29.11.2021

Sotsiaalmeediaaktivism – laisk või võimekas vahend?

Sotsiaalmeedia on võimekas kanal, mille oskuslikust kasutamisest võib kogukond palju kasu lõigata. See eeldab aga sotsiaalmeedias hästi orienteerumist, leiab Laura Põldma, kes uuris oma bakalaureusetöös sotsiaalmeedia rolli kogukonnaaktivismis.

Laura Põldma.
  • Haigla sünnitusosakonna sulgemise vastu võitlemiseks ja kogukonna mobiliseerimiseks Facebooki grupi loomine ja sinna 3000 liikme koondamine.
  • Lubjakivikarjääri rajamise takistamiseks veebipetitsiooni algatamine ning „sõjastrateegia” arutamine kinnises sotsiaalmeediagrupis.
  • Väikese mõisakooli tegevuse jätkamise nimel järjepidev sisuloome kooli Facebooki lehel.

Need on mõned näited kogukonnaaktivismist sotsiaalmeedias, mida on viimastel aastatel ka Eesti ühismeediamaastikul üha enam näha. Internetti ei kasuta mitte ainult massiliikumised, vaid ka väikesed kogukonnapõhised liikumised, kellele pakub sotsiaalmeedia võimalust väljendada end nii kohalikes piirides kui ka väljaspool neid [i]. Kodanikuühenduste sisemise dünaamika seisukohalt on märkimisväärne sotsiaalmeedia kui võrgustumisvahendi tähtsuse kasv, leiavad Tanel Vallimäe ja Peeter Vihma Tallinna Ülikooli, Balti Uuringute Instituudi ja Turu-uuringute ASi koostöös 2019. aastal valminud Eesti kodanikuühiskonna olukorda hindava uuringu tulemusi analüüsides.[ii]

Kriitikute silmis on online-aktivism seevastu lihtsalt slacktivism – tegevus, mis võib tekitada inimeses hea tunde, ent millel on tegelikult poliitilistele otsustele väike mõju (inglise keeles slack: loid, passiivne)[iii]. Kuidas siis sotsiaalmeedia-aktivismi suhtuda – on see tegevus, mis tõmbab kodanike tähelepanu kõrvale teistest ja tõhusamatest osalusvormidest? Või on sotsiaalmeedia eelkõige kraadiklaas, mis on kasulik vajalikul hetkel kogukonna meelestatuse mõõtmiseks? Ning kuidas suhtuda arvamusse, et peamiselt sotsiaalmeedias tegutsemine ja oma sõnumite seal levitamine muudab algatuse vähem tõsiseltvõetavaks?

Uurisin oma bakalaureusetöös „Sotsiaalmeedia roll kogukonnaaktivismis kolme konfliktse juhtumi näitel” kommunikatiivsete aspektide, aga eelkõige sotsiaalmeedia mõju kogukonnaaktivismile nii mobiliseerimis- kui ka mõjutustegevuste vaatenurgast Põlva Haigla sünnitusosakonna, Lüganuse lubjakivikarjääri ning Harmi kooli juhtumi näitel. Aruteludest algatuste eestvedajate ning kodanikuühiskonna ekspertide Hille Hinsbergi ning Martin Noorkõivuga koorusid välja mitmed tähelepanekud, mis võiksid aidata 21. sajandi aktivistil mõtestada sotsiaalmeedia rolli nii mobiliseerimise kui mõjutamise vaatepunktist.

Kogukondade arvamus nähtavaks. Sotsiaalmeedia annab kogukondadele hääle ja teeb pahameele nähtavaks. Ühe uuritud juhtumi eestvedaja leidis, et kodanikuühiskonna mõttes on sotsiaalmeedia teinud laiemalt tajutavaks, et Eestis on väga palju erinevaid arvamusi ühiselu korraldamise osas. Selle tulemusena tekkiv pluralism on küll hea, ent samas kaasneb pahameele nähtavaks tegemises ka sotsiaalmeedia kasutamise varjukülg, mida nimetaksin arvamuste paljususe efektiks. Nagu nendib üks eestvedajaist: kui arvamusi on palju, võib otsustavatel positsioonidel olevatel inimestel tekkida tunne, et kõikide arvamust ei olegi võimalik arvesse võtta. See pärsib aga kodanikuühiskonna tegevust. Sellisel üha „tihedamal turul” tavapärased meetodid – nii plakatiprotestid kui Facebooki protestiüritused – ühel hetkel devalveeruvad.

Toetuse kandumine päris tegevusteks. Sotsiaalmeedia kasutamine võib olla kasulik toetuse kaardistamiseks: üks eestvedajaist tajus, et Facebook töötas teatavas mõttes kraadiklaasi ning olukorra hindajana – kuna alguses ei teatud, kas kogukond on sulgemisotsusega rahul või mitte, andis see eestvedajaile hea sisendi meelestatuse mõistmiseks. Samas tasub tähelepanu pöörata sellele, kas kogutud toetus ning tuhanded Facebooki grupiga liitujad lisavad algatusele ka reaalset väärtust? Kui paljud nendest inimestest, kes Facebookis aktiivselt kaasa elavad, on valmis ka päriselt midagi tegema? See küsimus tõstatus ka aktivistide endi jaoks. Online-aktivismi on peetud niiöelda laiskade aktivismiks, mis kõnetab neid kodanikke, kes ei leia oma elus aega aktiivseks kaasalöömiseks.[iv]

Samas võib näiteks Põlva sünnitushaigla juhtumi puhul näha, et aktivism Facebooki grupiga liitumise näol väljendus ka reaalses tegutsemises. Allkirju koguti väga palju – üle 9000 – ning ka paberil allkirjade kogumist ei algatanud mitte eestvedajad, vaid teised kogukonna liikmed. Kokkuvõttes võib öelda, et kõik sõltub sellest, mida ühele või teisele meetodile lisaks veel kasutatakse – kombineerides on võimalik eri kanalite miinuspooli korvata. Võrrelda tuleb võrreldavaid asjaolusid – paljud inimesed, kes on ainult sotsiaalmeedia-aktivistid, ei teinud kogukonna heaks varem mitte midagi.[v] Seega on online-aktivism parem, kui üldse mitte kaasa löömine.

Digilõhe digiriigis. Sotsiaalvõrgustikega kaasneb risk süvendada ebavõrdsust, kui sotsiaalmeedia kasutajate populatsioon kaldub tehnoloogiliselt asjatundlike ning kõrge inim-, sotsiaalse ja majandusliku kapitaliga inimeste poole.[vi] Tasub tähele panna, et ainult sotsiaalmeedias tegutsemine võib jätta osa kogukonnast arutelust kõrvale – olgu nendeks vanemad inimesed või hoopis need, kes on teadlikult otsustanud sotsiaalmeediast eemale hoida.

Samas võib küsida, kas Eestis, mis on Euroopa Poliitikauuringute Keskuse 2019. aasta raporti andmetel digitaalse õppimise poolest Euroopa Liidu riikide seas esimesel kohal ning mille elanikel on kõrge arvutialane kirjaoskus[vii], peaks digilõhe pärast üldse muret tundma? Ehkki probleem ei pruugi olla nii suur kui mõnes teises riigis, on mõistlik arvestada, et online-kanalite kaudu on teatud gruppideni keerulisem jõuda. Järelikult on eri kanalite ja vahendite kombineerimine asjakohane ka digilõhe kontekstis: Facebooki grupi loomise kõrvalt tasub oma sõnumeid viia ka meediasse, korraldada silmast-silma üritusi ning vajadusel luua otsekontakte.

Tõsiseltvõetavuse küsimus. Kui mingi tegevus jääb vaid sotsiaalmeediasse, siis selle mõjuvõim piseneb ning otsustajatel võib tekkida suhtumine, et „las nad siis arutavad seal kuskil omaette ja elavad oma pahameele välja, elu läheb edasi”. Tõepoolest: kas otsustajad tajuvad arutelu Facebooki grupis võrdväärsena näiteks üle-eestilise päevalehe juhtkirja või näost-näkku kohtumisega? Sotsiaalmeedia tõsiseltvõetavuse puudumise ohtu siiski pole – kanali nime asemel loeb rohkem see, kas osatakse sõnumit kanalist „esile tõsta“, leida õige platvorm sõnumi levimiseks ehk üldine sõnumi vormistamise ja pakendamises oskus.[viii] Meediaartikli mõju võib vahel olla sotsiaalmeediapostitusest hoopis väiksem ning suur hulk poliitiku valijaid ühes grupis otsustajate jaoks palju mõjukam.[ix]

Sotsiaalmeediapädevuse ja rollijaotuse puudumine. Nagu mainitud: sotsiaalmeedia annab kogukondadele hääle. Ent igaühe arvamus ei ole alati konstruktiivselt esitatud ning kui sotsiaalmeediakanalite kasutamine on läbi mõtlemata ja kui postitusi saavad läbisegi teha mitmed kogukonna liikmed, võib selline tegevus jätta algatusest halva mulje. Siinkohal ei ole vajalik mitte tsenseerimine, vaid nii nagu mujalgi, on sotsiaalmeedias eduka tegutsemise eelduseks rollijaotuse läbimõeldus. Kindlasti ei jookse mööda külgi maha teiste kogukondade teekonna ja kogemuste jälgimine, sest see võib anda olulisi õppetunde.

Kõlakambri efekt. Konfliktsete kogukonnaaktivismi juhtumite puhul on oluline, kuidas tajuvad aktivistid vastaspooli ning nende arvamust ja argumente. Sotsiaalmeedia omadused (näiteks inimeste sõbralistist eemaldamise lihtsus) soodustavad paraku kõlakambrite teket.[x] „Ühine reaalsus” saab kõlakambris sotsiaalselt valideeritud ning see võib tugevdada inimeste maailmavaateid.[xi] Tugevnev maailmavaade ning kirglikkus mingi teema suhtes kipuvad väljenduma ka aktiivsemas ja tihtipeale emotsionaalsemas sõnavõtus. Ehkki ägedad debatid aitavad inimesi mobiliseerida, on avalikud debatid üha sagedamini liiga emotsionaalsed, mis toob kaasa polariseerumise ega ole kasuks ühenduste huvikaitseliste pikaajaliste eesmärkide elluviimisele.[xii]

Mõjutustegevuse ja kõlakambri kontekstis on oluline mõista, et kogukonna teadlikkus sellest, millele tuginedes otsuseid tehakse – ning mis on teiste huvirühmade, muuhulgas ka otsustajate nägemus –, mõjutab otseselt huvikaitse edukust. Kõlakambris võib kergesti tekkida olukord, kus liigne emotsionaalsus takistab konstruktiivse argumentatsiooni teket ning seetõttu otseselt ka kogukonna edukust diskussioonis osalemises. Vältida tuleks olukorda, kus ametnikud teevad otsuseid majanduslikele kaalutlustele tuginedes, ent aktivistid löövad neid hoopis teistsuguste „vitstega“. Emotsionaalsuse aste peaks sõltuma kogukonna eesmärgist: suure rahvaliikumise korraldamiseks võib see olla tulemuslik, ent liiga agressiivne tegutsemine hoopis poliitikud välja vihastada ning kogukonna vastu töötada.[xiii]

Vaikuse spiraal. Vaikuse spiraali teooria järgi tsenseerivad inimesed arvamusi, mille puhul nad eeldavad, et need on ebapopulaarsed.[xiv] On selge, et mida „laiemana” hoida kogukonna sõnum, seda rohkem inimesi selle “laiema” sõnumi alla ka mahub. Liigselt polariseerudes ning äärmuslikuks minnes (mida soodustab kõlakambri efekt) võib kogukond seega hoopiski liikmeskonda kaotada, sest ühisosa jääb järjest väiksemaks. Samas on välja toodud, et sotsiaalsete keskkondade ümbert seinte ära kadumise tõttu peab iga ütleja arvestama sellega, et ta kas solvab kedagi või silub oma sõnumi nii lahjaks, et ei paku enam kellelegi huvi.[xv] Siin tuleb igal kogukonnal leida endale sobiv tasakaal, kaasamaks võimalikult suurt osa kogukonnast, ent kaotamata seejuures omanäolisust.

Autor: Laura Põldma, META Advisory

Toimetas: Kaarel Täll, TULI

Laura Põldma kaitses sel aastal Tartu Ülikoolis bakalaureusetöö „Sotsiaalmeedia roll kogukonnaaktivismis kolme konfliktse juhtumi näitel”. Täismahus töö on kättesaadav TÜ digitaalarhiivis DSpace.

META Advisory on TULI liige. TULI ühendab kõiki turundusega tegelevaid professionaale, kes on huvitatud erialase taseme tõstmisest ning valdkonna ärksaimate kaasamõtlejate hulka kuulumisest. TULI-sse kuulub praegu 91 liiget.

Kõik uudised