuht juhib sisuliselt investeerimisportfelli. Tal on oma eelarve ja selle raames teeb ta investeeringuid ning peab näitama, kuidas see end ära tasub. Numbrid on kõige alus. 

Teine asi ei puuduta ainult turundajaid, vaid väga paljude valdkondade spetsialiste: tihti unustatakse ära, et vastaspool ei tea su valdkonnast väga palju. Võib-olla teda see ei huvita ka. Sinu töö ongi see lihtsaks rääkida. See on veidi üldintelligentsi tunnus, aga ka suhtumise küsimus. 

Kui sa ei suuda keerulist turundustemaatikat väga lihtsalt edasi anda ja seda n-ö müüki oma majas ära teha, siis ongi keeruline. Kuidas sa lähed kliendile midagi reklaamplakatiga müüma, kui sa ei suuda laua taga istudes isegi oma juhile asja ära seletada? 

Kui keegi on nüüd segaduses, kuidas pihta hakata, siis AI abil on võimalik oluliselt lihtsamini suures mahus andmeid töödelda ja numbrites tulemusi ennustada ning hiljem mõõta. Kui olin turundusjuht, tegime otsuse, et võtame meediaagentuurid vahelt välja ja hakkame ise reklaami ostma. Kõlab esimese hooga hästi, aga meie sisereeglid nägid ette, et oli vaja mitut võrreldavat pakkumist. Teatavasti ei ole Eestis välimeedia pakkujaid, kes üks-ühele samasugust teenust pakuks ning seetõttu on võrreldavate pakkumiste kokkupanek esmapilgul väga keeruline. 

Niisiis küsisin ma välimeedia pakkujatelt koos hinnapakkumistega ka kaardi kõikide nende poolt pakutud pindadega ning sinna juurde ka statistika selle kohta, kui palju inimesi neist konkreetsetest pindadest möödub. Töötasin info AI-ga läbi, arvutasin mitu protsenti ajast meie reklaamid nähtavad oleksid ning grupeerisin erinevad pakkujad kokku selliselt, et jõuda mitme pakkuja pindadest kokku pandud võrreldavate kombo-pakkumiseni. Sel hetkel teadsin ühe kontakti hinna täpsusega, mida oli sel hetkel võimalik Eestis osta. Sisuliselt paari päeva tööga oli mul tõenäoliselt parem ülevaade Eesti välimeediaturust kui enamikel agentuuridel ja välimeedia pakkujatel. 

AI-d tuleb muidugi kontrollida, ta ajab vahepeal jama ka, aga pistelise kontrolliga ja samm-sammult astudes on võimalik palju ära teha. Aga sellest on juba päris palju aega möödas. Tänased mudelid on palju võimekamad. 

Kas reklaami ise ostmine on end ära tasunud ja kas saate kindlad olla, et ise seda paremini teete?

Kindlasti on see end ära tasunud. Esimese hooga nimetaksin kohe kolm tegurit, mille pealt seda näha on. Kõigepealt muidugi turundusefektiivsus ehk ühe turundusse investeeritud euro pealt toome me rohkem müüki ära kui enne. Teiseks, kuna sel hetkel olid mul ka nö traditsiooniliselt kogutud pakkumised agentuuridelt, siis sain otse võrrelda, kui palju täpselt samasugune kampaania meile maksma läheks, kui nüüd oma uute hindadega selle ise kokku paneksime.

Kolmandaks tooksin välja, kui kiiresti on meil võimalik nüüd vajadusel oma meediasplit’is muudatusi teha. Kui meil on vajadus muudatusteks, siis meil on kohe endal know-how, mida ja kuidas saab muuta ning me oleme vaid ühe telefonikõne kaugusel, et asjad ümber mängida. Ei ole vaja regulaarset kohtumist kolmanda osapoolega, kes sinu sisendit kellelegi veel tõlgendab. 

Tulles eelmise teema juurde tagasi: ise mõtlen, et vahel on mureks ka see, et juht ei mõista turundust päris hästi, aga soovib ikkagi kaasa rääkida.

Minu arust on juhtidel, kes pole turundusega palju kokku puutunud, sageli arvamus, et tarbija teab neist päris palju. Eeldatakse, et tarbija tunneb turgu ja konkreetse ettevõtte eeliseid. Seetõttu arvatakse, et saab teha reklaami, mis on lihtsalt naljakas või edev, sest kõik ju nagunii teavad meid. Unustatakse ära, et tarbijat üldse ei huvita, sest ta näeb igal pool nii palju erinevaid reklaame. 

Kui sa võtaksid Eesti suurimad brändid ning peaksid nende kohta ütlema paar-kolm asja, miks neid konkurendi asemel valida, siis sa jääksid tegelikult päris ruttu hätta. 

Kui ma kingin sulle auto, siis on väga suur vahe, kas see on Dacia või BMW. Sul ju kohe tekib nende brändidega mingi seos. Ma ei oska Eestist isegi ühtegi head näidet tuua, sest meil ei teki siin selliseid seoseid. 

Ma kuulen Eestis tihti, et võetakse eeskujuks näiteks Coca-Cola või Apple’i paar aastat vana reklaam. Unustage ära, see ei ole teie mängumaa. Need reklaamid, mis Eestisse jõuavad, on väga üldised ja mittemidagiütlevad. Nende ainus funktsioon on hoida brändi top of mind’is. Nad ei müü väärtuspakkumist, sest väärtuspakkumine on kliendi peas juba olemas. Nad lihtsalt tuletavad end meelde.

Enamiku Eesti ettevõtete probleem on ikkagi see, et nad ei suuda välja öelda kõige olulisemat asja, mis tarbijat huvitab. Ehk miks see toode peaks tarbijale oluline olema. Kui tellid reklaami loovagentuurist, siis ega neid ka see väga ei huvita. Sest see oleks robustne reklaam, tugevate kontrastidega ning karjuvalt konkreetse sõnumiga. Müügitulemused kasvavad, aga Kuldmune sellega ei võida. 

Sellised reklaamid tuleb talupojamõistusega kokku panna. Need on reklaamid, mille puhul sa ei saa juhile öelda, et “oi, see on bränding, seda ei saagi mõõta, tulemused tulevad kümne aasta pärast”. Kui sa hästi teed, tulevad tulemused piltlikult öeldes kohe.

Sellisest turundusest on Eesti turul puudu. Meie turg on noor, ettevõtted on nii väikesed, et turundus peaks keskenduma kiirele tulemusele, mitte 30 aastat kestvale brändipositsioneeringule. 

Aga sa tõid selle BMW ja Dacia näite. Kas sealt ei või välja lugeda, et peaksime just rohkem brändingule rõhuma, mitte tulemusturundusele, mida sa nüüd mainisid? 

Mina näen, et bränding tuleb kujundada läbi kliendikogemuse. Kõigepealt pead sa olema BMW-d näinud ja selles istunud. Seejärel näitan sulle reklaami ja BMW logo nähes tuleb sulle see kõik meelde.

Turundusjuhi ametist võtan ma kõige rohkem kaasa selle, et kliendikogemus on tegelikult a ja o. Too klient konkreetse sõnumiga sisse ja seejärel paku palju rohkem, kui lubad. Sellist brändingut tuleb teha. 

Seitse-kaheksa klienti kümnest soovitaksid Bigbanki ka oma sõbrale. Meil on sisemine eesmärk võtta vähemalt 85% klientide kõnedest 20 sekundiga vastu. Teine eesmärk on see, et kui sul on küsimusi erinevate valdkondade kohta, siis sa peaksid kõik vastused saama ühest kõnest. 

Loomulikult pole see alati võimalik, aga need on asjad, millega sa brändi kujundad. Kui teeme seda piisavalt kaua ja kasvame kiiresti, tekib 20 aasta pärast Bigbankiga mingi seos. Ahah, nemad teevad oma asju kiiresti: ma ei peagi viis minutit ootemuusikat kuulama ja siis teada saama, et mulle vastatakse kolme tööpäeva jooksul. 

Eesti tasemel ei saa brändingut kujundada – või ei peaks kujundama, kui just väga palju raha üle ei ole – mitmeminutiliste brändikuvandireklaamidega, mida keegi ei vaata. Seda tuleb teha läbi vahetu kliendikogemuse. 

Võtke oma turunduseelarve ja kasutage seda selleks, et kliendile midagi vastu anda. Turundame hetkel arvelduskontosid ja otsustasime, et anname igale kliendile, kes konto avab, kümme eurot ilma ühegi lisakohustuseta. See on kliendi vaatest väga hea tehing. Soovitan teistelgi turunduseelarvet nii suunata: anna kliendile esimene kogemus kätte (sarnaseid lahendusi on pakkunud või pakuvad ka teised pangad – toim.). Seda mõttemalli on Eesti turunduses vaja. Me mõtleme oma turu väiksuse kohta liiga suurelt. 

Kui tähtsaks sa turunduses loovust hindad? Sinu vastustest saan aru, et võib-olla mitte nii palju kui teised. 

Nii ja naa. Mis see loovus on? Lahenduste otsimine ja leidmine. Kuna meil on AI, on tegelikult ideid rohkem, kui realiseerida jõuame. Praegu on palju olulisem otsustada kiiresti ja kriitiliselt, kas mingi asjaga on mõtet edasi minna.

Ma näen, kui loovad inimesed on, laud on kuhjaga ideid täis. Ja kui küsida, mis neist kõige olulisem on, öeldakse: ma ei tea, kõik on oluline. 

Tänapäeval võib loovus tähendada kiiresti otsustamist, mis asjad ei tööta. Julgustan oma inimesi tegema oma ideele võimalikult odava ja kiire katse. Teeme põhimõtteliselt plastiliinist ja pulkadest lahendus valmis ning vaatame, kas see klienti kõnetab. Kui kõnetab, panustame sinna rohkem aega. 

Soovitan klassikalist turunduse loovust vähemaks tõmmata. Ärge tehke mitmetasandilist keerulist reklaami, mille üle teie juhid võib-olla laua taga muhelevad, et oi, kui naljakas, aga millest tarbija midagi aru ei saa.

Rakendage oma loovust hoopis selleks, et anda oma idee kliendile võimalikult lihtsalt edasi. 

Kas Bigbank on loov bränd? 

Me kindlasti oleme loovad, seda just tootearenduses. Oleme kodulaenude puhul ainsad, kes pakuvad erigraafikuga kodulaenu. See tähendab, et klient võib lükata põhiosamaksed tulevikku ja maksta suuremat makset siis, kui ka sissetulek on suurem või mõni olemasolev kohustus on lõppenud. Mitte keegi teine ei ole Eestis seda teed läinud ja leian, et see on loovus. Loovus näha, mida turul ei ole, ja see kiiresti välja tuua. 

Kui see tarbijat ei kõneta, siis leiame uue lahenduse ja tuleme uuesti. Ma tahan välja saada sellest mullist, et teeme samasuguse panga nagu kõik teised Eesti pangad ja siis üritame mingisuguste väga loovate värviliste klippidega seda klientidele pähe määrida. See ei ole loovus, mida meil vaja on. 

Nojah, aga AI-ajastul räägitakse veelgi rohkem sellest, et peame turunduses olema loovad, sest keskpäraseid asju suudab nüüd pea igaüks teha. 

Ma ei panustaks sellele, et su lahendus peab olema loov iseenesest. Selleks, et reklaam töötaks, on olulised väga konkreetsed baasasjad. Sa pead klienti tabama hetkel, mil tal on tähelepanu, mida sulle suunata. Sa pead kasutama tugevaid kontraste ja õigeid värvitoone, mis haaravad pilku. Reklaam peab olema keeles, mida inimene mõistab. Sa pead suunama kliendi oma teenusele mõtlema.

Tänapäeval on turunduses liiga palju ruumi jäetud kunstnikele. Sellel on oma aeg ja koht, aga sellise keskmise Eesti ettevõtte jaoks on seda selgelt liiga palju. Selline loovus unustage ära. Otsige endale praktilised turundusjuhid, kes teavad faktiliselt, mis inimeste tähelepanu haarab, mis seda hoiab ja mis neid kõnetab, ning hakake neis raamides loovust rakendama.

Kas sulle näiteks Pakendikeskuse reklaamid meeldivad? Neid ju hinnatakse loovateks ja naljakateks. 

Need on väga meeldivad reklaamid. Olen neid jälginud ja kõvasti naernud. Väga toredad reklaamid. Rõhutan: väga toredad reklaamid. Kui ma saaks kuskilt reklaame osta, ma ostaks nende reklaame. Aga vot, ma ei ole sealt ühtegi pappkasti ostnud, nii et võib öelda, et minule tehtud turundus on mahavisatud raha. 

Sul võib-olla ei ole lihtsalt pappkasti vaja. 

Mul ei olegi praegu vaja. Kindlasti on inimesi, kellel on pidevalt pappkaste vaja, ja kui nad on Pakendikeskuse infoväljas, siis neile tehakse ideaalset reklaami. Minule kui kõrvalseisjale on see meelelahutus. Tore on vaadata, aga ostma ma tegelikult ei lähe. Mulle ei tutvustata probleemi ja võib-olla ei peakski, sest ma ei olegi pappkasti ostja. 

Turundajatele meeldib: vaata, kui loov lahendus, eks! Oluline on ärianalüüs. Turundus on investeering ja meil on vaja teada, kui palju me teenime. Selle järgi peab otsustama. See, et muheleme telefoni taga, on lihtsalt nice to have. 

Pakendikeskus on öelnud, et nende kasum on kasvanud. See raha ei ole siis sinu taskust tulnud?

Minu taskust ei ole sentigi tulnud.

Sa mainisid, et turunduses on liiga palju kunstnikke. Kui me nüüd mõtleme, et turundusest kaovad nn kunstnikud ära, siis kas me ei lähe liiga ratsionaalseks? Võib-olla need kunstnikud suudavad just inimese emotsioone tabada ning nendega sügavamal tasemel rääkida? 

Emotsioone saab väga ratsionaalselt püüda. Ühes uuringus, millele oli viidatud – kui ma ei eksi – Richard Thaleri raamatus “Misbehaving: The Making of Behavioral Economics”, uuriti, kui palju oleksid inimesed nõus kuumal suvepäeval rannas pudeli õlle eest maksma. Juurde räägiti kaks lugu.

Esimene lugu oli selline: sõber läks poodi, leidis ühe nurgapealse poe, mida hakati just sulgema. Ta trügis kuidagi sisse ja sai kuskilt ämbri põhjast viimase õllepudeli. Teisel juhul räägiti, kuidas sõber läks peenesse kuurorti, kus olid väga rikkad inimesed, kõik olid valgetes särkides ja õllepudeli sai kandiku pealt. Nüüd pidi inimene ütlema kui palju ta oleks rannas oodanuna nõus sõbrale selle õlle eest maksma. Huvitaval kombel olid inimesed teist lugu kuuldes nõus maksma 75% rohkem. 

Täpselt sama õlu, samasugustele inimestele, samas kohas joomiseks. Aga lugu lõi emotsiooni, mis lisas tootele väärtus ning mille eest olid inimesed nõus maksma. Need on võimalused, kuidas emotsiooni ratsionaalselt luua. Ei pea olema ainult värvilised pildid ja naljakad postitused.

Me oleme siin sellest juba rääkinud, aga on sul veel näpunäiteid, mida Eesti turundajad peaksid paremini tegema? 

Ma kordaksin samu asju. Eelkõige soovitan töötada numbritega. Kui sa ei tea, kuidas turundus müüginumbreid mõjutab, siis sa ei ole turundaja, vaid loovinimene, kes teeb naljakaid reklaame. 

Unustage bränding, mida müüte kliendile pikkade videotega – keskenduge kliendikogemusele ja soovitustele. Andke inimestele oma tootest praktiline kogemus nii odavalt ja kiiresti kui võimalik.

Kui tihti sa pühapäeviti tööd teed? 

(Muigab – toim.). Aus vastus on, et tegelikult teen iga pühapäev, arvan, et paljud juhid teevad. Esmaspäeva hommik on tippaeg, mil järsku on kõik asjad valesti. Kõigil on palju küsimusi ja on jube segadus. Ma planeerin alati pühapäeval oma nädala ära. Vastan ka mõnele meilile ja siis on esmaspäeval lendstart: saan kohe nädalaga pihta hakata. 

Me ei eelda, et kõik meie töötajad seda teeksid, ega soovita seda inimestele, kellele see ei sobi. See on kõigi enda otsus, aga usun, et meil on sellised end hästi juhtivad töökad inimesed. Ma ei sunni kedagi raamidesse, täitsa vaba valik, millal keegi tööd teeb. 

Milline on su juhtimisfilosoofia?

Tulen iga hommik tööle sooviga edasi liikuda. Tahan kiiresti asjad ära teha. Ma olen kärsitu, ma ei kannata ümmargust vastust, et äkki kahe kuu pärast teeme midagi. Võtame aja, lahendame asja kohe ära. 

Selleks, et saaksin kärsitu olla ja asjad kiiresti liiguksid, pean oma ütlemistes olema suhteliselt otsekohene. Inimesed, kellega töötan, peavad teadma, mida ma mõtlen, ja nad peavad seda teadma kohe, sest neil peab olema võimalus vastu argumenteerida.

Aga kui oled otsekohene, pead olema valmis oma meelt muutma, kui kellelgi on head argumendid. Kui oled otsekohene ja põikpäine juht, siis sul pikka pidu ei ole. Ütle välja, mida mõtled, ja põhjenda seda. Kui keegi lükkab sinu faktid ümber, siis sa pead ütlema, et sa eksisid ja teise inimese mõttega edasi minema.

Mul on tunne, et töökultuur üldiselt hakkab vajuma pehmesse kohta. On justkui asju, mida ei tohi välja öelda. Kõik tuleb panna vati sisse ja see teeb protsessid jube aeglaseks. Kui minu juht nii käituks, oleks see isegi natuke solvav. Ütle palun välja, mida sa mõtled. 

Inglise keeles on väljend shit sandwich. Kõigepealt tuleb öelda kompliment, siis öelda välja, mida tegelikult mõtled, ja seejärel teha veel üks kompliment. Aga miks selliseid konstruktsioone ehitada? Oleme inimesed, oleme vahetud.

Jätame s*ta alles ja võtame leiva ära? 

(Muigab – toim.). Täpselt, ütle otse see, mida öelda tahtsid. Aga jah, alati ei ole see ka s*tt. 

Juhina oleks vist raske tööd teha, kui sa ei ütleks, mida mõtled. 

See on hästi oluline. Aga inimeste ootus on kuidagi muutunud. Teinekord hakatakse töövestlusel jutustama sellest, kuidas inimestele meeldib metsas jalutada. Noh, räägime parem asjast. Kas sulle meeldib, mida me pakume? Kas valdkond kõnetab sind? Räägime numbritest, ettepanekutest ja ambitsioonidest. 

Tekkinud on konkreetne seltskond, kes tuleb tööle ja hakkab tellimusi esitama, et mina soovin neid hüvesid saada ja mina tahan neist asjadest rääkida. Ühel koolitusel, kus hiljuti käisin, oli juttu sellest, et tuleb mõista: mõni inimene ei taha tööl alati rääkida tööasjadest, vaid ka isiklikest huvidest.

Õnnestumise näitena toodi ettevõte, kus sai ühel reedel anda ülevaate mõnest isiklikust huvist. Keegi siis kutsus inimesed kokku ja pidas pika presentatsiooni teemal, miks hobusest ei ole kunagi võimalik ükssarvikut arendada. 

Kas sa kujutad ette, mida mõtlevad selles tiimis inimesed, kellele päriselt oma töö meeldib? Nad põlevad seest, sest nende projekt seisab, aga nad peavad seda kuulama. Miks sa üldse seal töötad, kui sind sellised teemad rohkem paeluvad? Kindlasti on ka sellistele huvidele oma rakendus olemas ja edu selle leidmisel. 

Sa tundud hästi pragmaatiline.

No ma annan endast parima. 

Sa said pärast ülikooli väga kiiresti Nõo Lihatööstusesse tööle. Kuidas see sul õnnestus? 

Läksin töövestlusele nii, nagu soovitan kõigil minna: tee oma kodutöö ära ja mine kohe ideedega, kuidas võiks asju sinu hinnangul teha. Tööandja on võib-olla need ideed juba läbi proovinud, aga tal on vaja aru saada, kuidas sa mõtled. Eelkõige on vaja aru saada, et sa mõtled lahendustes. 

Kogu ühiskond ja kõik ettevõtted on täis igasuguseid probleemide kirjeldajaid. Igal tasandil on inimesi, kes oskavad detailideni rääkida, mis probleem neil on ja miks ükski lahendus pole töötanud. Väga vähe on inimesi, kes ütleks oma juhile välja, et aga teeme nii. 

Näidake võimalikult ruttu, et te olete lahendaja, mitte üks neist kirjeldajatest. 

Metsas jalutamisest sa töövestlusel rääkida ei taha, aga see tekitas siiski küsimuse: mis sinu hobid on? 

Hommikuti meeldib mulle trenni teha. See on hetk, mil on täielik vaikus ja tulevad kõige paremad ideed. Õhtuti meeldib mulle lugeda, see aitab välja lülitada.

Hiljuti niitsin koduhoovis muru. Robot läks katki ja pidin muruniidukiga ajama. Mõtlesin, et pole seda tööd kaua teinud – jube mõnus oli. Lihtsad asjad laevad mu akusid.

Loe ka Joel Volkovi vastulauset intervjuule

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised