Kui Alberto Rodríguez mööda Tallinnat liigub, astuvad talle vahel ligi hispaanlastest turistid, ütlevad tere ja teevad juttu. Ikkagi ekraanilt tuntud nägu!

Koos äripartneri Enrique Couto Buenoga veab Alberto Eestis ettevõtet Bulaprojekts, mille lipulaevadeks on YouTube’i kanalid VisualPolitik ja VisualEconomik. 

Eestis on ettevõte seni tegutsenud üsna märkamatult, ent selle eri keeltes kanaleid jälgib kokku üle seitsme miljoni inimese. Põhiliseks staariks on VisualPolitiku põhikanal, mida jälgib 3,8 miljonit inimest; 25. augustiks oli tänavu kanali sisu vaadatud üle 89 miljoni korra. 

Palju suuri numbreid, mis tekitavad paratamatult küsimuse: miks ajada seda bisnisit Kadaka Selveri ja Tallinna loomaaia vahel asuvas ärimajas? 

Viraalsust ei otsita

Kuna ettevõte loob sisu ka prantsuse, saksa ja inglise keeles, siis kõiki klippe Tallinnast ei filmita. Aga üpriski palju küll, sest kontoris on neil ka videostuudio. Nagu kanalite nimedki reedavad, keskendutakse oma loomingus poliitikale ja majandusele.

“Käisime 2015. aastal Enriquega reisil ning saime palju uusi kogemusi,” räägib Alberto, kuidas kõik alguse sai. “Mõistsime, et meil on uudiste osas silmaklapid. Me ei tea, mis toimub Hiinas või Austraalias. Hispaanias olid tollal kõik uudised sarnased: lõunas on kuumalaine, põhjas sajab vihma, Madridis on liiklusummik. Meile tundus, et inimesed võiks muud ka teada. Kui alustasime, oli see formaat päris uudne, praeguseks enam mitte. Üks meie edu põhjusi on see, et räägime asjadest, mis meile huvi pakuvad. Kui otsiksime palehigis viraalseid teemasid, oleksime praeguseks läbipõlenud.” 

Nagu Uus-Meremaa

Eestisse jõuti tänu Alberto onule, kes oli Leedus suursaadik ning kutsus mehed endale 2018. aastal külla. Kuna neile pakkusid huvi ka Läti ja Eesti, renditi auto ning tehti üks korralik Baltikumi road trip. Loodus oli kena, inimesed samuti. 

Samal ajal otsiti uut kohta, kust digitaalset äri teha – Hispaania ei olnud nende jaoks sobiv. Lõpuks langes liisk mitmel põhjusel Eestile. Esiteks, see meenutas oma vaibilt neile Uus-Meremaad. Teiseks, Eesti on eri riike võrdlevates raportites tavaliselt esirinnas, samuti on siin hea haridus. Kolmandaks, kui ühe maakoha bensiinijaama vanem teenindaja rääkis head inglise keelt, mõistsid nad, et keelebarjäär ei saa siin takistuseks.

“Ma olen siin nüüd neli aastat elanud ja võin öelda, et Eesti on palju rohkemat kui Tallinn ja rohkemat kui ainult äri,” rõõmustab ta. “Eelmisel suvel külastas meid ühe Hispaania panga juhatuse esimees, kellele me Eestit kiitsime. Ta tuli kogu perega ja teda üllatasid just väiksed asjad. Ta on reisinud üle terve maakera, aga ta ei suutnud uskuda, et Saaremaa praamil on iseteeninduskassa. Vahemere vaatevinklist on see hämmastav. Riik võib ehitada infrastruktuuri, aga sellist mõtteviisi ei saa ehitada.”

Alberto on vähese ajaga saanud meie mõtteviisiga hästi tuttavaks. Ta teeb juttu legendaarsest pressikonverentsist, mille Lennart Meri lennujaama kempsus andis; ta räägib ansamblist Apelsin ja Eesti kirjandusest ning on oma sõnul külastanud pea kõiki Eesti muuseume. Võimalusel sõidab ta mööda Eestit ringi, käib saartel ja mujal – tema Google Maps on salvestatud kohti täis. 

“Inimesed on siin ausad ja abivalmid ning kõik tõesti tunnevad kõiki,” muigab ta. “Kui minult küsitakse, miks Eesti mulle nii väga meeldib, ütlen alati, et ilm on jube ja – kui naabrit arvestada – asukoht ka, aga eestlased ei saa endale vigu lubada. Nad peavad sellest hoolimata löögivõimelised olema. Eestlastel pole tööstusi nagu Hispaanias või teistes suurriikides, aga sellepärast olete te väga võistlushimulised, iga päev on nagu eksam, midagi ei ole enesestmõistetav. Me tegime kindlasti õige otsuse. Mul on väga hea meel, et me tegutseme Eestis.”

Väärtus on 30 miljonit eurot 

Nende äritegevus on ajaga laienenud: näiteks on neil investeerimisfond. Eelmine aasta alustati koostööd Hispaania ülikoolidega. Nende kavas on kaks programmi: üks keskendub rahatarkusele, teine tehisintellektile. Muide, kursused pole videopõhised, vaid kohalikud eksperdid käivad tudengeid koolitamas. Praeguseks on õpetatud üle 9000 Hispaania tudengi. 

“Meie töö on veidi nagu restoranis,” räägib ta, miks muutusi tarvis. “Sa võid menüüd värskendada või kööki uuendada, aga päeva lõpuks teed sa ikkagi süüa ja pesed nõusid. Õppeprogrammid aitavad meil rutiini murda ja samal ajal muude projektidega loomingulisemad olla. Ausalt öeldes pöörame kanalite edule järjest vähem tähelepanu. Mingi hetk oli meil liiga palju stressi ning see hakkas igapäevaelu segama.”

Muutusi on veelgi: Hispaaniast leiti investor ning ettevõtte väärtuseks hinnatakse umbes 30 miljonit eurot. 

“Kõige rohkem annab investor usku, et oleme seni õiget asja teinud,” ütleb ta. “Samuti saame temalt mentorlust, kuidas äri edasi kasvatada.” 

Kiidab Karist

Ega ka YouTube’i videod kuhugi ei kao. Samas tunnistab Alberto, et maailmas valitsev viha mõjub demotiveerivalt. On loogiline, et poliitikavideoid tehes näeb seda eriti lähedalt. 

“Inimesed nõuavad sisu, mis kinnitaks just nende vaateid,” räägib ta. “Nad ei tahagi midagi muud teada. Meie eesmärk on teha sisu, mis oleks kirglik, ent ei kutsuks esile viha. Meile ei meeldi Donald Trump ja tema käitumine, aga me ei ole tema suhtes vaenulikud.” 

Rääkides teisest presidendist, toob Alberto eeskujuks Alar Karise. Hispaanlasele avaldas muljet rahvusringhäälingu sari “Presidendi raamatuklubi,” kus Karis tutvustas oma lemmikteoseid. 

“Ma arvan, et ta teeb kogu aeg tööd, et rahvast ühendada,” räägib lõuna-eurooplane. “Mulle meeldib mõelda, et selle ameti eesmärk on leida inimeste vahel ühisosa. Elame ju nii polariseeritud ühiskonnas. Kui olin laps, siis ma ei teadnud, mida mu naaber poliitikast arvab. Praegu on kõik teisiti ning see tekitab ühiskonnas väga palju hõõrdumist.” 

Üheks kurjajuureks peab ta vertikaalset videosisu. 

“Sel on olnud ühiskonnale kohutav mõju,” arvab ta. “Inimesed ei arutle enam süvenenult, vaid vaatavad 40-sekundilisi klippe, kus jõutakse ka keerulise teema puhul kiire järelduseni. Sel on mõju inimeste tähelepanuvõimele, nad ei suuda enam keskenduda kirjalikule tekstile; artiklitele, kus on sissejuhatus, argumentatsioon ja järeldus. Need tunduvad igavad ja väsitavad. Tahetakse vaadata ägedat videot ja siis veel üht, üht ja üht. Samas peame õppima sellega elama – need videod ei kao kuhugi.” 

Õlitilk vees

Lõpetuseks on mehel mõned soovitused ka turundajatele. Ta soovitab brändidel hoolikalt läbi mõelda, kellega sotsiaalmeedias koostööd teha. 

“Ma märkan, et digikeskkondades räägitakse väga palju tasuvusest ja tulemusest,” ütleb ta. “Seetõttu tehakse vahepeal koostööd inimestega, kellega bränd päris hästi kokku ei sobi. Nagu õlitilk vees.” 

Samal ajal soovitab ta sisuloojaid rohkem usaldada. Bulaprojektsi poole pöördutakse päris tihti koostöösoovidega, ent sageli ei sünni sellest midagi head.

“Sest brändide reeglid on liiga jäigad,” sõnab ta. “Või on reklaam tehislik või väga pikk. Tihti tahetakse kõik oma ettevõtte plussid ette vuristada. Ma soovitaks jätta sisuloojatele vabamad käed.” 

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised