On tavaline, et agentuuris rügav reklaamikirjutaja või disainer jõuab pärast tööpäeva koju, võtab kiire ampsu, avab arvuti ning jätkab vabakutselise eluga. Ehk teenindab mõnda klienti oma OÜ kaudu ning teenib paar kopikat palgalisa.

Selles pole midagi uut ning üldiselt ei vaadata sellele ka altkulmu, kui reeglid on paigas ja sa juhuslikult agentuuri suurkliendi konkurendile tööd ei vorbi. Samas on ka siin vallas viimasel ajal muutusi olnud. 

Esiteks on kõigil (või peab olema) persoonibränd – ka loovrahval. See tähendab, et mõni agentuuris leiba teeniv disainer võib teha asjaliku LinkedIni postituse või naljaka Instagrami postituse ja jääda silma mõnele turundajale, kes temaga isiklikult – ilma agentuurita – koostööd teha tahab. Kuidas käituda? 

Samal ajal on turule ilmunud nn vahendusagentuure, kus iga projekti jaoks pannakse kokku vabakutselistest – ja vahel ka mõne teise agentuuri töötajatest – koosnev tiim. Kolmandaks on elu kallis, keegi ei kipu lisatööd pikalt saatma. 

Uurisime erinevatelt osapooltelt, kuidas nemad olukorda suhtuvad. Paljud nõustusid rääkima anonüümselt. 

Kõigest väsinud

Alustuseks saab sõna reklaamikirjutaja, kes töötab agentuuris, ent teeb üsna palju ka kõrvalt. 

“See on okei, aga ega juhid hästi ei vaata, kui hommikul tuleb tööle uduste silmadega copywriter. Siis pead ütlema, et laps oli öösel rahutu. Eriti kui teha kõrvaltööd hommikul, õhtul ja öösel. Vahel läheb ka tööaega sisse, näiteks on vaja teha nn enda kliendiga kohtumine kell 14.30. Ma tahaks pigem võimalikult vara kohtuda, aga kellelegi ei ole veel hommikul kella seitsmene aeg sobinud.

Ma pigem ei tahaks üldse mingist lisatööst kuulda, aga ma ei oska “ei” ka öelda. Vahel tegin igal õhtul haltuurat ja laupäeval ja pühapäeval. Olin kõigest nii väsinud. Paljud kliendid lihtsalt ei taha agentuuri ja ega agentuurid neid 500 eurot aastas kliente hea meelega ei teeninda. Ma võin õhtul ära teha, kui juba küsitakse.

Ma arvan, et väiksed haltuuraotsad on okeid, kui need liiga palju tavatööd ei sega. Mul on kõik väikesed kliendid. Ma ei kujuta ette, et agentuuritöö kõrvalt oleks võimalik suurt klienti teenindada. Aga kui on väike ots, tugev CVI ja natuke sõnumeid, siis miks mitte.

Teistpidi on ju nii, et kui sul on disainer, kes ei tee ühtegi kõrvalprojekti, siis huvitav-huvitav, miks ta ei tee. Ei küsita, sellepärast ei teegi. Võib-olla copywriter’itel on natuke teistmoodi. Hulkuvat tööd on vähem, sest tekste suudab ju kirjutada igaüks. Haltuurata copywriter võib olla ikkagi väga tasemel.”

Kõik tuleb teada anda

Ühe loovagentuuri juht ütleb, et neil on töötajad kõrvaltööd teinud aegade algusest peale. Kõik on ka juriidiliselt määratletud – alati tuleb öelda, kui kõrvaltööd tehakse. Kui disaineril on oma ettevõte, pannakse kirja, et agentuur on teadlik, et töötaja pakub konkureerivat teenust. Töölepingus on samas selgelt sõnastatud, et töötaja ei tohi eraisikuna või OÜ alt pakkuda teenuseid agentuuri klientidele. 

“Meie töötajad on tihti teinud plaadikujundusi ning aidanud kultuuriüritusi. Vahel oleme teinud nii, et nad saavad enda töid esitada meie kulude ja meie agentuuri nime alt Kuldmunale. Sellist asja meil ei ole, et saad agentuurist kliendi kontaktid ja siis hakkad meiega konkureerima.

Ma arvan, et kõrvaltöö tegemine on okei. Peaasi, et kõik oleks juriidiliselt reglementeeritud. Pole mõtet seljataga susserdada, Eesti on nii väike, et kõik tuleb kunagi välja. 

Kunagi tegi meie disainer vabakutseliselt veebilehti, sest see polnud meie agentuuri fookus. Mingi hetk oli tal täitsa tempokas. Ta oli ajahädas, tööl oli kiire ja öösel tegi eratööd. Inimene oli väsinud ja närviline. Lõpuks saime aru, milles asi. Eraasjad ei tohi päevatööd mõjutada. Aga üldiselt on meie hoiak olnud selline, et me ei keela teha, kuid kõik peab läbipaistev olema.” 

Pääsu pole

Karl Multeri ettevõte Multer Knows. töötabki suuresti sellise mudeli peal. Ta paneb projekti jaoks kokku tiimi ja paljud inimesed, kellega ta koos töötab, teevad seda oma põhitöö kõrvalt.

“Mõned agentuuriomanikud mõistavad, et lisatöö on vältimatu. Nende lähenemine on, et kui töötajal on tööasjad tehtud, siis tehku, mis tahab. Osades agentuurides seda ei tolereerita, kuid ega sa ei saa seda töölepingusse kirja panna, saad lihtsalt mossis nägu teha.

Kõik, kellel selleks võimalus, teevad lisatööd. Sa kohtad selles valdkonnas väga harva inimest, kes ütleb lisateenistusele ei. Küsimus on selles, kas see on normaliseeritud tegevus või peaks piinlikkust tundma?

Fakt on see, et see muutub veel normaalsemaks. Pääsu pole. Selles pole midagi halba. Miks disainer võib põhitöö kõrvalt olla ka DJ või mesinik, aga mitte vabakutseline disainer? Loogiline, et andekad inimesed teevad veel asju: kes kirjutab raamatut, kes teeb muusikat. Võibolla peaksime hoopis imelikuks pidama seda, kui inimesel pole väljaspool palgatööd nõudlust…

Minu jaoks läheb piir huvide konflikti juurest. Põhitöö peab olema tehtud ja oma tööandjaga ei minda konkureerima tema enda aja ja klientidega. Kui need asjad on paigas, siis ma probleemi ei näe.

Mina ei näe suurt vahet, kas inimene teeb suurt või väikest kampaaniat. See, mida minu kaudu tehakse, pole mingi leivapuru. Nõudlust on ja painduvus inimeste valikul annab võimaluse valida igaks tööks just parimad eksperdid.

Eks agentuuridele tähendab see uut reaalsust. Head inimesed tahavad rohkem vabadust ise valida, mida ja kellega nad teevad. Seda trendi enam tagasi pudelisse ei pane.”

Palk peaks olema selline, et inimene ei taha kõrvalt teha

Teine agentuurijuht ütleb, et tal on tööl palju inimesi, kes tegelevad päevatöö kõrvalt igasuguste muude asjadega. Kõigiga on eraldi kokkulepped ning töötajad annavad uutest tegemistest teada. Just selgust ja kokkuleppeid peab ta sellises olukorras kõige olulisemaks. 

“Sul on firmana valik, kas su töötajad saavad väga kõrget palka või sa lubad neil teha ka muid asju. Aga need muud asjad ei tohi konkureerida firmaga. Üldjuhul ei tohi teha tööd ettevõttele, mis võiks olla meie klient. Päris tihti on endised kliendid hakanud meie töötajatele otse kirjutama. Selliseid asju pole okei teha. 

Üldiselt on nii, et kui töötajat tahetakse nn vabakutselisena kasutada, siis ta peab ütlema, et ta saab seda tööd teha ainult läbi meie ettevõtte. 

Ma arvan, et tegelikult ei taha keegi lisatööd teha. Kellelegi see ei meeldi, aga see on veidi nagu paratamatus. Tegelikult peaks ettevõte maksma sellist palka, et inimene ei peaks kõrvalt tegema. Muidugi, võib-olla mõnel on vaja laenu sissemakseks raha koguda, aga mulle tundub, et kui on piisavalt suur palk ja piisavalt palju tööd, ei taheta kõrvalt teha. 

