Üritusturundusagentuur Elamusstuudio tähistab tänavu oma 20. sünnipäeva, kuigi teise nimega alustati tegelikult isegi veidi varem. Ettevõtte tegevjuht Mihkel Lubi viib meid läbi kahe aastakümne reisile. Saame teada, kuidas tänavat üle ujutada, droone uputada, e-matuseid korraldada ja tulevikuks valmistuda.

Kohtume ettevõtte kontoris Põhjala tehases, kuid seletamatutel põhjustel otsustame vihmasajust hoolimata seada sammud hoopis S.O.S. baari. Eks üsna tähtis roll üritusturundaja tööst ongi hädaolukordade paikamine, nii et mõnes mõttes maandume täpselt õigesse paika. 

Saan aru, et Elamusstuudio sünnile andis tõuke Simpel Session?

Jaa, Simpel Session (praegu Simple Session – toim.) alustas Tartus ning toimus esimest korda Tallinnas 2004. aastal. Töötasin siis Inorek & Grey reklaamiagentuuris, kus olin nende esimene üritusturundaja. Meie klient Nokia arvas, et oleks äge Simpel Sessionit toetada ja mina hakkasin sellega tegelema. 

Mul kuidagi sujus poistega: minu, Mario Kalmre ning Siim Sillandi (Simpel Sessioni korraldajad  – toim.) mõtted klappisid. Tegime Sessioni ära ja veel nipet-näpet. Ühel hetkel oli vaja suuremaid asju korraldada – näiteks Tallinna lauluväljakul Nokia Big Air võistluse – ja kutsusin nad appi. Seejärel jõudsime arusaamani, et võiks agentuuri teha. 

Ega me ei teadnud, kuidas ettevõtet asutada. Meil oli vaja kliendile arve esitada ja kuulsime, et kuskilt saab riiulifirma osta. Ostsime siis Inmaster OÜ. Siis hakkasime nime nuputama, Sessionit korraldas MTÜ nimega Elamussport, mis siiani toimetab. Meil käis sada miljonit nime läbi, aga lõpuks jõudsimegi Elamusstuudioni.

Te alustasite ekstreemspordiga. Kas igav ei ole praegu näiteks konverentse korraldada? 

Ma teiste eest ei oska rääkida, aga mul seda tunnet ei olnud ega ole. Konverentsid on huvitavad seepärast, et tuleb mõelda, kuidas müüte murda. Ega meile alguses päris klassikalist korporatiivkonverentsi ei usaldatud ka. Ju siis peeti meid liiga ekstreemseteks. Täna on jälle vastupidi – see subkultuuride tunnetus annab ägedamaid ideid ja võimaldab mõõdukalt raputada.

Kas toona oli ürituste maailm traditsioonilisem? 

Ma ei oska öelda. Kuidas kellelegi. Me ju elasime seda nn ekstreemelu. See oli meie maailm, tõime selle igale poole endaga kaasa. Läksime ja murdsime tabusid. 

Näiteks tegime Tanel Padarile Nokia telefonidega filmitud video. Kasutasime võttel ka drooni – 2007. aastal! Ma ei tea, kust me selle droonimehe leidsime, aga see oli keegi, kes neid hobikorras ehitas. 

Kruvisime telefoni drooni külge ja kõik oli lahe. Filmisime siinsamas Pirita lahel ja ühel hetkel jäi droon seisma ja kukkus merepõhja. Tuukrid said selle kätte ja materjal oli ka alles. Ma arvan, et see droon maksis mingi 200-300 000 krooni. Mõtlesime, kuidas selle nüüd kinni maksame, aga omanik ütles, et ta kuivatab drooni ära ja nokitseb edasi.

Kord ju ujutasite üritusega Vana-Narva maantee üle, sest vetsupaber sai otsa. 

Tudengitele toon seda olukorda tihti näiteks: hullad lahedalt ja siis mingi väike asi läheb meelest. Saime merekonteineritest venue teha, täpselt sellise nagu tahtsime. Näitasin kraanajuhile näpuga, et tõstad sealt ja paned sinna. Kogu selle ülisuure asja juures unustasin kontrollida, kas meie partner oli vetsudesse piisavalt vetsupaberirulle pannud. Ei olnud. Külalised hakkasid hoopis kätepaberit kasutama, mis omakorda ummistas torustiku. Tere tulemast detailide maailma. 

Vähemalt jäi meelde. 

See on väga hea lugu. Keset üritust sain kõne, et Vana-Narva maanteel liiklus seisab: mis me nüüd teeme?

Mis tegite siis?

Kutsusime toruabi ja ta suutis enam-vähem asja lahendada. Eks neid edulugusid ole tore rääkida ja kullaga üle valada, aga päris elu on ikka midagi muud.

Millised suured ebaõnnestumised veel meenuvad? 

Seesama Nokia Big Airi hüppemäe kokkukukkumine. Isegi vedas selles s*tas olukorras – mägi kukkus kokku ööl vastu treeningpäeva. Hea, et keegi ei olnud selle peal või all. Tol hetkel oli see meie suurim üritus, millel olid ka suured rahad mängus.

Meediast tuli kohe surve peale, otsiti süüdlast. Saime tutvuste kaudu teada, et üks kanal tahab tulla täpselt sellist lugu tegema. Suutsime siiski olukorra lahendada ja lõpuks see uudis tuli umbes selline, et tulge kõik homme võistlust vaatama. 

Sel ajal olime vist esimene agentuur, kes pakkus ka ürituste PR-i. Marta Vasarik oli meie spetsialist ja see oli väga lahe teenus. Kahjuks ei olnud selle teenuse vastu suurt nõudlust ja me ei saanud sellega pikalt jätkata. Praegugi tunnetame, et üritustest avalikult kõnelemine on omaette kunst, mida paljud ei valda. 

See juhtus ju üsna sinu karjääri alguses. Pärast seda võib-olla muud asjad ei tundunudki nii hirmsad.

(Muigab – toim.). Jajah, klassikalisi asju on ikka juhtunud, et ajame kuupäevad sassi või unustame eelarvest mõne rea välja.

Mitte-klassikalistest asjadest rääkides: te olete isegi e-matuse korraldanud?

Jah, mu ema toimetas mereõiguse ja -kindlustusega. Kui keegi laeval ära sureb, siis ega surnukeha laevale jäeta, vaid see viiakse lähimas sadamas maale ning kindlustus tegeleb edasi.

Tavaliselt kutsutakse ka omaksed kohale, aga tol ajal oli koroona. Lennukid ei lennanud, Ukraina meremehe surnukeha ei saanud koju saata. Maanteed mööda polnud keegi valmis seda viima. Reisipiirangute tõttu ei saanud omaksed ka siia tulla. 

Asja tegi keerulisemaks see, et matus pidi toimuma õigeusu reeglite järgi. Kirjutatud ja kirjutamata reegleid oli omajagu. Tegime kahe kaameraga ülekande, millele omaksed said parooli abil ligi. Ega meid päris õigeusu kirikusse sisse lastudki, olime hoopis Tallinna matusebüroos, kuhu tuli papp kohale. 

See oli väga veider olukord, mida lahendada. Samas, võib öelda, et iga üritus on erinev, aga mingi põhi on kõigil sama. Meil oli vaja tehnikat, maandumislehte ja otseülekannet – see ei olnud ju midagi uut. Mõnes mõttes saaks seda võrrelda jalgpallimatši ülekandega. 

Kui sulle tekitab stressi, et pead leiutama uusi asju ja leidma lahendusi olukordades, kus võib-olla lahendust ei ole, siis see töö ei ole sulle. 

Kas alati on lahendus? 

Alati peab olema mingi plaan A, B ja C. See ei pruugi olla selline, nagu sa algselt mõtlesid, aga mingisugune asendus peab olema. Mõnikord on see hoopis parem kui algne idee. 

Tegelen praegu oma korteri remondiga ja mõtlen, et üritusturundajad ei saa öelda, et ma täna ei jõua või ei saa seda teha, teeme homme. See ei tööta nii. Peab mingi lahendus või nurk olema. 

Kui palju satub üritusturundusse inimesi, kes saavad kiiresti aru, et see pole neile? 

See on mitmetahuline küsimus. Esiteks, igaüks meist oskab oma sünnipäeva korraldada. Mis siin keerulist on? Valid koha, tellid õlled ja saadad kutsed. Baastaseme suudab igaüks ära teha. Tihti on ka ettevõtetes selline tunne, et mis see üritus ära ei ole, teeme! 

AI paneb programmi kokku ja teeb kõik ära, ning tekib küsimus, miks on korraldajaid vaja. Aga mida tase edasi, seda rohkem on vaja tunnetada olukorda ja ruumi ning pakkuda lahendusi olukorras, kus keegi teine enam lahendust ei näe. Need on eksperdid, kes on siia valdkonda jäänud ja kelle pärast üritusturundus on üritusturundus, mitte lihtsalt ürituste korraldamine. 

Me oleme palju rääkinud AI-st disaini- ja reklaamiagentuuride kontekstis. Kuidas üritusturunduses seis on? 

Tegin hiljuti suvepäevi ja võtsin teadliku otsuse, et teen võimalikult palju AI-ga. Varem olen seda kasutanud üksikute juppide jaoks, et teen mingi visuaali sinna, midagi muud tänna. Aga seekord teadlikult alustasin algusest. 

Kliendil oli teema olemas: “Future is Now”. See oli väikese seltskonna üritus, mis tähendab, et eelarve väga suur ei olnud. Selle seltskonna jaoks oli summa okei, aga kui oleks tahtnud midagi väga futuristlikku teha, oleks raske olnud. 

Kasutasime põhiliselt kolme erinevat platvormi, lasin AI-l mõelda erinevad ideed, lihvisime neid ja lõpuks jõudsime täitsa okei asjani. Muidugi jõuaks nende asjadeni ka loovjuht, aga selles projektis ei olnud selleks ruumi – olimegi ainult mina ja kliendi poolt kaks inimest. 

AI tegi kontseptsiooni, visuaalid ja seiklusmängud ning ka näiteks fotograafi briifi. Tavaliselt ma sellise suurusega ürituse jaoks seda ei tee, aga seekord katsetasin. Pean tunnistama, et see tuli nii hea, et pidin seal võib-olla 10% muutma. Fotograaf vaatas peale ja ütles, et seal on täpselt need asjad, millele ta ka oma loengutes tudengite tähelepanu juhib. AI andis ette kõik tonaalsused ja dramaturgilised punktid. Super. 

Ehk vastus: ainus võimalus edasi minna on koos AI-ga. Jah, see võtab tööd ära, aga tekitab ka võimalusi teha tööd rohkem süvitsi. Kui fotograaf saatis galerii, siis klient oli väga rahul, ta sai täpselt seda, mida ta tahtis. 

Kas sa näed, et on ka kliente, kes mõtlevad, et teevadki AI-ga ära?

Jah, on.

No ma mõtlen, et see on siiski valdkond, kus sul on vaja inimesi, kes asjad ära teeks. Kas klient saab öelda, et põhimõtteliselt tal agentuuri vaja pole? 

Väga paljud ütlevad seda, aga mitte otse. Ma tajun seda. On hea, et üritusturundust õpetatakse mitmes ülikoolis. Aga mõnes mõttes teeb see meile ka asja raskemaks. 

Sealt tekivad firmadesse eksperdid, kellele antakse ülesandeks, et tee ära. Nad saavad aru, et see on piisavalt suur asi, üksi ära ei tee, tiimi on vaja. Võtavad siis AI punti ja saavad sellega asja ära lahendatud.

See on äge, aga jällegi, see hiljutine katsetus näitas, et keegi peab reaalsuskontrolli tegema. AI loodud seiklusmängu dramaturgia läks juba selliseks, et olnuks vaja lavastajat ja heliloojat. Vaja on kainet mõistust. Keegi peab ütlema, et kuulge, võtame need head tükid ja kombineerime teiste heade tükkidega ning kokku tulebki tervik. 

See ongi meie valdkonna ekspertiis, mida saame ka järgmised 5-10 aastat müüa. Sealt edasi on juba omaette küsimus, kas me üldse eksisteerime (muigab – toim.). 

Sa olid siis natuke üllatunud, kui hästi AI asja ära tegi? 

Vastus on “jah”. Eks me mingeid proove olime teinud, aga tervikprotsessi mitte. Ja ega ma poleks ever mingeid asju nii põhjalikult teinud. Nüüd sain need viie minutiga kätte. Jah, paar-kolm korda pidin promptima, aga sain hea tulemuse. 

Suuremad feilid tulevad tihti kommunikatsiooniveast – mingi info jääb kellelegi edastamata. AI abil saab seda infot koos hoida ja igale osapoolele vajaliku info edastada. See on minu jaoks see leid, kuidas meie maailm ja AI võiks koos eksisteerida. 

Meil on TULI-s palju üritusturundusagentuure. Kas reaalsus on, et neid jääb vähemaks?

Loodan, et mitte. Küsimus ongi, kuidas need kaks maailma ühte jalga käia saaksid. See ongi hetkel raske.

Kas tulevikus on vähem agentuure? Võib-olla. Kas valdkonnas on tulevikus vähem eksperte? Jah. Kui praegu on suuremates agentuurides loovjuhid ja disainerid, siis tekib küsimus, kas nad jäävad või asenduvad heade promptidega? 

Eks turundaja rolliks saab maailma ja turunduse mõistmine ning mõtestamine. See saab olla meie ainus funktsioon, kuna me ei suuda AI kombel kõiki maailma andmeid minutiga läbi käia. 

Sa oled 20 aastat Elamusstuudiot teinud. Kas on väsitav ka, et peab kogu aeg seletama, miks üritused olulised on? 

Kõige raskem oli COVIDi ajal. Päriselt pidi tõestama, et kuulge, meid on vaja. Jah, me ei saa midagi korraldada, aga peame mõtlema teisi lahendusi, et midagigi saaks. 

Toona oli vaja väga palju põhjendada ja toimetada. Aga siis, vahetult pärast piirangute leevendumist, saime Põhjala tehase välialal korraldada Kuldmuna taas füüsilise üritusena. See oli otsekui vabanemine – ma ei ole vist ühelgi üritusel nii palju rõõmsaid, õnnelikke ja naeratavaid inimesi näinud. Paljud on öelnud, et see oli üks ägedamaid pidusid. Inimestel oli jäänud auk vahele, nad ei saanud omavahel suhelda ega koos käia. See andis jälle usu tagasi, et teeme õiget asja, oleme vajalikud ja loome elamusi, mis muutuvad mälestusteks.

Teistpidi on meie valdkonna üks suuri väljakutseid koroona-ajastu noored. Nemad ju harjusid ära, et ei peagi väljas käima – pigem oldi arvutis. 

Küsimus on selles, et kui nemad tulevad viie aasta pärast otsustajate ringi, siis mis nende tunded on ja kas me suudame neile selgeks teha, et vahetevahel võiks ka kokku saada. See saab olema põnev. Algab nii-öelda uus ring. Tuleb ka enda jaoks asju lahti mõtestada. 

Me oleme selle tegelikult endale teemaks võtnud, sest korraldame mängurite üritust PIXO fest. Teemegi seda selleks, et näha, kuidas tulevased otsustajad praegu toimetavad – mis on nende jaoks oluline ja kuidas saaksime neile oma teadmistega abiks olla. 

Käisime Soome suurimal mängufestivalil Assembly, seal toimub LAN Party (võrgupidu – rahvas saab kokku, mängib üksteisega mänge – toim.). Kohal oli 2000 eri vanuses inimest, nad panid arvuti lauale ja siis vahepeal mängisid. Aga näiteks üks noor tegi oma ekraani hästi eredaks ja siis lihtsalt kudus seal. 

Nad tulid kokku, et koos hängida ja vahepeal hüppasid siis digimaailma, et mängida, vahepeal suhtlesid sõbraga. Väga huvitav kontseptsioon. See oli minu jaoks lahe avastus, kuidas digi- ja füüsiline maailm koos eksisteerivad. 

Kas on mingeid üritusi, mida sa teha ei taha? 

Jah, pulmad. 

Ma kartsin, et oled poliitiliselt korrektne ja ei ütle midagi!

Katriin (Hunt) oli meie tiimi liige ja tema kireks olid pulmad. Mille peale ma ütlesin, et Elamusstuudio ei tee kunagi pulmi.

Matuse ju tegite. 

Jah… You got me there. Minu jaoks on pulmad nii personaalsed ja emotsionaalsed. Kui üritusel on detaile lõpmatuseni, siis pulmades veel kaks korda rohkem. Valitakse, kas kasutada beeži, helebeeži või helehelebeeži salvrätikut, kaotades täielikult fookuse, miks kokku tuldi.

Turundusürituse juures saan alati kliendile öelda, et tore, oleme tund aega valinud, mis värvi laudlina on, aga miks me seda teeme? Pulmas ma ei saaks seda öelda. Pulmakorralduses on lihtne detailidesse kaduda. Ma respekteerin totaalselt kõiki, kes neid korraldavad, aga mina ei taha korraldada. Ütlen alati ei. 

Sul pole raha vaja? 

(Naerab – toim.). Ma olen öelnud, et meil on palju toredaid pulmakorraldajaid, kelle jaoks see ongi see, mida nad teha tahavad, ja kes teevad seda kordades paremini kui mina. 

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised