„Mulle läheb korda see, mis mind päriselt kõnetab, kas siis emotsionaalsel, esteetilisel, intellektuaalsel või isegi füsioloogilisel tasandil. Ehk siis kutsub esile erutusvärinaid, külma higi, aktiveerib pisaranäärmeid, avab uusi neuronitevahelisi ühendusi, genereerib hüpnootilisi meeleseisundeid,“ räägib Kuukulgur Filmi režissöör Andres Maimik.

Kuues lugu sarjast “TULI
soovitab”, kus TULI liikmed jagavad oma inspiratsiooniallikaid.

Fotol: Andres Maimik

Ma tean, et ühe kannikaga turundussõnumite maailmas istujana peaks ma olema pidevas energeetlises voolavusseisundis, kursis kõikide hoovuste, trendideja stiilidega, mida kaasajal viljeletakse, nii laias ilmas kui ka meie tuulisel ja paesel pinnal. Paraku tuleb tunnistada, et lüngad on sees. Kas vanusest või mugavusest ei viitsi eriti telekat vaadata, netist aga saab reklaamid edasi kerida või vahele jätta.

Kolleegid küll esitavad mulle vahel Cannes’i kuldse lõvi võidutöid ja muidu eenduvaid teoseid, mida sellisel juhul uurin huviga. Samas kui liiga palju vaadata, võib see osutuda kontraproduktiivseks: hoomates, mida kõike vaimukat, visuaalselt efektset, eepilist, novaatorlikku, krutskilist, emotsionaalselt raputavat on ära tehtud, siis kerkib korralik alakas. Mis mul, könnil, siin mikroskoopiliste eelarvete ja kartulipudrulõhnaste arendustega keksida on. Kükitaks nagu kääbus hiiglaste õlgadel. Ega päris kopeerida kah ju ei taha.

Kui ma sellest visuaalsete impulsside kiirteest kõrvale hoian, tundun endale päris normaalne djuud: keskmisest originaalsem, loomingulisem, vaimukam jne. Loomulikult on see illusioon, aga olen täheldanud, et peaga pilvi silitav eneseusk tõstab ka reaalselt isiksuse häid omadusi – mõtlemise kiirust, originaalsust ja loomingulist julgust. Nii et laske mind kümmelda oma kreatiivses ignorantsi piimavannis.

Teisalt aga saan aru, et maailmas tehtava teadlik või alateadlik jäljendamine on reklaamiilmas toekas töövahend. Nimelt on paljude turundajate kutsehaiguseks ärevushäire. Ärevus sellepärast, et teleklipp tuleb liiga naljakas, ärevus sellepärast, et tuleb liiga ootuspärane, ärevus, et tuleb liiga originaalne, ärevus sellepärast, et liiga tavaline. Kokkuvõtteks tuleb teha nii palju kompromisse, et tulemus kipub muutuma vesiseks, millega pole rahul ei teostaja ega klient, kuigi takkajärgi kõik silitavad üksteist ülivõrretega. Selle ängistusega võitlemiseks on aga hea võimalus kliendile ette näidata, et näed, sedatüüpi asju tehakse laias maailmas ja see töötab mis müriseb. Kõigest hoolimata tahab turundaja lisaks läbimüügi kasvatamisele ka pidevalt värskendada brändi imagot.

Millest aga inspiratsiooni kogun või mõjutusi saan, on ilmselt samad asjad, mis paljudel teistelgi. Et kaasaja filmikeelega ja jutustamistehnikatega kursis olla, püüan PÖFFil ja teistel filmifestivalidel ära vaadata nii palju filme, kui vähegi viitsin. Nende menüüsse satub ka sellist kraami, mida kuskil mujal näha pole võimalik. Loen raamatuid, olmet, ulmet ja aimet, ning kui käed ja meel eriti puhtad on, avan ka mõne kauni ilukirjandusteose. Kuulan podcaste ja audioraamatuid, valdavalt psühholoogiateemalisi.

Minu kriteeriumiteks pole ammu enam maitsekuraatori eelistus või kriitiku arvamus, see, mis on moes või moest väljas, isegi mitte hea või halb teostus. Mulle läheb korda see, mis mind päriselt kõnetab, kas siis emotsionaalsel, esteetilisel, intellektuaalsel või isegi füsioloogilisel tasandil. Ehk siis kutsub esile erutusvärinaid, külma higi, aktiveerib pisaranäärmeid, avab uusi neuronitevahelisi ühendusi, genereerib hüpnootilisi meeleseisundeid. Paneb kaasa elama, kaasa tundma, kaasa mõtlema, kaasa minema, isegi siis, kui tee viib alla kuristikku.

Hea teos tegeleb nende asjadega, mis minu psüühes või sisekõnes on parasjagu aktuaalsed, sõnastab elegantselt lahti asju, millest mul on poolkerade vahel hõljub alles vormitu sõnapilv. Mõtleb lõpuni mõtted, milles mul pole kapatsiteeti mõttekäiku moodustada, tunneb äärmuslikus vormis läbi tunded, mida mul pole aega või julgust lõpuni tunda. Käib läbi elustsenaariumid, mis mul on kogu aeg pooleli olekus.

Loovus on oskus näha tavaliste asjade vahel ebatavalisi seoseid. Looming on tegelikult selle kogeja dialoog iseendaga, perspektiivide kasvatamine ja vaatenurkade vaheldumine, aga ka empaatia kasvatamine kõige olemasoleva suhtes. See empaatia ei tähenda magusat sentimenti, vaid võib avalduda isegi nahaalselt iroonilises pilgus elule. Kaasaja kõige mõjusamad teosed sünnivadki traagika ja nalja piiril, kus karakterid pole funktsionaalselt headeks ja halbadeks lahterdatud, vaid kannavad kaasas elulist ambivalentsi.

Kui sedaviisi võtta, siis kõik elus kogetu ka inspireerib mind. Ükskõik kui kaudsed need seosed ka poleks. See võib olla Alain de Botton’i eluvaatlus, Roland Barthes’i filosoofia, aga samahästi pealtkuuldud vanameeste dialoog ujula saunas. See võib olla Morrisey uus laul, Francois Truffaut’ vana film või Renate Keerdi ajatu lavastus. Võib olla vestlus tarkade sõpradega või mikitalik dialoog kukeseentega. Psühholoogid on tõestanud, et polegi palju vaja teha aktiveerimaks inimest loominguliselt. Piisab vahel ka sellest, et mitte minna tavapärast teed koju. Tundmatuid radu käies aktiveeruvad ajus hoopis teised sünapsid, meeltes moodustuvad uute värvide, lõhnade, valguste, vormide kombinatsioonid, mis avavad ka väravad uutele veidratele ideedele.

Andres Maimik
Kuukulgur Film

Kuukulgur Film on Turundajate Liidu (TULI) liige. TULI ühendab kõiki turundusega tegelevaid professionaale, kes on huvitatud erialase taseme tõstmisest ning valdkonna ärksaimate kaasamõtlejate hulka kuulumisest. TULI-sse kuulub praegu 67 ettevõtet.

Loe ka varasemalt
sarjas „TULI soovitab“ ilmunud lugusid:

Igor Baturin: parim inspiratsioon kõnnib tänaval

Sander Sõõrumaa: Kuhu kaob inspiratsioon ja kust tuleb tolm?

Lauri Tikerpe: Suur osa inspiratsioonist tuleb valdkonnast väljast

Katrin Bats:
Ignorantsus – liikuma panev jõud 

Taivi Koitla räägib,
kust ta inspiratsiooni ammutab

 

Toimetas: Silja Oja, TULI

Kõik uudised