Vahel on agentuuridel keeruline: sul on copywriter tööl, aga pole talle eriti tööd ega palka anda. Siis on hea, kui ta teeb ka kuskil mujal midagi. Ma arvan, et meil teeb üle poole töötajatest kõrvalt muid asju, aga ma usun, et keegi neist ei teeni sellega rohkem kui agentuuris. 

See komme on meie valdkonnas veidi veider. Kuidagi on see siia kultuuriruumi sisse jäänud. Ma usun, et välismaal on vähem seda, et päeval teed Levi’se brändi ja õhtul kohaliku pitsarestorani menüüd. 

Ma ei näe teiste sisse, aga mulle tundub, et on kaks teed. Üks on see, et teed ülihea disaineri või reklaamikirjutajana kõrvalprojekte. Teine variant on, et panustad firmasse, tood sinna uusi kliente ja sinust saab mingi hetk osanik. Kui on inimene, kelle kaudu tuleb kogu aeg kliente, siis oleks ju täitsa adekvaatne anda talle osalust. Üks variant on teha ise, teine panustada firmasse. Ma ei tea, kumb see parem on.”

LISALUGU: Vandeadvokaat Heili Haabu: selgelt sõnastatud tingimused aitavad ennetada hilisemaid vaidlusi

Nagu eelpool lugeda sai, on inimestel olukorrast erinevad nägemused. Aga kuidas näeb olukorda seadus? Küsisime seda COBALT-i ühingu- ja tööõigusele spetsialiseerunud vandeadvokaadilt Heili Haabult.

Kas tööandja võib töölepingus keelata töötajal väljaspool tööaega tasuliste kõrvalprojektide tegemise? Kas see peaks olema kompenseeritud?

Tööandja ei saa töötajal täielikult keelata väljaspool tööaega mis tahes muu tasulise töö tegemist. 

Poolte kokkuleppel saab piirata töötaja konkureerivat tegevust väljaspool tööandja ettevõtet. Konkurentsipiirangu kokkuleppe võib sõlmida eelkõige siis, kui töösuhe võimaldab töötajal tutvuda tööandja klientidega või tootmis- ja ärisaladusega ning nende teadmiste kasutamine töötaja poolt väljaspool tööandja ettevõtet võib tööandjat oluliselt kahjustada. 

Konkurentsipiirang peab olema mõistlikult ja äratuntavalt piiritletud nii ruumiliselt, ajaliselt kui ka esemeliselt. Töölepingu kehtivuse ajal ei pea tööandja maksma töötajale konkurentsipiirangu järgimise eest tasu, küll aga tuleb mõistliku suurusega hüvitist maksta juhul, kui konkurentsipiirang jätkub ka pärast töösuhte lõppu.

Kui pooled on kokku leppinud konkurentsipiirangus ja töötaja tasuline kõrvalprojekt kujutab endast tööandjaga konkureerivat tegevust, on tööandjal õigus nõuda sellise tegevuse lõpetamist, keelatud tegevusega tekitatud kahju hüvitamist ning kui lepingus on kokku lepitud leppetrahv, siis ka leppetrahvi maksmist. 

Millal on kõrvalprojekt töötaja isiklik töö ja millal võib tööandja nõuda, et see tehtaks agentuuri kaudu?

Kui tööandja ja töötaja on leppinud kokku konkurentsipiirangus, siis töötaja tööandja tegevusalal reeglina konkurentsipiirangu kehtivuse ajal eraisikuna või endale kuuluva ettevõtte kaudu teenuseid osutada ei saa. 

Erandiks on olukord, kus tööandja kiidab sellise tegevuse eelnevalt heaks, või kui töötaja kõrvalprojektid väljuvad selgelt konkurentsipiiranguga keelatud tegevuse raamest, näiteks on töötaja poolt osutatud teenus selgelt erinev tööandja teenusest (ei konkureeri sellega) või on konkurentsipiirang suunatud konkreetsele geograafilisele piirkonnale, kus tööandja tegutseb, aga töötaja osutab teenust väljaspool seda piirkonda.

Kui klient pöördub töötaja poole tema erameili või sotsiaalmeedia kaudu ja soovib koostööd just konkreetse inimesega, kas töötajal on kohustus suunata klient oma tööandja juurde? Ehk siis kas olukorda muudab see, kui klient soovib koostööd töötaja tugeva persoonibrändi, tuntuse või kindla loomestiili tõttu, mitte tema tööandja pärast?

Kui tööandja ja töötaja on leppinud kokku konkurentsipiirangus, siis tuleb töötajal seda järgida ka juhul, kui tema poole pöördutakse persoonibrändi, tuntuse või loomestiili tõttu. Lojaalsuskohustusest tulenevalt tuleks töötajal suunata sellisel juhul potentsiaalne klient oma tööandja juurde.

Kus jookseb piir lubatud kõrvaltegevuse ja tööandjaga konkureerimise vahel? Kas näiteks agentuuris töötav copywriter võib vabast ajast teistele klientidele tekste kirjutada?

Vastus sõltub eelkõige sellest, kas copywriter on sõlminud agentuuriga konkurentsipiirangu kokkuleppe ja milline on selle kokkuleppe sisu. Kui tööandja on konkurentsipiirangu kokkuleppes määratlenud tegevusalad ning konkureerivad tegevused, mille suhtes konkurentsipiirang kehtib, siis tuleb lähtuda nendest kriteeriumitest. 

Seega võib agentuuris töötav copywriter vabal ajal teistele klientidele tekste kirjutada vaid juhul, kui (i) ta ei ole tööandjaga konkurentsipiirangus kokku leppinud või (ii) tema tegevus väljaspool agentuuri ei ole vastuolus agentuuriga kokku lepitud konkurentsipiiranguga ega riku muid seadusest või töötaja töölepingust tulenevaid kohustusi.

Milline tähendus on sellel, kas kõrvalprojekt tehakse tööajal, tööandja seadmete ja tarkvaraga või täielikult töötaja enda vahendite ning ajaga?

Ka siin tuleb esmalt tähelepanu pöörata sellele, kas töötajaga on sõlmitud kehtiv konkurentsipiirangu kokkulepe. Kui konkurentsipiirang kehtib, siis ei või töötaja kõrvalprojekte teha ka isiklike vahenditega ega isiklikust ajast. 

Kui konkurentsipiirangus ei ole kokku lepitud, siis võib töötaja kõrvalprojekte teha, kuid ta ei saa selleks kasutada tööandja vara ega vahendeid. Samuti ei või ta tegeleda kõrvalprojektidega tööajal. Kui töötaja rikub seadusest (ja töölepingust) tulenevat kohustust kasutada tööaega ja tööandja töövahendeid üksnes töökohustuste täitmiseks, võib see kujutada endast töölepingu olulist rikkumist ning anda tööandjale aluse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks.

Kas tööandjal on õigus saada osa tulust, kui töötaja teenib raha oma nime, näo, hääle, jälgijaskonna või muu persoonibrändiga?

Ei, kehtivate õigusaktide alusel tööandjal sellist nõudeõigust ei ole. 

Millised kõrvaltegevuse, kliendisuhete, konkurentsi ja isikubrändi kasutamise kokkulepped peaksid töölepingus olema, et reeglid oleksid mõlemale poolele selged ja õiglased?

Töölepingut sõlmides tasub esmalt läbi mõelda, millised kokkulepped on konkreetses töösuhtes vajalikud. Tööandja seisukohast tähendab see muuhulgas konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimist, kui see on tööandja huvide kaitseks vajalik. Töötaja, kes soovib rakendada oma professionaalseid oskusi tööandjaga samal tegevusalal ka väljaspool töösuhet, peaks töölepingu läbirääkimistel tööandjale selle asjaolu avaldama ning vastavad tingimused selgelt kokku leppima.  

Kuna iga töösuhe ja selle sisu on erinevad, tasub enne vastavate kokkulepete sõlmimist või muutmist konsulteerida tööõigusele spetsialiseerunud advokaadiga, kes saab hinnata konkreetse olukorra asjaolusid ning aidata koostada mõlema poole huve tasakaalustavad ja õiguslikult kehtivad kokkulepped. Selgelt sõnastatud ning läbimõeldud tingimused aitavad omakorda ennetada hilisemaid vaidlusi ning annavad mõlemale poolele üheselt arusaadava ülevaate sellest, milline kõrvaltegevus on lubatud ja milline mitte.

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised