Hea disainer on hea disainer ka halval ajal
Art Directors Club Estonia juhatuse liikmed, Eestis disainivaldkonna arendamise ja parendamise vedajad Piia Põldmaa ja Janno Siimar arutlevad Art Directors Club Europe (ADC*E) 2020 konkursi tulemuste üle.
Milline oli teie esimene kokkupuude tänaseks juba 31 aastat tegutseva mittetulundusühinguga ADC*E ning mis ajendas teid selle missiooni vedamisega Eestis tegelema hakkama?
Piia: Kõigepealt lõi selle kontakti ADC*E-ga Jaak Margus Klaar, ilmselt oli see 2006. aastal. Mina liitusin sellega, ma pakun, et kaks aastat hiljem. Peamiseks põhjuseks sel hetkel ADC*E Estoniat vedama hakata oli omavahelise infovahetuse vajadus. Meil oli suur disainerite kogukond, kel olid sarnased probleemid, mured ja rõõmud, ent ühist suhtluskeskkonda polnud. Ainus ühine platvorm toona oli ERAL-i (Eesti Reklaamiagentuuride Liit) foorum, aga see polnud väga aktiivne. Samas vihjeid laekus palju, et disainerid võiksid omavahel paremini infot vahetada. Seetõttu tunduski ADC*E katusorganisatsioon sobilik ühenduslüli, kuna see ei koosne eraldi firmadest, vaid koondabki disainereid endid.
Janno: Jah, Jaak Margus Klaar, Dan Mikkin ja Markko Karu seda toona algselt vedasid. Mõte oligi selles, et peaksime lisaks ühisele infoväljale valdkonnapõhiseid oskusi arendama. Lisaks koolitustele lisandus hiljem ADC*E Eesti disainiauhindade väljaandmine.
Mis eristab ADC*E-d nii konkursi kui ka ühendusena teistest valdkonnapõhistest konkurssidest? Mis on ADC*E missioon?
Piia: ADC*Europe on konkursside konkurss. Sinna konkursile esitatakse teiste konkursside võitjaid. Teine eristuv asjaolu on see, kuidas žüriid komplekteeritakse. Žüriisse kuuluvad iga riigi esindajad disainerite seas. See ei ole organisatsioon, mis kutsub kokku n-ö üle maailma tunnustatud žüriilikmeid. Me teame, et on olemas selline tore asi nagu „žüriiturism“ ehk ühed ja samad inimesed kipuvad käima kõikidel konkurssidel töid hindamas. Et seda muuta, võetigi kasutusele selline printsiip, et iga riigi inimesed saadavad žüriisse neid inimesi, kelle puhul nad tunnevad, et need on väärikad esindajad. Veel üks oluline aspekt ADC*E žüriide puhul on tasakaalustatus, et seal oleks nii naisi kui ka mehi, noori kui ka vanu.
Lisaks eristab ADC*E-d teistest ka see, et tehakse palju erinevaid koolitusi, mis on mõeldud erinevatele tasemetele, kogemustele ja oskustele. Peamine mõte ja missioon ongi arendada Euroopas disaini.
Janno: Põhiline erinevus on see, et disainerid arutlevad selle üle, mis on hea ja panustavad sisukaks analüüsiks žürii töös aega, mitte ei liugle kümne sekundi kaupa töödest üle. Sellega luuakse jätkusuutlikku lisaväärtust, mitte pelgalt ei jagata tunnustust.
Piia: Oluline on ka see, et see organisatsioon arendab suhtlust erinevate riikide disainerite vahel ning peale igakordseid konkursse žüriiliikmed ja disainerid arutlevad omavahel tulemuste üle ja selle üle, mis oli seekord hea ja mis suunas liikuda. Lisaks toimub pidev suhtlus nii meie kui ka katusorganisatsiooni vahel nii uudiste kui ka koolituste kujul.
Janno: Lisan eristuvuse osas ka meie enda Art Directors Club Estonia fookuse, et kui ADC*E teiste riikide ühendused tegelevad ka reklaamiga, siis meie fookuses on pigem disain.
Kuidas saab Art Directors Club Estonia liikmeks astuda?
Janno: Uueks liikmeks saamiseks tuleb lihtsalt soovi avaldada. Kindlasti on oodatud need, kes on võitnud kulla, kas siis meie varasematel konkurssidel või kusagil mujal. Varasematel aastatel on olnud ka kahe olemasoleva liikme soovitus lisaks sooviavaldusele vajalik, ent praegu pole see enam kohustuslik. Ka disainiharidus kraadina pole määravaks liikmestaatuse sooviavalduse esitamiseks.
Piia: Selline nõue on, et kui tuleb uus liige, siis olemasolevad liikmed peavad ta heaks kiitma.
2020. aasta detsembris selgusid ADC*E võitjad. Mis teile võrreldes varasemate konkurssidega sel korral silma jäi? Kas oli möödunud aastal võrreldes varasemate aastatega midagi tugevalt eristuvat või erinevat?
Janno: Minu jaoks polnud midagi suurt erinevat. Esitatud tööde hulgas oli pandeemia küll teemaks, aga see ei saanud põhilist tähelepanu.
Piia: Trendina on järjest tugevamalt nähtaval väärtuspõhine hindamine. Liigume kogu Euroopas selles suunas. Ehk et me ei hinda ainult ilusat pilti, vaid ka seda, mida see kogu ühiskonnas muudab. Kui viimaseid võidutöid vaadata, siis mõned aastad tagasi oleksid need enamuses läinud sotsiaalreklaami alla, aga tänapäeval, kui sa oma tegevusega midagi head ei tee, siis tõenäosus selle eest auhinda saada on väga väike.
Milline töö sealt konkursilt teile endile silma jäi, mida tasuks eraldi esile tõsta?
Janno: Tampooniraamat oli märkimisväärne samm edasi. Grand Prix saab selline töö, mille puhul žüriiliikmed vaatavad, et kurat – seda oleks tahtnud ise teha. Kullad on pigem sellised, et oli hea töö, aga Grand Prix on midagi tõesti erilist.
Piia: Mina toon samuti esile tampooniraamatu, mis võitles selle vastu, et naiste hügieenitoodete käibemaks oli oluliselt kõrgem kui teistel toodetel. Tampoonid pakendati raamatusse, mille käibemaks on oluliselt madalam ja see ei tekitanud lihtsalt niisama tähelepanu, vaid selle tulemusel muudeti ka Saksamaal seadust.
Lisaks oli huvitav, et võidutööde osas tekkisid n-ö paarid. Näiteks said auhindu mitu tööd, mis tegelesid pagulasteemadega. Järgmisena mitu tööd, mis keskendusid erinevatele haigustele – Parkinson ja Alzheimer. Siis vihakõne jne. Ehk et samad teemakäsitlused erinevate tegijate poolt noppisid auhindu.
Mulle isiklikult meeldis ka Portugali töö, mis aitas kohalikel reklaame pesunööridele riputades lisaraha teenida, et veidigi leevendada hüppeliselt suurenenud elamispindade rendikulusid, mis omakorda oli tingitud turistide nõudlusest Airbnb korterite järele.
Oli ka üks kampaania, mis oli Eestis ära olnud, aga soomlased teostasid selle paremini. „The In-Between Water“ ehk „võta vett vahele“. Ehk et kui tarbid alkoholi, siis joo vahepeal vett ka. Soomlased asetasid poodides alkoholikastidesse alkoholipudelite vahele veepudelid ja kirjutasidki sinna peale, et see on vahele võtmise vesi. Ja tore tulemus oli see, et alkoholivabade jookide müük kasvas poodides üle kuue korra.
Kui palju on teie arvates säilinud meie disainerite hulgas tahe eeskätt kunsti luua, selmet probleeme lahendada? Kui vaadata ADC*E missiooni, siis seal on peamisel kohal vajadus läbi oma tegevuse ühiskonnas muutusi luua. Ka ADC*E võidutööd keskenduvad sotsiaalsetele teemadele ja probleemidele lahenduste otsimisele. Kuidas teie tajute, kas Eesti tegijate hulgas on jätkuvalt tähtis pigem kunstilise väärtuse ja unikaalsuse loomine või on toimumas/toimunud nihe eelkirjeldatud suunas?
Janno: Ma arvan, et kunsti on suhteliselt vähe. Aina rohkem on sotsiaalsete teemade lahendamist ja käsitlemist läbi konkreetse brändi või turundustegevuse. Disain on probleemide lahendamine, küsimus on pigem selles, kui hästi tellijad neid probleeme tajuvad.
Piia: Olen nõus, graafilist disaini eristabki puhtast kunstist see, et on reaalne probleem, mida me lahendame. Ja minu jaoks on hästi oluline, et see „kunst“ sobituks konteksti. Kui ta seda ei tee, siis ongi lihtsalt kunst, mitte disain. Me Eestiski liigume selle poole, et mõtleme laiema sotsiaalse konteksti peale. Isegi seni vaid müügitulemustele orienteeritud kliendid on hakanud oma tegevuse tagajärgedele mõtlema. Seda tuleb aina rohkem ette ja minu meelest on see hästi positiivne. Uue põlvkonna jaoks on sotsiaalne ja vastustundlik vaade väga oluline.
Kas teile meenub möödunud aasta tegevustest mõni konkreetne näide, mil sai disaini kasutades suurem muutus ellu kutsutud või probleemi lahendatud?
Janno: Neid projekte on palju, ent ma näen, et nende muutuste tajumine ja nägemine võtab aega. Kõige olulisem ja käegakatsutavam muutus minu jaoks on see, et klientide poolelt on sõnumite, tegevuste ja asjade läbi mõtlemine ja tegudega kaasnevad tagajärjed palju olulisema tähtsusega kui varem. See muutus on selgelt tajutav ja on toimunud aastaga.
Mida soovitate andekatele tegijatele eesseisvate konkursside eel? Millele rohkem tähelepanu pöörata ja mida teisiti teha?
Janno: See, et isikukoosseis tipus pole muutunud, on märk sellest, et hea disainer on hea disainer ka halval ajal. See, et on kehv aeg, seda ei muuda. Kellel olid head ideed ’92. aastal, on head ideed ka praegu. Kui aga noortele midagi soovitada, siis pühenduge sellele, et olla väga head, mitte reageerida sellele, mida maailm teeb.
Teine oluline asi on, kuidas töid esitletakse. Meil on väga head tööd, aga viis, kuidas neid esitletakse, on Eestis jätkuvalt alla igasugust arvestust.
Piia: Sellega tuleb kahjuks nõus olla. Siiamaani on probleem see, et ei viitsita isegi korralikult tõlkida. Kui Euroopa töid vaadata, siis enamiku tööde puhul on tehtud video või animatsioon, mis selgitab kõigepealt lahti tausta, mis probleemi selle tööga lahendati ning alles kõige lõpus on see töö ise ja tulemused. Žürii jaoks on väga oluline alguses aru saada, milles oli probleem või miks midagi tehti. Eestis kohtab aga selliseid kirjeldusi või ülevaateid harva. Soovitan agentuuridel ja disaineritel vormistamisse ja kirjeldusse panustada.
Janno: ADC*E-l vaatavad žüriiliikmed ka töö esitlemist ja vormistamist disaineripilguga ning leiavad, et hea disainer ei esita kehva case study.
Piia: Töid vormistatakse paraku viimasel minutil, mis osaliselt tingib nende kehva esitluskvaliteedi ja vormistamise. Kui näiteks võrrelda ennast Saksamaaga, siis seal on eraldi agentuurid, kes vormistavad teiste agentuuride töid.
Janno: Agentuuridel peaks olema eraldi eelarve 3 – 30 000 € per töö, et seda esitada. Aga meil kipub vahel kogu töö eelarve selline olema. Samas peaks agentuur otsustama, kas see konkurss on talle oluline või pole, ja valmistuma selleks või kaasama klienti kulude jagamisse. Ka Eestis võidavad need tööd, mille vormistus on parem. Peaksime Eestis selle pika kogemuse ja pideva meeldetuletuse põhjal tööde esitlemise osas paremad olema!
Piia: Lisan, et disainerina peaksid mõtlema ka oma väärtuste peale. Iga töö pole väärt tegemist, kui see sinu enda väärtustega vastuollu läheb. Mõtle sellele!
Janno: Soovitus on tegelikult väga lihtne – kui töö on valmis, tuleb mõelda selle peale, miks see töö hea on. Me eeldame tihti, et töö räägib enda eest, et hea kaup müüb ennast ise. Sellist argumenti pole meie kliendid aktsepteerinud juba 20 aastat, miks me peaksime ise disaineritena seda aktsepteerima? Meil on Eestis väga head tööd. Ja Euroopa tasandil oleks kindlasti kullad ja hõbedad garanteeritud, aga me ei panustata piisavalt vormistusse!
Intervjueeris: Taivi Koitla
Vaata ka: ADC*E 2020
