Septembris nägi ilmavalgust Rait Faktumi ja TULI koostöös valminud “Turundusagentuuride positsiooni ja rahulolu uuring”. Palusime turunduseksperdil Kristel Martisel kirjutada, mis talle uuringust enim silma torkas.

TULI liikmed leiavad uuringutulemused TULI liikmekeskkonnast.

Keskendun oma kommentaarides eelkõige klientide väljakutsetele ja väikestele vastuoludele väljakutsete ning agentuuride valikuprintsiipide vahel.

Kui vaadata klientide turunduslikke väljakutseid, hakkab silma eelkõige taktikaline pool – kvaliteetse ja sihtrühmapõhise sisu loomise mahu kasv, digitaalsete kanalite tulemuslik kasutamine, turundustegevuse tulemuslikkuse mõõtmine ning tulemuste saavutamine vähenenud eelarvetega. 

Pannes siia kõrvale esimese argumendi agentuuride kasutamiseks – enda ressursside puudus – on ilmselge, et lõviosal turundajatest on üks väljakutse. Hüpata kõrgemale ja kaugemale (igaks juhuks ka sagedamini), samal ajal raha kokku hoides ja pidevalt tõestades, kuhu see läheb… Ei midagi uut turundusmaastikul. Küll aga räägib see tegelikult ettevõtete fookuse ja strateegilise suuna puudumisest, mis kandub edasi turundusosakondadesse.

Sedasama fookuse osalist puudust kinnitab ka kahe strateegilisema eesmärgi – uute ärivõimaluste ja kasvumudelite leidmine ning turundamine Eestist väljapoole – suhteliselt madal tähtsustamine ning veelgi enam, nende tähtsuse langemine võrreldes kahe aasta taguse uuringuga.

Siinkohal juhiks tähelepanu ühele teisele uuringule, mis räägib sama keelt. Kantar Emori 2025. aasta kevadel tehtud uuring puudutas brändingut ja turundust ning tõi välja mitmed murekohad Eesti ettevõtete turundustegevuste planeerimisel. Esmalt – Eesti ettevõtete keskmine turunduseelarve on 3,2% käibest, kui soovituslik oleks 8-9%. Ja veelgi murettekitavam on turunduseelarve jaotus – 48% investeeritakse reklaami, 24% müügiedendusse, aga vaid 11% brändistrateegiasse, uuringutesse ja kliendikogemusse. Fookus on eelkõige tuntusel (42%), turuosal (38%) ja müügimahul (27%). Bränditervis, meeldivus ja tajumine jäävad samal ajal alla 15%.

Ehk ka seesama uuring kinnitab – Eesti ettevõtted on liialt kinni igapäevase käibe genereerimisega (mis mõneti on mõistetav), mistõttu ei jää ressurssi mõelda brändi kasvatamisele ja seeläbi pikaaegsele kasvule. 

Digikanalite kasutamine tänapäevases turundamises ongi elementaarne, kuid tihti ei osata ette näha ega ka tajuda (hoolimata täpsemast mõõtmisest), milline on reaalne töömaht, et toota relevantset kvaliteetset, kanalipõhist fookust ja tehnilisi nüansse arvesse võtvat sisu erinevatesse kanalitesse. Julgen arvata, et tihtipeale on ettevõtte juhtidel väärarusaam, et mis see story tegemine siis ära ei ole…

Just siin on agentuuride võimalus – kuidas pakkuda veelgi paremat sünergiat kanalipõhise sisuloome ja tehnilise optimeerimise vahel? Kuidas püstitada eesmärke ja tõlgendada tulemusi digikanalites, mis ka tegelikult toetaks ettevõtte strateegilisi eesmärke. Kuidas vähemaga rohkem saavutada? 

Olles natuke kriitiline, siis mulle tundub, et keskmine juht ei saa aru, et turundus pole kulu, vaid investeering. See pole nii ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas. Minu küsimus on: kuidas me ei suuda tänasel päeval – mil oskame kõike paremini mõõta – ära tõestada, et sel investeeringul on reaalne tulu?

Jätkusuutlikkus langenud

Kui võrrelda väljakutsete muutust võrreldes eelmise uuringuga (2023), siis hakkab silma kaks üsna murettekitavat signaali. Esmalt jätkusuutlikkuse põhimõtete juurutamine, mille tähtsus on langenud pea poole võrra.

Selle teemaga on minu hinnangul lihtne – iga turundaja vastutus on täita kestlikkuse teema oma ettevõttes reaalse sisuga ning siis nügida ja nügida. Kui me turundajatena laseme sel pallil maha kukkuda, siis kaotame ühiskonnana. Kestlikkuse probleemid ei ole mitte kuskile kadunud ning iga okas loeb. Iga kampaania sõnum ja iga tarbija tegu loeb!

Muukeelse sihtrühma unustusse vajumine on samuti murettekitav, arvestades, et vastanute seas on 19% avaliku sektori ja 7% MTÜ-sektori ettevõtteid. Kui äriettevõtte jaoks võib sellise segmendi ignoreerimine olla veel mõistetav, siis avaliku sektori puhul tekitab see küsimusi. Eriti kui arvestada suurt hulka sõjapõgenikke, integreerimata venemeelset elanikkonda ja uut sisserännanute lainet kolmandatest riikidest. Loodan, et teeme riigina piisava, et neid oma kultuuriruumi nügida.

Huvitav vastuolu on, et vähenenud eelarvet peetakse probleemiks, kuid samas on agentuuri valikul teenuse soodne hind sisuliselt viimasel kohal.

Seda võiks edasi uurida… Kas kliendid usaldavad agentuure sedavõrd, et saadakse aru pakutava teenuse hinna väärtusest või ei ole eelarvesurved veel sedavõrd suured, et kliendid peaks hakkama seda agentuuride käest „küsima“? 

Eks mõneti on see arusaadav. Agentuuri kulust suurima osa moodustab ju tööjõukulu ja me tajume kõik, milline on elementaarne palgatase. Samas, kui klientide surve puudub, siis ei ole ka agentuuridel piisavalt põhjust mõelda oma töö efektiivistamise peale. 

Ma ei ole viimasel kuuel kuul küll ühtegi kampaaniat tellinud, aga ma soovitaks agentuuridel mõelda, kuidas tehisintellekti abil loovtööks kuluvat aega päriselt vähendada, muidu võib kasvada klientide arv, kes hakkavad ise nende tööriistade abil loovlahendusi pusima. Ja mitte liiga häid. 

Autor: Kristel Martis

Kõik uudised