“Pole ühtegi päeva, mil ma oleks seda otsust kahetsenud,” ütleb Fraktali endine juht Tajo Oja agentuuri sulgemise kohta. “See hambapastatuub sai nii pühjaks pigistatud, kui võimalik.” Fraktal pani pillid kokku 2023. aasta lõpus, praegu töötab Tajo Londonis ettevõttes, mis kaasas hiljuti 40 miljonit dollarit.

Aga enne, kui jõuame tänapäeva, meenutame Fraktali lõppu. Intervjuu Tajo Oja ja Martin Voltriga on TULI portaali viie enim loetud artikli seas. Uudis mõjus turule kui välk selgest taevast. Kui aasta ja kaks hiljem lõpetasid Neway ja Bond, ei paistnud vapustus sedavõrd priske, sest Fraktal tegi otsa lahti. 

“Me oleks saanud võib-olla edasi lohiseda, aga asi oleks ilmselt samamoodi lõppenud,” räägib Oja nüüd. “Kui hiljem lõpetasid Neway ja Bond, sai selgeks, kui halvad tegelikult lood on. Panime end õigel ajal kinni, ettevõtete sünd ja surm on täiesti loomulik.”

Küll tekib tal küsimus, kus on uued tulijad. Tema hinnangul tegutsevad disainimaastikul endiselt samad nimed, kes 5 või 10 aastat tagasi, uusi tegijaid pole liialt lisandunud.

“Mind huvitab, mis on järgmine äge agentuur,” mõtiskleb ta. “Kas see on üldse teema? Igal pool kinnitavad kanda talendikad vabakutselised. Võib-olla on agentuurid dinosaurused, kes välja surevad? Samas usun, et mingil kujul jäävad need alati alles.”

Kaasati 40 miljonit dollarit

Oja ei ole hetkel disainibüroos ega vabakutseline. Mullu septembris kolis ta Londonisse, kus teenib leiba idufirma Isometric disainijuhina. Enne seda tegi ta neile vabakutselisena umbes aastakese tööd. 

“Meil tekkis kohe hea klapp ning ühe asja sain valmis juba teise või kolmanda päeva õhtuks,” meenutab Oja. “Nad olid imestunud, sest mõnikord ütleb disainer, et probleemist läbi närimiseks on vaja kolme nädalat. Aga ma tulin maailmast, kus asjad käivad kiiremini kui jõuad mõelda. Midagi kiiresti teha on alati parem kui lõputult analüüsida.”

Ühel hetkel oli vaja otsustada, kas asuda Inglismaale täiskohaga tööle, või koostöö sootuks lõpetada. Oja liisk langes esimese kasuks ja kuigi Brexit tegi asja keerulisemaks, polnud tööviisa saamisega probleeme. 

Isometric on kliimatehnoloogia ettevõte, mis sertifitseerib ja tõestab keskkonnaprojekte. Ühelt poolt kirjutatakse standardeid, teisalt jälgitakse, et ettevõtteid neid standardeid ka järgiks. “Hästi hüperspetsiifiline valdkond,” sõnab disainer. 

Ent vajalik. Hiljuti kaasati 40 miljonit dollarit. Seda ajal, mil rohetegemised ei paista olevat sedavõrd populaarsed kui veel mõni aasta tagasi. Oja tunnistab, et valdkonnale on raske raha leida. Investorite pilgud on pigem suunatud tehisintellekti poole. 

“Miks peaks keegi panema raha valdkonda, kus edu mõõdetakse 10-20 aasta perspektiivis,” küsib ta. “Samas käibki kogu mäng ootuses, et mingi hetk toimub nihe, ning siis tasub investeering end ära. Meil on tööintervjuudel hea öelda, et teeme midagi, mis päriselt planeeti muudab.”

Rohkem lubatud

Oja tiimis on veel kaks disainerit ning disainijuttu tuleb rääkida ka arendajatega. Suurbritannia ja Eesti suurimaks töökultuuri erinevuseks peab ta seda, mida teisedki välismaale läinud kaasmaalased öelnud: viisakust. Eestlaslik vahetus on paljudele võõras. Kriitika on oodatud, aga seda ei saa esimese asjana lauale asetada. 

“Ma ei taha öelda, et peab lipitsema või olema ebasiiras, aga siin on lihtsalt asjad teistmoodi,” tõdeb Oja. “Asju peab pehmemini serveerima. Mind aitab see, et ma pole britt. Mulle on natuke rohkem lubatud. Tihti ütlen koosolekul midagi väga pehmet, aga inimesed on šokis: “vau, ta ütles nii!?”. Samas pärast koosolekut tullakse juurde ja ollakse rahul, sest nii pidigi ütlema. Nemad ei saa seda teha, nende keel isegi ei paindu nii. Ma olen nagu laps, kes räägib, et kuningas on alasti. See pole üldse halb, sest see paneb tööst teistmoodi mõtlema. Ma pean oma otsuseid paremini sõnastama ja argumenteerima.” 

Igatseb

London on üks maailma keskuseid, kuhu sätivad end loovinimesed üle universumi, unistuseks oma alal läbi murda. Talente on palju, aga Oja on töötajaid värvates näinud, et heade disainerite kõrval on ka rohkelt neid, kes päris samale tasemele ei küündi. See tähendab, et tippude üle käib kõva võitlus. Oja oli Eestis harjunud, et jõupositsioon on pigem tööandja poole kaldu. 

“Kui teed heale töötajale pakkumise, siis ta ütleb, et sorri, mul on kaks pakkumist veel laual, ise otsustan,” nendib Oja. “Eestis oli häid inimesi natuke lihtsam hoida. Ja kui rääkida siinsest agentuuritööst ja elukallidusest, siis sa pead seda tööd väga armastama. Kui võrrelda näiteks agentuuris saadavat palka ja Google’i või mõne muu tehnoloogiaettevõtte palka, siis need käärid on täiesti metsikud. 

Muidugi võib siin teenida Eesti mõistes suurt palka, aga elukallidus tasandab kõik ära. Kõik, mis Eestis on iseenesestmõistetav, on Londonis luksus, mida saavad lubada endale vähesed. Tallinnas võid Telliskivisse tööle jalutada. Siin on luksus, kui kodu on metroopeatusest 10 minuti kaugusel. Tööle jalutada pole põhimõtteliselt kellelgi võimalik.” 

Kuigi Oja ei kahetse Fraktali sulgemist, igatseb ta veidi endist elu. Samas on idufirmas ka mitmeid plusse. 

“Igatsen tunnet, et teen hommikul postkasti lahti ja ma ei tea, mis seal põnevat on – kas kirjutanud on ketšupifirma või krüptopension,” muigab ta. “Sellele ei ole kuskil võrdväärset tunnet. Aga rohi tundub alati teisel pool rohelisem. Fraktalis igatsesin, et saaksin teha midagi pikema horisondiga. Olen Isometricuga töötanud nüüd üle kahe aasta ja näinud, kuidas firma kasvab. Samuti on tööstabiilsus hoopis teine. Millisel agentuuril on 40 miljonit pangas, et rahulikult oma asju teha? Agentuur on alati maksimaalselt kahe kuu kaugusel pankrotist. Ma ei pea siin iga kuu lõpus higistama, kust palgaks raha leida, vaid saan rahulikult disainitööd teha.”

Eestis tehakse uskumatuid asju

Kuna Fraktal sulgus enne suuremat AI-plahvatust, on Oja Londonis õppinud põhjalikumalt tehisintellekti tundma. Eriti kui arvestada, et Isometricu üheks müügiargumendiks on AI-agendid. 

“Meil käib kogu aeg suur eksperimenteerimine,” lausub ta. “Agentuuris seda teha ei saaks, sest see peaks tulema kellegi rahakotist. Siin me ei pea mõtlema, kas saame eksperimendi kellelegi maha müüa, saame lihtsalt proovida. Ma tegelikult ei kujuta üldse ette, mis agentuurides toimub. Fraktali ajal maksis suurem veeb umbes 20 000 eurot, millest pool läks arenduseks. AI-ga saab lehti teha kümneid või isegi sadu kordi odavamalt. Ma vaatan agentuure suure respektiga, sest ma ei tea, kuidas on võimalik hakkama saada.” 

Aga saadakse. Oja leiab, et Eesti tööde kvaliteet konkureerib vabalt sellega, mida Suurbritannias ja mujal Euroopas tehakse. Heas mõttes hüpatakse üle oma varju. 

“Kui sa võrdled Inglismaa ja Eesti eelarveid, siis kohati tundub see uskumatu,” tõdeb Oja. “Ma ei tea, kas Eestis tehakse entusiasmi toel või armastusest mängu vastu, aga tehakse. Eesti mõistes on suur kollektiiv 10 inimest. On ajuvaba, et me teeme ERM-i suuruseid projekte vähem kui sajaliikmelise tiimiga. Proovi seda teistele seletada. 

Kui vaatad välismaa suuri projekte ja mõistad, et rebrändinguga tegeles 60 inimest – kõik tegid oma väikest tükki –, siis hakkad teistmoodi mõtlema. Just ses osas, kui palju vabadust meil Eestis on. Üks disainer teebki kogu brändingu esimesest visioonist kuni brändiraamatuni välja. Esmaspäeval kohtud firma tegevjuhiga ja reedel saad juba mingid asjad valmis.” 

Aga kui me nii head oleme, siis miks me pole maailmas rohkem tuntud? Oja leiab, et oma osa on õnnes ja kindlasti saab rääkida, kuidas turu nähtamatu käsi meid mõjutab, aga tegelikult oleks meil vaja rohkem tuge. 

“Kui vaadata teisi edulugusid, siis seal on riiklikul tasandil otsustatud, et disain on oluline ja seda väärtustatakse,” räägib ta. “EKA on noori ja andekaid täis. Milline on meie riiklik lähenemine? Kuidas me leiame oma Marimekkod? Me peame oma disaini arendama ja tutvustama, kasvulava looma. Kui sa seda ei loo, siis on puhas õnneküsimus, et äkki keegi leiutab midagi, millega välismaale minna. Meil on head disainerid olemas ja head disaini tekib natuke rohkem siis, kui sa ei pea kogu aeg elu eest võitlema.”

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised