Jõulud on aeg, mil pere seltsis oleskleda. Paljudel kassidel ja koertel seda luksust pole. Varjupaikade MTÜ kommunikatsioonijuht Anni-Anete Mõisamaa rääkis pühade eel, kuidas käib nurrumootorite ja inimeste parimate sõprade turundamine.

Vahepeal oli juttu, et varjupaikadel pole hästi läinud, inimesed annetavad mujale ning samas ei kipu nad keerulistes majandustingimustes loomi võtma. 

Aasta 2022 on paljude vabaühenduste jaoks olnud keerukas, seda nii Ukraina sõja kui ka keerulise majandusliku olukorra tõttu. Samas on see raske aeg meieni toonud mitmeid hea südamega inimesi, kellel on võimalus aidata ja kes tahavad panustada just loomade heaolusse. 

Suve lõpp on meil alati kiire aeg, sest varjupaikadesse tuleb väga palju loomi sisse. Need on kevadel alanud kassipojahooaja mõjutused. Nii leidsime end septembrikuus olukorrast, kus tänavatelt tuli loomi igapäevaselt varjupaika, kuid uutesse kodudesse ei liikunud eriti kedagi. Saavutasime ka rekordi – meie hoole all oli korraga üle 900 looma.  

Oktoobris hakkas asi laabuma, seda suuresti tänu meie traditsiooniks saanud musta kassi kampaaniale. Pidev meedias ja muudes kanalites pildil olemine aitas koju väga palju loomi ja olukord stabiliseerus. Hetkel on meie hoole all 698 looma.

Aasta on üldiselt olnud toimekas ja juhtunud on palju positiivset. Näiteks tõmbasime käima Eestis täiesti uuendusliku loomade heaolu keskuse, mille üle tunneme suurt uhkust. Seal pakume uut võimalust raske elusaatusega lemmikloomadele, kel on tavalises varjupaiga keskkonnas tihti raske toime tulla. Keskuses loome neile võimalikult liigiomase ja stressivaba olemise. 

Peaaegu 16 tegutsemisaasta jooksul on ikka ette tulnud keerukaid aegu. Loodame, et ka see olukord stabiliseerub ja loomulikult tegutseme enda eesmärgi nimel ikka edasi.

See küsimus võib kõlada imelikult, aga kuidas turundada kodutuid loomi?

Kõlab ilmselt tõepoolest naljakalt, aga tegelikult me ju tõesti turundame loomi. Pidevalt mõtleme, millised on parimad viisid neid “maha müüa”, aga loomulikult erineb see näiteks toodete müügist, sest tegemist on elusolendiga, kelle ülejäänud elu sõltub sellest, millisesse kodusse me ta saadame. 

Seega vastutus on suur ja turunduses on alati teatud nüansid, millest lähtume ja mis on suures pildis väga olulised. Meie ühingus on üldine põhimõte, et oleme väga rahulikud, kaalutletud ja hoidume liigsest paanikast. Nii ka kommunikatsioonis. 

Usume, et loomale kodu pakkumine ei tohiks kunagi olla emotsiooni pealt tehtud otsus ja ajendatud lihtsalt sellest, et inimesel hakkas vaesest loomast kahju. Lisaks loomade tänavatelt ära aitamisele ja nende eest hoolt kandmisele, püüame panustada ka Eesti loomapidamiskultuuri arengusse, et ennetada seda, et loomad üldse tänavatele satuvad. 

Teeme igapäevaselt tööd selle nimel, et meil ei oleks enam tööd. Siin mängibki väga olulist rolli loomadele uute kodude leidmise protsess. Kui annaksime loomi uutele omanikele väga kergekäeliselt, panustaksime tahtmatult hoopis sellesse, et need samad loomad võiksid tulevikus uuesti koduta jääda. 

Seepärast ei pakata ka meie sotsiaalmeediapostitused liigsest kurbusest ja sellest, kuidas kõik on väga halvasti. See võib inimeses käivitada tunde, justkui loom oleks vaja kiiresti ära päästa ja loomavõtusoov jääb päriselt kaalutlemata.

Teine oluline aspekt on see, et me räägime avatult kõigest. Tänavalt tulevad loomad on palju üle elanud ja vahel on neil seetõttu mõningaid käitumuslikke ja tervislikke muresid. Oleme seisukohal, et neid murekohti on ülioluline juba alguses kommunikeerida. Kuidas seda teha nii, et huvilist päris alguses kohe ära ei hirmutaks, on muidugi omaette kunst. Aga oleks vale jätta muljet justkui tegu on füüsiliselt/vaimselt terve loomaga ja kohapeal tutvudes selgub, et see tegelikult nii ei ole. 

Õnneks võib öelda, et Eestis on palju hea südamega loomasõbralikke inimesi, kes ei karda kodu pakkuda näiteks ühe silma või kolme käpaga kassile. Näiteks hiljuti leidsime uue kodu pimedale koerale, kellel vanust üle 15 aasta. Neid suurepäraseid inimesi ikka leidub, meie eesmärk ongi olla erinevates kanalites hästi palju pildis, et õnnestuks õige loom õige inimesega kokku viia. 

Olen täheldanud, et ka pilt mängib tohutult suurt rolli. Võiks öelda, et see on isegi kaalukam kui tekst. Eriti selline foto, kus loom vaatab otse kaamerasse. 

Erinevate varjupaikade Facebooki lehed on alati emotsionaalsed. Teie leht samuti, kuid vähem kui teised. Nagu sa ka ise välja tõid.

Arvan, et eristumegi enda kommunikatsioonis sellega, et püüame hoiduda liigsest emotsionaalsusest. Tõsi – nendes tekstides on siiski alati teatavat emotsionaalsust ja ka kurbust, sest kui rääkida ühest abitust loomast, kes on inimese poolt hüljatud või keda on väärkoheldud, siis seal on tahes-tahtmata kurb pool olemas. Aga tegelikult tuleks mõelda hoopis nii, et selle looma jaoks on kõige hullem möödas, nüüd on tal olemas soe küljealune ja kõht on ka täis. Edaspidi läheb olukord ainult paremuse poole!

Seda on võib-olla raske hinnata, aga tunnetuslikult: kas Facebooki postitused töötavad? Ma näen alati palju laike ja inimesed kommenteerivad, et nii nunnu kassike, aga sama loomake saab võib-olla aasta pärast uue postituse, sest keegi ei tahtnud teda. 

Muidugi ei saa öelda, et teeme postituse ja loom saab alati koju. Nii lihtne see paraku ei ole. Meie hoole all on mõned loomad oodanud aastaid. Kõige pikaaegsem asukas ootas näiteks üheksa aastat, kuni lõpuks leidis päris enda kodu. 

Vahel on need mitu aastat varjupaigas istunud kassid-koerad tegelikult väga vahvad tegelased, kellest saaksid toredad pereliikmed. Koduta loomi on aga liiga palju ja konkurents on suur. Näiteks eelistab suurem hulk inimesi kassipoegi täiskasvanud kassidele, koerte puhul eelistatakse kasvult väiksemaid koeri jne. Aga meie kogemus näitab, et tasub alati ikka edasi reklaamida, ükskõik kui lootusetu see kojusaamise võimalus tunduda võib. 

Teinekord reklaamime looma regulaarselt mitu aastat järjest ja siis järsku jõuab tänu ühele juhuslikule jagamisele info täpselt õige inimeseni, kes oli just sellist looma enda ellu oodanud. Sotsiaalmeedia on selles osas ikka väga väärtuslik vahend.

Meie sihtrühm on enamasti Facebookis. Sinna koondame põhiinfo, mida tahame inimesteni tuua. Eelkõige loomade koduotsimise postitused, aga ka muu info ja üleskutsed – abipalved vabatahtlikele, loomakaitsevaldkonna artiklid, heategevuslike toodete reklaam ja uudised loomadest uutes kodudes.

Annetajatega suhtlemiseks kasutame aga uudiskirja platvormi Smaily, mis on meie jaoks väga väärtuslik kanal.

Aga kas need kassid, kes saavad Facebookis oma isikliku postituse, tekitavad inimestes rohkem huvi?

Sotsiaalmeedia mängib meie töös äärmiselt suurt rolli. Kogume infot loomavõtja sooviavalduse esitanud inimestelt, et välja selgitada, mis on need põhikanalid, mille kaudu info kõige paremini liigub ja statistika näitab, et ligi 25% loomadest on saanud koju tänu sotsiaalmeediapostitustele. Ehk just sotsiaalmeediapostitus oli see, mis loomavõtjas esmase huvi tekitas.

Suur osa on ka meedial. Näiteks kui käisime musta kassi kuu kampaania kohta “Õhtu” saates intervjuud andmas, nägime, et meie kodulehe külastused kasvasid mitmekordselt ning tänu sellele mõneminutilisele kajastusele said mitmed kassid koju.

Kas ja kui palju aitavad erinevad suuremad kampaaniad loomadel uude perekonda jõuda? Kui palju kampaania ajal kodu leidvate loomade hulk suureneb?

Need loomad, kellele on keerulisem kodu leida ja kes ootavad varjupaikades aastaid, ongi meie suuremate kampaaniate ajendiks. On kaks seltskonda, kes ootavad varjupaikades oma kodu kõige kauem – musta värvi kassid ja üle viieaastased koerad. Nii viimegi igal aastal läbi kampaaniaid, et ka nendele loomadele rohkem tähelepanu tõmmata. 

Oktoober on meil musta kassi kuu. Seda oleme läbi viinud juba 10 aastat järjest ja väga äge on see, et ka paljud teised loomadega tegelevad organisatsioonid on hakanud oktoobris musta kassi kuud tähistama. Novembris on meil seeniorkoerte ehk 5+ vanuses koerte kampaania. 

Tänu musta kassi kuule on oktoober meil igal aastal kõige edukam kuu, mil saadame koju rekordarv loomi. Fookuses on küll musta värvi kassid, aga kampaania tõmbab tähelepanu üleüldiselt varjupaiga loomadele. Sel aastal saatsime oktoobrikuu jooksul uude koju näiteks 202 looma. Tavakuudel on see number keskmiselt 100. 

Seeniorkoerte kampaaniat läbi viies paneme novembri jooksul fookusesse kõik vanemad koerad, kes varjupaikades meeletult kaua enda kodu ootavad. Sel aastal saatsime tänu kampaaniale koju näiteks ühe 16-aastase koera. Lisaks said koju kaks vanemat koera, kelle koduootus oli kestnud üle kolme aasta. Seega võib öelda, et kampaaniad on igatahes väga edukad ja täidavad enda eesmärki.

Anneta loomadele

Tutvu varjupaiga asukatega

Autor: Siim Kera, TULI

 

Kõik uudised