Suvel võib puhata igasugu asjadest: tööst, perest, talvistest maitsetutest tomatitest. Ja nii edasi. Palusime Eesti turundajatel kirjutada millestki, millest nad turundus- või meediamaastikul puhata tahavad. Sõna saab Tanki loovjuht Joel Volkov.

Meil siin Eestis on üldiselt kombeks suhtuda oma töösse pigem negatiivselt – see suhtumine on pärit iidsest ajast, kus orjasime teisi. Olgugi, et täna oleme endi peremehed, siis isegi väga tasuvat ja mõjukat tööd tegevad inimesed aegajalt ohkavad südantlõhestavalt ja tunnistavad kitsamas ringis, et see tööelu tekitab ikka meeletut stressi ja põletab neid läbi. 

Kohustused, tähtajad, ülekoormus, segased eesmärgid, arulagedad ülemused, ahned omanikud ja olematud eelarved võimatute tulemuste saavutamiseks. Nad vajavad sellest kõigest puhkust! Psühholoogid kiidavad takka.

Selles valguses on minu elu justkui paradiis. Mul pole ülemust, eesmärgid sean ise, tähtajad samuti, ise olen peamine omanik (väga inimsõbralik selline, vähemalt enda arust) ja mis põhiline – suur osa minu tööst seisneb lahedate asjade välja mõtlemises ning teiste veenmises. Lisaks on mul head sõbrad, äge bänd, fantastilised kolleegid, nutikad kliendid ja ajapikku on tekkinud väga lai ning vaheldusrikas tutvusringkond. Ometi tunnen ka mina, et puhkus on vägagi teretulnud.

Aga miks?

Ma arvan, et asi on foonis. Reklaamitegija amet on päris suures osas kuulamise kunst. On aegu, kus me oleme kuulnud jutte edust, kasumist, tulevikust ja uutest horisontidest. Need on ajad, kus edasiviivaks jõuks on heas mõttes kadedus. Tahaks ka! Sa istud poole ööni üleval, et mõelda välja, kuidas asju paremini teha. Kuidas leida veel ägedamaid talente ja kuidas neid paremini kokku mängima panna. 

Sa oled nõus pingutama uneaja arvelt ja vajadusel ka nädalavahetusel välja tulema. Kasvõi suvepuhkuse ära jätma! Ikka selle nimel, et olla parem versioon iseendast ja teha suurepärast tööd, mis teenib ainult üht narratiivi – nutikam ja loovam on parem. 

Selline foon teeb hea paremaks, kergitab paljude enesehinnangut, soodustab riskivõtmist ja annab inimestele usu, et homne on parem kui täna. Inimesed muutuvad uhkemaks ja ilusamaks ning elukvaliteet kasvab silmnähtavalt. Jah, mõned pingutavad üle ja mõned ei tule kasvuga toime, aga kuna valitseb optimism, siis midagi jätkub alati ka nendele, kes esiliigasse ei kuulu.

Täna on rahvas ja riik rikkamad, kui kunagi varem. Inimeste sissetulekud on astronoomilised võrreldes näiteks kümne aasta taguse ajaga. Jah, hinnad ning maksud ka, aga see pole peamine. Foon on see, mis määrab. Tänase fooni kujundab peavoolumeedia. Kui olla täpne, siis Eestis kaks meediamaja – ERR ja Postimees. Jah, ka Delfi on suur, aga veidi erinev, kuna seal käsitletakse minu hinnangul rohkem elustiili. 

Ma näen väga selget seost selle vahel, kuidas eelpool nimetatud kahe meediamaja peatoimetajate valikud on minu hinnangul muutnud Eesti avaliku fooni sisuliselt toksiliseks. Nemad teevadki Eestis reaalpoliitikat. Valdavalt läbi konservatiivse, raskepärase, ässitava, vinguva, lühinägeliku ja kohati üldsust idiootideks pidava maneeri. 

See kujundab kahjuks suure osa foonist, milles me elame. Tänu tõeruuporile on nendel positsioonidel tohutu – lausa mütoloogiline – võim. Ma näen, kuidas ühiskond on sellest manamisest väsinud – ettevõtjad istuvad käed rüpes, töötajad torisevad, külamehed on vihased ja noori üldse ei huvitagi enam kogu see kupatus, kuna neil pole tööd sest ettevõtjad on segaduses, ega julge midagi ette võta. Ring on sulgunud. Ja see kõik tuleb foonist.

Juba mõnda aega ma uudisraadioid ei kuula. Lihtsalt ei jaksa seda üle politiseeritud hala kuulata. Olen loobunud ka teleuudiste ja arutelusaadete vaatamisest – pole mõtet! Ja sellel suvepuhkusel kavatsen õppida puhkama ka veebiuudiste lugemisest. See saab olema paras väljakutse, kuna harjumuse jõud on pagana tugev. Ja alati varitseb oht, et äkki on kallutatud uudiste vahele ka midagi positiivset peidetud.

Ma ei ole väsinud tööst, vaid foonist, mida kujundab suures osas lahmiv ja ennast õigustav ajakirjandus. See foon sööb entusiasmi ja väsitab – isegi kui su töö on paradiis. Lugupeetud ajakirjanikud – ma näen, et ka te ise olete väsinud enda poolt kokku keeratud jamast. Minge puhake pisut! Mina igatahes lähen ja kavatsen nautida iga hetke meie imelisel maal. Hoolimata peatoimetajatest.

Autor: Joel Volkov, Tank

Kõik uudised