Taavi Kotkat raha ei huvita, ta tahab maailma muuta. Edukas ettevõtja, kunagine Webmedia boss ning e-residentsuse üks autoritest räägib pikas intervjuus sellest, mis teda käivitab. Peatume ka Kotka uuel idufirmal KOOS, e-residentsuse sünnil, sõna mõjul ning maailma parimal unerohul. Jututeemasid jätkub rohkelt.

“Sa veel saad toredatel teemadel kirjutada, ChatGPT eesti keeles veel hästi ei toimi,” ütleb Kotka, kui olen talle lähemalt selgitanud, kes ma olen ja kust ma tulen. See üks lause pani paika ka intervjuu avatooni – AI. 

AI eestikeelsed katsetused on tõesti üsna halvad.

Tead, kuidas saab aru? Lase tal kirjutada luuletus. Ingliskeelsed luuletused on väga head, saatsin paarile sõbrale sünnipäevaks, aga eesti keeles – lase luuletus kirjutada, täiesti pekkis.

Facebookis just märkasin AI kirjutatud eestikeelset luuletust. Ütleme nii, et “Loomingusse” seda ei saada. 

Selle võib saata puhtalt sellepärast, kui halb see on. Võiks teha nii, et paneks mingid kindlad märksõnad nagu “Write me a poem in Estonian about spring, sun, flowers” ja siis iga aasta korra küsid sellist luuletust ja vaatad, kuidas luuletus ajas areneb. Kas läheb paremaks või on ikka sama halb?

Kas näed, et AI on loometööstusele ohuks? 

Muidugi näen. Mõtlen päris tõsiselt, et ma korraldan oma turunduse teistele alustele ümber. Ütlen ausalt: copywriter, kelle olen Londonis palganud, teeb minu meelest kehvemat tööd kui ChatGPT.

Inimene on seda ametit õppinud, see on tema väljund ja siis tuleb arvuti ning teeb kohe paremini.

Jah, aga pigem arvan seda, et las inimene teeb siis ise paremini. See on võimalus enesearenguks. Täna läheb sul energia kirjutamise peale ning sul jääb palju vähem aega mõelda sellele, kuidas artikkel mõjus, kuidas seda mõju mõõta ning mida sellest mõjust õppida?

Sa ei jõua sellele mõelda, sest sa pead vorpima juba järgmist artiklit. Töö olemus muutub. Kui praegu oled sõnumi looja ja tooja, siis tulevikus mingil määral inimhinge manipulaator või isegi arhitekt. Praegu on see, et sul on huvitav idee, sa tood selle rahva ette ja homme on sul vaja uut artiklit, sest on vaja. Aga tulevikus mõtled rohkem, mis emotsiooni tahad inimestes tekitada. 

Mis on turundajate peamine painaja? Klient ei osta kunagi reklaami, sõnumit, kodulehekülge, tutvustavat videot või blogi. Me ei osta neid. Me ostame endale käivet, talenti, lojaalsust. Me tahame mõjutada hoopis muid asju.

Arvan, et teie töö muutub huvitavamaks. Sule teritamisest muutute rohkem selleks, et saate üldse aru, mismoodi sõna midagi mõjutab ja mismoodi selle sõnaga manipuleerimine annab paremaid tulemusi. Tänu ChatGPT’le läheb teil töö ikkagi huvitavamaks. Kui te ise muidugi molud ei ole. 

Sa ütlesid, et plaanid ettevõttes turundust ümber korraldada. Mis sa täpselt mõtled?

Kui sul on copywriter, siis iga sõnumi testimine maksab sulle raha. Meie vaatest on eriti keeruline kõik, mis on väljaspool Eestit. Mis on need tugevad sõnad, mis sobivad Saksamaa turule? Mis on need tugevad sõnad, mis sobivad Suurbritannia turule? Tavaliselt me ei tea neid. Jah, eesti keeles ei tea ka robot neid veel.

Siis palkadki kohaliku copywriter’i. Täna oli väga värske kogemus sellega. Ei tööta, kurat. On küll Londoni parim copywriter, aga ma ei saanud inbound’i nii palju kui ma tahaks. Järelikult midagi ei resoneeru. Okei, see pole copywriter’i süü, äkki ma andsingi talle vale sisendi ja pean andma parema sisendi. 

Start-up’is peab kogu aeg muutma. See on kulukas. Iga liigutus on sajad, kui mitte tuhanded. Samas, ma pean testima, eriti kui olen uue toote või teenusega turul.

Visuaalse maailma ja meediumite võidukäik on olnud nii suur, et olen ise hakanud muretsema, kas sõna jääb tahaplaanile.

No, üks pilt ütleb alati rohkem kui 1000 sõna. Minu esimene start-up oli Nortal, toonase nimega Webmedia. Me olime 20-aastased poisikesed ja saime endale esimestel aastatel klientideks Telia, EMT, Maksu- ja Tolliameti ning Hansapanga. Suured kliendid. Üks põhjus oli see, et me tegime Javat, mida keegi teine väga turul ei teinud, aga oli ka see, et töötasime kliendiga pildi, mitte sõnaga. 

Tol ajal oli tavaline, et tulevad analüütikud, teevad sinuga intervjuu, kirjutavad üles, mida vaja teha, lähevad progevad ära ja kui töö valmis saab, on maailm nii palju edasi läinud, et see on täiesti kasutu. Projektid läksid toona hästi raskeks.

Me tulime ja ütlesime, et “vabandust, sa oled siin teller, milliste parameetritega sa otsid?” Siis kohe joonistasime tahvli peale väljad. Siis küsisime “kui oled otsingu ära teinud, siis mille järgi eristad ühte kirjet teisest? Kas piisab ees- või perekonnanimest või on vaja aadress ka panna?” Kogu jutt käis tahvli peal. Tollal telefonikaameraid ei olnud, pildi tegime tavalise digikaameraga. Avastasime, et pildiga tööd tehes suudab lahendusi genereerida päevadega, mitte enam kuudega.

See oli turu jaoks niivõrd uuenduslik, et olime mõne aastaga Eesti number üks IT-ettevõte. Me olime poisikesed! 

Su hirm on õigustatud. Sõna osakaal langeb. Sõnal ei olegi mingi turusegmendi jaoks või mingite teemade raames enam mingit kaalu. Kas ma võiks lugeda pikka artiklit teemal esoteerilised õlid ja kristallid? Never. Mõistus läheb lukku. Kui näen sõna “kristall”, on mõistus juba kinni. Seda ei suudaks isegi pildina vaadata.  

Sa oled siin KOOSi kontoris. Meil on legal tech ehk õigustehnoloogiline toode. Seleta seda sõnaliselt kliendile ära… Meil täna pole ka head pildilahendust, aga jõuame sinna, arvan, kuu jooksul.

Saan su jutust aru, et muutusi ei tohi karta.

Kartma peab ikka. Kohanema peab ka. Kui ei kohane, oled out. Me KOOSis otsime ka uut muutust. Kui oled uue muutuse looja või vähemalt üks esimesi, kes sellega kaasa läheb, on sul võimalus ärieduks. Inglise keeles on see first mover advantage. See on turunduseski päris tuttav termin. Kui tuled mingi uudse asjaga välja, võid päris korraliku raputuse teha. 

Ma olen nii vana mees, et mäletan, kui ISIC-kaardid tulid, mis andsid tudengitele ja õpilastele soodustusi ja aitasid alaealistel end identifitseerida. Õpilaspiletid olid 1990ndatel suhteliselt kaltsud. ISIC-kaart oli ilus roheline ja sai bussis soodsamalt sõita.

Ühispank ehk SEB oli esimene, kes tuli selle peale, et paneks pangakaardi ja ISIC-kaardi kokku. Põhimõtteliselt võtsid nad terve põlvkonna paari aasta jooksul ära. See oli jällegi first mover advantage. Ülejäänud vahtisid suu ammuli pealt, kuidas see ära tehti. Sa võid öelda, et mingi väike jupp üliõpilasi, aga nii tulebki uut põlvkonda kasvatada.

Webmedia ei suutnud 2000ndatel progejate palkades kuidagi Skype’i ja Hansapangaga konkureerida. Üks kirjutas Luksemburgi, et andke rohkem raha. Teine kirjutas Rootsi, et andke rohkem raha. Me maksime palgaks sel ajal 20 000 krooni, Skype ja Hansapank maksid 70 000-80 000. Me pidime kõik raha ise teenima, saime aru, et ei suuda turul juba küpsele talendile võistlevat pakkumist teha. Seeniorid veel suudame osaluse jms asjadega ära veenda, aga tavaarendajat never.

Tegime panuse, et lähme võtame ülikoolist igal aastal 20 kõige paremat venda. Kujuta ette, kui sul NBAs saab igal aastal tiim võtta 20 parimat venda. Me võtsime niimoodi neli-viis aastat järjest. Keegi ei panustanud sinna. Kokkuvõttes kasvasime sel perioodil kiiremini kui Skype ja Hansapank. Sa pead tegema midagi, mis on totaalselt teistmoodi. First mover advantage.

Teistmoodi ideed võivad alguses tunduda veidi hullud ja kindlasti on skeptikuid. Kuidas veenda inimesi, et tulge minuga kaasa, see tuleb päriselt välja?

(Muigab – toim.) Küsid seda inimese käest, kes tegi e-residentsuse? Tead, mis on naljakas? Me kirjutasime Siim Sikkuti ja Ruth Annusega e-residentsuse esimest korda sisse Eesti infoühiskonna arengukavasse aastal 2013. Arengukavaga saab rahvas aimu, mis riigil mingis valdkonnas plaanis on. 

Ütleme niimoodi, et täpselt nagu on parteidevahelised koalitsioonikokkulepped, peaksid olema ka arengukavad, et enamvähem 85-90% järgmise seitsme aasta tööplaanist peaks olema seotud sellega, mis arengukavas on kirjutatud. Poliitikud saavad neid muuta, aga tavaliselt keegi ei viitsi IT-arengukava lugeda, sest, jumal, on vähe veel igavamat lugemist. 

Arvan, et veel igavam on lugeda 10. klassi keemiaõpikut, mis on peamiselt süsinikuühenditest (naerab – toim.). See on tõesti väga igav. Mul vahepeal oli unega probleeme ja siis võtsin 10. klassi süsinikuühendid ette. Ühe paragrahvi loed ära ja juba tatt on suunurgast väljas ning raamat on ära kukkunud (naerab – toim.). Kellel on unega probleeme, siis tõesti soovitan, see on väga hea abimees. Eriti selline nõukaaegne, mis on igavalt kirjutatud ka.

Ühesõnaga, me vaidlesime, kas panna 2025. aastaks eesmärgiks 5000 või 10 000 e-residenti. Siim on alati olnud ratsionaalsem, panime 5000. See ei huvitanud kedagi. See kõik oli aasta enne seda, kui kirjutasime suure plaani. 

Ühel Postimehe üritusel rääkisin esmakordselt sellest ideest, aga tuntumaks sai see pärast arengufondi konkurssi. Mõtlesime, et miks me otsime Eestile ainult füüsilist kasvu, miks mitte siduda majandusruumi ka virtuaalseid inimesi, sest iga riigi majanduse teevad inimesed. Küll läbi ettevõtete, aga alati inimesed. Mida rohkem suudame enda majanduse külge inimesi siduda, seda rohkem on potentsiaali. Hästi triviaalne point.

See oli mingi laupäevane päev, kui seda esseed kirjutasin. Helistasin Ruthile ja Siimule ja küsisin, et palju me siis e-residente lubame? Siim pakkus miljon. Ma mõtlesin, et see ei lenda. Sa pead turunduslikult panema midagi, mis tõmbab pildi eest ära. Panime 10 miljonit. Nagu näha, siis 5000 ei kõnetanud ju kedagi. Panime 10 miljonit, siis vähemalt mingi osa rahvast vaatab, et nad on lollakad, on ju. 

Siiamaani on Viimsis kaks meest, kellel on kümne miljoniga probleeme. Alati, kui intervjuud annavad, siis küsitakse 10 miljoni kohta. Üks on Siim Kallas ja teine olen mina. Kus see 10 miljonit on? (Naerab – toim.). 

Praegu on 100 000 tulnud, aga küsimus on palju on rahas tulnud ja rahas oleme täna… Iga viies e-resident loob ettevõtte. Nimeta veel viimase 10 aasta jooksul IT-teema, mis on Eesti rahva üldises pildis olnud? Valimised? Ei. See on vana teema. Maksud? See on 2004. ID-kaart on 2002 ja veel vanem teema.

Olles ise selle sektori inimene, ma ei tea ühtegi teist teemat. Vastus su küsimusele: see peab olema piisavalt jabur, et seda märgatakse. Teistpidi peab pime usk olema. 

Kui Tarvi Martens (kes oli osaline ID-kaardi ja digiallkirja sünnis – toim.) oleks kuulanud ajakirjanike kriitikat, kes kirjutasid omal ajal, et ID-kaart ja digiallkiri on täisrubbish, siis… Okei, tol ajal oligi. Aga Tarvi Martens oli see inimene, kes nägi puude taga metsa. See on samamoodi nagu täna krüptoga. Terve maailm naerab ja ütleb, et see on jabur, aga noh, ma soovitan inimestel lugeda, mida kirjutati aastatel 1989-1995 interneti kohta. Öeldi, et see on täiesti mõttetu koht, seal on viirused, porno ja et seal hakatakse inimestelt raha välja petma, inimesed hakkavad suuri summasid kaotama ja kontrolli ei ole. 

Kuidas sina kriitikat vastu võtad?

Mina olen kriitikale immuunne. Olen insener, mind ei huvita, et sina ei saa aru. Võin mööda lasta, aga las ma lasen, vähemalt proovin. Kõrvaltvaataja, kellel on keskendumisvõimet sama palju kui haugil, ei saa kunagi teada nii palju, kui mina, kes ma olen eeltööd teinud ja asja välja mõelnud. 

Jah, ma tegin kooli ainult tüdrukutele ja sain selle eest tappa, et kuradi siga ja diskrimineerija ja muud asjad. Aga mul on visioon. Ma uskusin sellesse, et tüdrukud tahavad tehnoloogiat parema meelega õppida siis, kui sa poisid ruumist ära võtad. Vabandust, asi pole uskumises, vaid ma lugesin aluskirjandust Suurbritannia internaatkoolide kohta ja tüdrukutepõhised koolid annavad paremaid tulemusi kui segakoolid. Andmed on olemas, lihtsalt implementeeri. 

Täna võin öelda, et ongi nii, mul oli õigus. Ma ei heitu sellest, et kritiseeritakse. Kui kuskil on mingi ajakirjanik või kriitik, kes ei saa aru või on pahatahtlik, siis jumala eest, las olla.

Paks nahk peab olema?

Küsimus pole ainult selles. Asi pole ainult emotsioonis, vaid seal taga on kalkulatsioon. Ma olen reaalainete inimene, vaatan numbreid. Kui numbrid ütlevad, et on eduks lootus, siis lähme ja testime. Kui ei tööta, muudame ja teeme midagi teisiti. Ainult nii tulevad maailma päris muutused.

Mis viga on olla esimene vagun ja kopeerida seda, mida keegi teine on ees teinud? Jah, see on ka raske töö, see ei ole lihtne töö. Võtame kas või Bolti näite. Nii kaua kui Taxify püüdis olla midagi iseenesest, ei läinud hästi. Aga kui saadi aru, et Uber on selle asja välja mõelnud ja me teeme seda paremini kui Uber, suudame maailma vallutada. See on raske töö. 

Aga teistpidi on oluline vahe, kas sa leiutad uue toidu ja õpetad maailma seda toitu sööma või lihtsalt vaatad, et maailm sööb saia ja minu piirkonnas on saiatootjaid väga vähe, teen oma vabriku. 

Sina usud siis uutesse ideedesse.

Mitte ainult, et ma usun, vaid see käivitab mind. Ma ei viitsi teha pasteeti. Minu jaoks on need, kes teevad midagi natuke paremini kui juba olemasolev, pasteediettevõtted. 

Ära saa valesti aru, Bolt ei ole pasteediettevõte! Olen ise Bolti investor ja Bolt tegi ikkagi siia piirkonda nullist uue ja muutis meie maailma.

Mulle väga sümpatiseeris Tuleva initsiatiiv. Ühistu, mis muutis tervet ühiskonda. Kuigi ta ei ole oma tootluselt praegu parim fond, siis tervel ühiskonnal läks paremaks. Võitsid ka need, kes olid teistes fondides, sest teenustasud tulid alla. 

Küsimus pole visioonis, vaid execution’is. Häid ideid saab osta Balti jaama turult kiloga, aga osta head execution’it…

E-residentsus on aidanud Eestit hästi turundada. Kuidas meid praegu välismaal nähakse? Kas me oleme ikka tehnoloogiasektoris tippude tipp? Kas meie imago on ikka selline, et istume rabas ja sülearvuti on puupalgil? Kas see kõik töötab?

Hea asi, mis juhtub mainega, on see, et kui sa seda aeg-ajalt toidad, siis sellest piisab. Ma ütleks, et sul peaks olema riigitasandil üks edulugu 10 aasta kohta, ettevõtetel muidugi tihedamini. Aga siis see toimib. Ma ei tea, võtame näiteks saksa kvaliteedi. Sul on võimalik osta tööriistakomplekt, üks on Made in Germany, teine on Made in China. Saksa oma on veidi kallim. Kumma võtad?

Ikkagi Saksamaa, ma arvan.

Miks?

Noh, Saksa töökus, kvaliteet jne.

Kurat, ma vahetasin paar aastat tagasi oma Jaapani auto Saksa elektriauto vastu. Täielik pask. Kogu aeg katki. Ütleme nii, et autotööstuses ei saa sakslased ligilähedalegi. Jah, Hiina ja Saksamaa vastasseisus jääb Saksamaa võitjaks, aga kahtlen, kas Hiina autod on väga palju Saksa omadest kehvemad.

Ühesõnaga, sul tekib ühiskonnale ja rahvale mingi maine ja meie, idaeurooplaste, probleem on see, et oleme maailma jaoks uued riigid. Mis see loeb, et oleme 30 aastat vabad olnud? Ikka räägitakse meist kui Baltikumist. Välismaa artiklitel on alati kirjas ex Soviet Union Republic. Kusjuures, tihti riigid, kes nii ütlevad, on ise nooremad kui meie. Näiteks India. Me oleme 1918, mis sa oled? 

Aga jah, paljudel Ida-Euroopa riikidel ei ole mainet. Leedul oli pikalt korvpall, mille kohta nad praegu põevad, et hakkavad ära kukkuma. Lätil? Karums? Seepärast ongi oluline, et meil on see IT. Seda ei saa keegi ära võtta. Läti ja Leedu iseenesest tahavad natuke järele tulla. Potentsiaal on olemas, aga ei saa, sest me võtsime esimesena selle positsiooni ära ja hoiame seda. 

Ei ole hirmugi, et näiteks Inglismaa, Kanada, Saksamaa või USA meist mööduks. Nad on paarkümmend aastat maas ja neil on baasprobleemid, mis ei võimaldagi meile järele tulla. Nad peavad kõigepealt tegema väga suuri poliitilisi otsuseid. 

Kes järgi tuleb ja mööda läheb, on India. Hiina on juba möödas. Aga Hiina ja India defineerivad end hoopis teiste asjade kaudu kui e-riik. Me ei ole ka ainult e-riik, vaid digiühiskond. See on hästi oluline vahe. Et ühiskond tervikuna toimib koos, mitte ainult avalik sektor. 

Jah, seda IT-mainet ei võeta ära, sest kõik, kes on meiega sama suured, on nagu järelsörkijad. Kui Coca-Cola on ees, siis sa võid Pepsi olla, aga sa ei saa kunagi Coca-Colaks. Vahet pole, kui palju punnitad. Sesmõttes, vaesed lätlased, peavad ikka muu asja välja mõtlema. 

Aga mõtle, kuni sinnamaani olime mõlemad laulupidu, mets ja jõulukuusk. Vaidlesime, et kes enne kuuse tõi ja kus oli esimene laulupidu. Mina õpikust mäletan, et eestlastel oli, aga lätlased kirjutasid oma loo.

Kui me intervjuud kokku leppisime, siis ma soovisin sulle õnne, sest KOOS võitis Estonian Startup Awardsilt The Big Bang auhinna. Sa vastasid midagi sellist, et see auhind on nii hea kui ka halb. Miks nii?

Igasuguste auhindadega tuleb alati kaasa mingisugune ootus, eks. Elu on õpetanud, et kui saad auhindu, siis panevad inimesed sulle suuremaid lootusi ja kui välja ei tule, saad ka suurema peapesu. 

Mul enda pärast ei ole muret, aga ükski asi ei ole kunagi ühe inimese teema. See on ikkagi meeskonnatöö ja terve meeskond tunneb suuremat vastutust. Sind on tähele pandud, sulle on ootused seatud. Kas sa ikka suudad deliver’ida? See on alati mõlemat pidi. Mitte ainult uhkus, vaid ka vastutus. 

Hea on see, et meie meeskond oli seda väärt. Me tegimegi väga suure kasvu. Esiteks, me leiutasime maailma jaoks midagi uut. Teiseks, me tegime selles valdkonnas suure kasvu. Start-up’ilt esimene aasta tavaliselt maksvaid kliente ei nõuta, nii kõrgeks ei tohiks ootusi seada (naerab – toim.). Praegu mõõdame oma kasutajaid juba kümnetes tuhandetes. Eks ise unistan veel suurematest numbritest. Ütleme nii, et on hästi tehtud. Tiimile väga tugev tunnustus. 

Oled üllatunud, et nii hästi käima läks?

Ma arvan ise, et me pole veel väga hästi läima läinud, sest KOOS tegeleb täna uue kategooria loomisega. Meie idee on, et sel sajandil hakatakse hoopis teistsuguseid ettevõitted looma. Et see, kes ostab või see, kes soovitab, saab ka ise ettevõttest kasu. Et tema kasu on sõna otseses mõttes ettevõtte väärtuse kasuga seotud. See on midagi uut.

Me oleme tehnoloogiasektoris näinud, et töötajate optsioonid töötavad väga hästi. Paljud inimesed, kel on ettevõttes osalus, töötavad paremini, lojaalsemalt või pikaajalisemalt. See on teaduslikult tõestatud. Optsioonid päriselt toimivad. 

Ma ei tea, kas saan täpselt õigesti aru, aga KOOS siis üritab luua nagu uut majandusmudelit?

Jah. Aastatuhandeid on olnud nii, et sul on olemas founder, näiteks farmer või leivategija või sepp, kellel on oma ettevõtmine ja tal on kliendid ja ta tegutseb. Mingil hetkel tuli sinna kapital juurde. Tahtsid ettevõtmist võimendada, avasid mitu sepikorda. MIngil hetkel muutus kapital väga võimsaks, kui tagasi maksta ei suuda, võtan sinult ära ja teen ise! Tekkisid pangad ja muud jutud juurde. 

Kuskil 1980ndate-1990ndatel tekkis nähtus, et äkki annaks töötajatele osaluse, äkki nad siis töötavad paremini. Eriti võimsaks läks see pärast dot-com buumi lõhkemist 2000ndate alguses. Tehnoloogiaettevõtel polnud raha, et palka maksta ja siis maksti osaluses. Seepeale said mingid töötajad miljonärideks, mõned isegi miljardärideks. Tehnoloogiasektoris ma ei saa ühtegi talenti palgata nii, et ma osalust ei paku, see on industry standard.

Kui ma praegu olen mingi brändi või toote või teenuse tarbija ning mul on turult võtta enamvähem sama hinnaga analoog, siis miks ma peaksin esimest brändi eelistama? Inimene on niivõrd teadlikum, et ta ei ole enam vaid klient, vaid oma andmetega täiendav väärtus. 

Tekivad ettevõtted, mis kuuluvad kogukonnale. Praegu hakkavad tulema energiakogukonnad, kus me hakkame külade kaupa energiat tootma ja energiat ostma. Kogukond hakkab oma väärtusest paremini aru saama ning soovib mõjutada toote arengut, hinda ja kõike muud. 

Ettevõte saab kogukonna kaasata ettevõtte arenguks ning paremaid neist premeerida kas osalusega või osalusele vastava rahanumbriga. Tänu meile on seda lihtne teha. Me pole ainsad tegijad, neid on maailmas veel. Me näeme, et see teema järjest kasvab ja muutub järjest olulisemaks. 

Kui su kogukond ei osta su toodet või ei ole nõus kaasa aitama, siis see on parim signaal, et paki kokku ja lõpeta ära. Samas kui kogukond osaleb toote välja töötamisel, arendamisel, tagasiside andmisel, soovitamisel, ostmisel, siis see on meeletu jõud. Sul on vaja kogukonnaga tegelemisel mingit raami, et kuidas ma töötan, mida ma neile kirjutan ja mida pakun. Selle raami saab meie käest.

See, et sa oled ise toote või teenuse kaasomanik, paneb paika, mis nõu annad ja kuidas toote väärtust näed. Igale asjale on vaja lojaalseid fänne. Mida rohkem neid on, seda tugevam on su bränd. Ma näen, et sul on Apple’i arvuti. Mina ütlen ausalt, mul on küll iPhone, aga IT-inimesena on Apple’i arvuti rubbish. Kunagi olin Toomas Hendrik Ilvese jaoks vahel nõunik ja tema oli Apple’i inimene. Ostsin spetsiaalselt koju Apple’i arvuti ja töötasin sellega poolteist kuud, et oleksin võimeline tuge pakkuma, kui vaja. Ma ei näe väärtust.

Aga igal brändil on truid fänne vaja. Kui sa nad üles leiad ja suudad oma ettevõtte kaasomanikuks teha, siis tahan näha teist brändi, kes su turult minema kupataks. Kui mingi valdkonna influencer’id on kõik sinu kaasomanikud, siis kuidas teine bränd tuleb ja võidab mind? Saad aru, eks?

Plaan tundub hea.

Me juba teame, et see juhtub. Näeme ameerika analooge ja kõik asjad jõuavad Euroopasse pisut hiljem. Me teame, et see juhtub. Start-up maailmas on alati küsimus, kas see oled sina, kellega see juhtub või olid sa liiga varajane või liiga hiline. 

Räägime Unicorn Squadist ka. Koduleht ütleb, et HK Unicorn Squad on liikumine, mis pakub huviharidusena tehnoloogiaõpet ainult tüdrukutele. Eesmärgiks on kasvatada 8-14-aastaste tüdrukute seas praktiliste ja põnevate ülesannete abil huvi tehnika, robootika ja loodusteaduste vastu.

Unicorn Squadil on ainult üks eesmärk: võtta tüdrukutelt hirm tehnoloogia ees. Nad kardavad tehnoloogiat, kardavad, et ei saa sellega hakkama. Seetõttu valivad nad endale ülikoolis pehme ala. Meil on täna ülikooliõppes umbes 12 500 humanitaari ja 4500 reaali, kuigi humanitaaris on võimalus saada tasuv töökoht võrreldamatult väiksem kui ükskõik millisel reaalalal. 

Tahame kergema vastupanu teed minna ja öelda, et matemaatika on keeruline ja tehnoloogia raske. Ma saan aru, et ma räägin praegu ajakirjanikuga… (naerab – toim). Kui tüdruk tuleb Unicorn Squad’i õppima, siis temalt küsitakse, kui suure tõenäosusega ta läheks IT-d õppima. “Jah’i” protsent on alla 10 ja sõltub sellest, kas vanemad on IT-s või mitte. Kui on, siis on suurem protsent. Pärast kursuse lõppu on see üle 80%. Meil on 2600 tüdrukut ja üle 160 lokatsiooni üle Eesti. Me oleme suurim regulaarselt tegutsev vabatahtlik organisatsioon pärast Kaitseliitu. 

Ma olen ülitänulik Unicorn Squadi juhatajatele, kes seda tööd tasuta teevad. See on ülipopulaarne. Saba on ukse taga. Sügiseks on grupid juba täis. Isegi ei tea, mis edasi saab. Tegelikult on vaja, et see muutuks põhikooliõppe osaks.

See on ka ju selline ühiskonna hoiakute muutmine.

Küsimus pole ühiskonnas, küsimus on vanemates. Me parandame vanemate vigu. Kui sa oled andnud lapsele nuku kätte ja surunud ta emasarnasesse rolli, siis ei saagi midagi muutuda. Ema ütleb, et mul oli matemaatikas raske ja sul on ka ja ega meil vist polegi kummalgi matemaatikaks aju.

Ma nägin oma tütrega ka vaeva, pisaratega ladusime seda põhja, et ta saaks matemaatikast aru ja mõistaks seda maailma. Tegime sõna otseses mõttes tööd. Ta on väga tark laps, aga ei ole nii, et kõike õhust võtab, palju pidi õppima. Täna on ta puhas viis. Matemaatika on alus ja põhi tuleb laduda, see on kõigile vanematele soovitus, vahet pole, kas laps on tüdruk või poiss.

Meil oli hiljuti intervjuu T1 juhi Tarmo Hõbega, kes ütles, et ta ärkab kell neli. Mis kell sina ärkad? 

Mina ei ärka kell neli. Ma ärkan kell neli siis, kui mul on närvid läbi (naerab – toim.). Aga mul on väga harva närvid läbi. Mul on see mure, et kui mul on aktiivne tööperiood ja ma öösiti ärkan, siis mul hakkab pea lahendama. Siis ma olen küll ärkvel, aga ma ei tule voodist välja. 

Aga ma ärkan tööpäeviti umbes pool seitse, sest mul on vaja lapsed kooli viia. Tegime linna kontori ja nüüd on lihtne. Kui varem oli kontor Viimsis, siis vahel läksin üheksaks, vahel kümneks, vahet pole ju. Mu rutiini seab väga palju mu pereelu, mitte, et kell saab seitse hommikul ja mul on juba viis kilomeetrit joostud, 6000 kätekõverdust tehtud, kõik eelmise päeva meilid lahendatud ja uus “Kalevipoeg” kirjutatud. Ma kindlasti selline vend pole. 

Üldiselt on jäänud mulje, et juhid ärkavad väga vara.

Sul on vaja seda rääkida, et anda seda kindlust, kui tahad talenti värvata. Või tahad anda kliendile kindlust, et oled tugev ja sinu peale võib loota. Kes see tahab mingilt luuserilt osta? Ma ei taha öelda, et sa oled luuser, kui sa kell neli ei tõuse (naerab – toim.), aga ilmselgelt on kohti, kus nõrkuse näitamine pikas perspektiivis ei toimi. Lühidas perspektiivis võib tuua härduspisara silma, et oi, kui kahju, aga pikas perspektiivis… Kui sul on kogu aeg kett maas, siis miks ma peaks su toodet ostma? Mul ei ole kett maas, ärkan kell pool seitse ja õhtul – kui vaja – võtan ka veiniklaasi. 

Jõuad kõik ära tehtud?

Kõike ei jõua. See on see teema, et sul on olemas sõbrad, töö, pere, hobid ja eneseareng ning sellest valikust saad võtta kolm asja. Mul on neli last ja väga palju energiat läheb sinna. Varem ma töötasin nädalavahetustel ka. Kui Webmediat tegime, siis mul lapsi ei olnud ning nädalavahetustel töötamine oli kuidagi loogiline. Praegu ei ole ma sellega nõus. Võib-olla ole nõus paar kõnet tegema, aga mitte rohkem. 

Sul on päris palju hobisid – reisimine, golf, tehnoloogilised vidinad. Kui tähtis töö sinu elus on?

See on muutuv. Sinnani, kuni sa oma esimest miljonit teenid, on töö ülioluline, eks ju. Kui esimene miljon olemas, saad aru, et muu elu on ka olemas. Mind ei eruta raha, mind erutab maailmasse millegi uue loomine. Maailma muutmine on see, mis mind paelub. Selle nimel olen ka nõus töötama.

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised