“Ma pole ammu sellist ärevust tundnud,” ütleb Anni Rahula. 14 000 Instagrami jälgijaga sisulooja, turundaja ning jalgpallikohtunik. Närveerima ei pane mitte intervjuu – neid on elus ikka ette juhtunud –, vaid tõsiasi, et ta üritab vestluse ajal tuleva aasta juulis Helsingis toimuvale Coldplay kontserdile pileteid osta.

“Kui vaatasin eelmisele aastale tagasi, jäin mõtlema, mida olen teinud päris enda jaoks,” küsib ta retooriliselt. “Kui pilte vaadata ja meenutada, siis leiab hetki, aga olen viimastel aastatel end veidi kaotanud… Nüüd sa eeldad, et ütlen, et olen end lastekasvatamisse kaotanud, aga ei. Hoopis töödesse, tegemistesse ning võib-olla oma tuleviku kujundamisse. 

Armas härra abikaasa (muusik Tomi Rahula – toim.) – nagu mulle meeldib öelda – saatis mind meie 10. pulmaaastapäevaks sõbrannaga Berliini rokkbändi Eagles of Death Metal kontserdile. Nüüd otsin plaanide tegemise asemel hetki enda rõõmustamiseks ning aja maha võtmiseks.”

Inimestele meeldib vahel liiga palju plaane teha.

Ma ei teadnud pikalt, mida elus teha tahan. Minu üks vend (Siim – toim.) hakkas kümneaastaselt küla ajalehte välja andma ning kirjutas sinna isegi külaklatši sisse. Enamvähem seda, mida ta piimajärjekorras kuulis (naerab – toim.). 

Nägin juba siis, et vau, ta teab, mida teha. Hiljem hakkas ta koolipidusid korraldama ning korraldab siiamaani üritusi. Just tegi ülieduka Nexuse tuuri. Ta on ka Riigikogu liige. Teine vend on lapsest saati jalkatrennis käinud (Pelle, FC Flora president – toim.). 

Mina olen keskmine laps ja keskmised lapsed lähevad tihti perekonna dünaamikas veidi kaotsi. Olen alati olnud lepitaja ning rahutooja. Kõigile sobiva lahenduse leidja. Mu enda ambitsioon on seetõttu natuke tahaplaanile jäänud. Võin julgelt öelda, et umbes 25. eluaastani polnud mul aimugi, mida teha tahan.

Mingi hetk sain aru, et meis kõigis on oma võlu. Sain oma võlust aru. Sain aru, kes olen, kus tahaksin mingite asjadega olla ning millist panust sooviksin maailmale anda. Olin nagu lumise mäe tipus küsivalt kaugusse vaatamas ning üks hetk sain aru, et mingid asjad tulevad mul suurepäraselt välja. Sealt hakkas lumepall veerema. Tegin ainult uusi ja uusi plaane.

Nüüd mõtlen, kas pean enam elule plaane juurde keevitama? Peaks sammu tagasi võtma. Seletasin võib-olla liiga keeruliselt ja filosoofiliselt, aga kui vaatad perekonda, kuhu sündisin, siis lihtsus pole alati sisse kirjutatud (naerab – toim.)

Sa ei teadnud, mida teha. Kuidas sa turundusse jõudsid? 

Huvitav on see, et mind väga kõnetavad turundus ja kommunikatsioon, aga mõnes mõttes ei lähe see minu olemusega üldse kokku. Minu jaoks on oluline olla hästi ehe, aus ja läbipaistev. Heas ja halvas. Ma võin öelda, et olen ise avatud raamat. Küsi, ma vastan. Kuvandi loomine on teinekord aga midagi muud. Sa näed kas ainult kaant või kindlat peatükki.

Näiteks ei osanud ma pikalt aimatagi, et toiduainetööstus võib mulle sisse sööta mõnda ainet, mis ei ole tegelikult tervisele hea. Olen olnud terve elu väga heauskne. Selleks, et ma praegu sisuloojana pardale tuleks, peavad minu väärtused brändiga väga hästi klappima. Pikaajaliste koostööde puhul keskendun lisaks sisule ka selgelt tiimile, kus peavad head inimesed olema. 

Võib-olla naljakas, aga mulle on see tunnetus tähtis. Mu väärtused peavad brändi ja nende inimestega klappima. Muidu ma ei suudaks sõnumit edastada. Ma kasutan päriselt oma koostööpartnerite asju. Mind on õpetatud nii, et ausus ennekõike. Ei kujuta praegu ette, et ma turundaks mõnda suvalist brändi, millega mul midagi ühist pole. Ma suudaks teoorias seda teha, aga kas ma ka pärast uhke oleks? 

Ettevõtted kirjutavad mulle koostööpakkumiste osas päris tihti. Üritan leida tasakaalu, sest keegi ei taha olla online-reklaami kataloog. Tahaks loota, et mul on praegu tasakaal paigas.

Kõigiga ma ei tee mõjuisiku koostööd, paljudele annan konsultatsioone, aitan sotsiaalmeedias kanaleid üles ehitada, mõnda hallata. Palju loon ka sisu. Tavaliselt püüan alati rohkem teha, kui kokku lepitud. 

Võib mõelda, et kõik juba on sotsiaalmeedias ja teavad, kuidas asjad käivad, aga ettevõtted pöörduvad pidevalt minu poole. Muideks, sügisel teen koostöös grit.’iga orgaanilise sotsiaalmeediaturunduse koolituse. Üksteist nädalat, kuhu mahub rohkelt teadmisi erinevatest platvormidest ja näiteks ka analüütikast, influencer-turunduse numbritest ning ka sotsiaalmeedia psühholoogiast. 

Tahan teha asju südamega ja hästi ehedalt. Ega ma ei taha üldse sotsiaalmeedias oma brändi ehitada, aga see on alati tulnud muude asjade kõrvalt. Brändidega töötan täna selgelt strateegilisemalt.

Kas sulle tundub, et ehedust on turunduses vähem kui võiks olla? 

Tead, olen viimastel aastatel veidi inimestes ja suurt pilti vaadates organisatsioonides pettunud. Nagu kirjeldasin, olen olnud hästi naiivne. Eeldan, et kui tuled istud minuga maha, siis tahad mulle head, sest tulen ise alati selle mõttega laua taha. Aga kui vaadata veidi ringi ja jälgida erinevaid partnerlusi, alluva-ülemuse suhteid, kolleegide läbisaamist, siis taipad, et paljud inimesed teevad otsuseid egode ja nartsissismi pealt. Ma olen vist justkui päris õnnelikus mullis elanud.

Ma ei saanud sellest pikalt aru ning see on asi, mis mul turundusmaailmas kripeldab. Viimased aastad on mu naiivset poolt natuke maha tõmmanud, aga jään ikka endaks. Minult on paar korda küsitud, kas sobin turundusmaailma, aga näen siin töötamas väga palju ausaid ja ehedaid inimesi. 

Mulle on tohutult südamelähedane artisti mänedžeerimise toetamine ja kuvandi ehitamine. Mulle meeldib aidata siiratel inimestel ja samuti brändidel järgmine samm teha. See tekitab hea tunde. Mulle meeldib teiste edu tihti sama palju kui enda oma. Seepärast olengi turunduses. Seepärast sobingi siia. 

Sa mainisid enne oma pere. Kuidas su isa, Aivar Pohlak, sinu töösse suhtub? Arvaks, et ta ei näe turundust just kõige paremas valguses.

Ta on mulle baasväärtusi söögi alla ja söögi peale õpetanud – pean olema hea inimene ja rumalustega mitte tegelema. Vahva on see, et ma kunagi ei teadnud, mis need rumalused on. Pidin neid justkui terve elu ära arvama ja usun nüüd, et tean. Olen tema väärtused kaasa võtnud ja ma arvan, et ta näeb seda tuhinat ja – mingil määral isegi – kergust, millega seda tööd teen. Ta tahab alati, et kõigel oleks sisu taga ja turunduses peab samuti sisu taga olema, muidu langeb asi laiali. 

Vahepeal jõuab Coldplay piletiostu järjekord Annini, kuid kiirelt selgub, et soomlased on puhta vuugi teinud ning pääsmed on otsas. 

Ei, noh, jäin ilma, siis jäin ilma! Mul on selline loll optimism või positiivsus. Kõikide asjadega mõtlen, et küll saab ja küll tuleb. Olen kõrvalt näinud, et mu vanemad on sama tüüpi. Kuidagi ikka saab. Ja kui ei saa – elu! 

Ma ei ole kunagi olnud selline, kes ootab, et talle antakse asju. Lapsepõlves ronisin iga puu otsa ja ütlesin “emme, emme, võta mind alla.” Emme ütles, et said ise puu otsa, saad ka alla. Nii kasvatan ka oma tütart ja poega. Mu tütar teatab pidevalt, et “me leiame lahenduse” ja “me saame alati hakkama”. Uhke tunne tekib.

Sul on veel üks põnev amet, oled jalgpallis FIFA kategooria abikohtunik. Kas turundajatel on jalgpallikohtunikelt midagi õppida? 

Huvitav küsimus. Kohtunikutöös on suur roll ettevalmistusel ning järelanalüüsil. Tuleb aktsepteerida seda, et võib-olla sa ei teinud kõike ideaalselt. Tihti saad mängu ajal aru, et sul läks midagi valesti ja sa lihtsalt pead sealt edasi minema ning ebaõnnestumise mängu ajaks kõrvale tõstma. Me kõik teeme vigu ja see on okei. 

Ma ei saa vahel aru, miks näiteks poliitikud ei ütle, et “okei, ma eksisin selle otsusega.” Eksimus annab väga palju tarkust teha järgmine kord parem otsus. Turunduses tahetakse kehvad otsused kuhugi ära peita, aga minu silmis ausus maksab. Sotsiaalmeedias on sama – me ei pea enda sisu nii palju filtreerima ning isegi oma sõnumeid nii palju läbi mõtlema. Oleme parem sammukese autentsemad.  

Andsid hea võimaluse küsida, mis on kõige suurem viga, mida sina turundajana teinud oled?

Võin ühe õppetunni öelda – olin sellest juba valmis LinkedIni postitust tegema. Üldjuhul on mul turunduskonverentsidel esinemine päris hästi läinud, see on olnud mõnus vaheldus ja proovilepanek ning tavaliselt olen saanud ka head tagasisidet. Aga ükskord läks valesti kõik, mis minna sai. 

Kohe peale kokkuleppimist selgus, et pean olema välismaal. Kui aeg kätte jõudis, oli mul esitlus põhimõtteliselt valmis, aga selgelt vajasin kaks-kolm tundi, et see üle vaadata. 

Plaanisime jõuda autoga paraja ajavaruga sihtkohta, et õhtul kolm tundi tööd teha ja hommikul samuti, kuid kiirteel oli avarii, laps oli endast väljas ning hotelli jõudsin mitu tundi hiljem rampväsinuna. 

Hommikul oli arvutil aku tühi ja hotellis elekter ära. Lõpuks jõudsin hilinedes neti teel esinema ning pidin lõpuks telefoni kaudu slaide jagama. Järgmine kord ma ei taha pakkumist vastu võtta, kui tean, et pean esinemise kuskilt tundmatust kohast online’s tegema. 

Millised on Eestis influencer-turunduse murekohad?

Influencer-turundusega on üldiselt hästi. On näha, et tarbija suhestub sisuloojaga paremini kui brändiga. Eestis tehakse influencer-turundust palju ja sellest ongi brändidel palju võita. 

Küll on märgata, et nišiasju on meil vähem. Mina jagan ühel päeval midagi aianduse, teisel päeval spordi või pere kohta. Kui vaadata kasvõi Skandinaavia poole, siis seal on rohkem spetsialiseerumist, mõned teevadki ainult oma aiakontot. 

Meil on palju elustiili influencer’eid, aga selliseid, kes oleks ühe kindla suuna peal, on vähem. Aga turg on väike ja selleks, et ära elada, tuleb igasugu asju teha. Muideks, selle ametiga saab väga hästi ära elada, aga see on ka suur töö. Üht postitust ehitad tegelikult mitu päeva. Mõtled, suhtled agentuuri ja brändiga. Kõigil on oma nägemused ja ootused. 

Hea on näha, et turundajad ja ettevõtted väärtustavad seda tööd järjest rohkem ning praegu võetakse pikaajalisi partnereid. See on minu arvates tähtis. Kui väärtused on paigas ja sihtgrupp kattub, ei ole mõistlik kogu aeg uusi inimesi palgata. Tihti jõutakse ostuotsuseni pikema aja jooksul ning kui sisulooja kasutas toodet vaid ühe korrai, siis tekib selline kummaline tunne, et äkki ei meeldinud ikka…

Kui inimsuhetes on põhiprobleemiks kommunikatsiooni puudumine, siis ei saa eeldada, et brändi ja influencer’i koostöös oleks kuidagi teisiti. Pidevalt ütlen, et mul on elus vedanud. Inimesed, kellega olen töös kokku puutunud, on üldjuhul head ja tahavad mulle sama. Samamoodi brändidega – mul ei ole väga kehvi kogemusi. 

Kas on midagi, mida brändid ja agentuurid influencer’itega suhtlemisel meeles peaks pidama?

Väga meeldis üks agentuur, kellega hiljuti suhtlesin. Ütlesin oma hinna veidi küsivalt ja nad ütlesid, et võivad näiteks 50 eurot juurde lisada. Oli värske näha agentuuri, kes nägi ka minu poolt ning proovis teha nii, et kõigil oleks hea. See tekitas minus hea tunde ja olen järgmine kord hea meelega nõus samuti koostööd tegema. Isegi kui eelarve on väiksem, olen positiivselt meelestatud ja vajadusel valmis vastu tulema.

Olen seda juba maininud, aga inimsuhted ja inimeste hoidmine on tähtsad. Paneme äri korraks kõrvale ja vaatame peeglisse, kas oleme head inimesed või mitte. Pole vaja üksteist ära kasutada, võrrelda ja võistelda.

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised