T1 juht Tarmo Hõbe tippjuhi ametist: kõhklusi ja kahtlusi on palju, aga hullem on otsustamatus
Tarmo Hõbe maine on selline, et ta suudab kivist vett välja pigistada. Koos semudega toodi Eestisse Rally Estonia WRC etapp, juhina päästis ta Saku Suurhalli halvimast, nüüd on tal käsil uus projekt – senistest ilmselt kõige raskemgi –, T1 reinkarnatsioon.
T1 kolmandal korrusel käib vilgas ehitustöö. Täiesti võimalik, et sealt sirgub kunagi olümpiavõitja, sest muuhulgas rajatakse sinna vehklemissaal. Vehklemissaal! Kaubanduskeskusesse! Või kas tegemist on ikka kaubanduskeskusega? Tarmo Hõbel täitus jaanuari alguses aasta aega T1 eesotsas. Kuidas temal ja T1-l läinud on ning milline juht ta üldse on?
Sõitsin siia trammiga ja mõtlesin, et loen kokku mitu inimest trammi pealt T1 tuleb. Koos endaga sain kokku 12 inimest.
Pole paha ju ühe trammiga (muigab – toim.).
Mõtlesin ka, et see on päris hea, sest ma olen siin käinud, kui oli tunne, et kogu keskuses on 12 inimest. Midagi siin ikka toimub!
Toimub, toimub. See on selge, et aastaga on igas mõttes toimunud väga selge muutus. Enne oli T1 meedias ainult negatiivsete uudistega, märksõnadeks olid saneerimine, erinevad kohtuastmed, pankrot ja muu.
Jah, kõik need sõnad tulid ette, kui ma intervjuuks eeltööd tegin.
Ükski neist sõnumitest ei anna signaali, et T1 on avatud ja see on tore koht, mida külastada. Üle raudtee naabrimees (Ülemiste keskuse juht Guido Pärnits – toim.) kasutas seda ära, pani veel puid alla ja ütles, et täitsa mõttetu maja ja tuleks üldse maha lammutada (naerab – toim.). See kõik mõjutab inimeste hoiakuid. Me ei hakanud nüüd uue juhtimisega nullist peale, vaid miinusest, ning pidime väga sügavalt mudast välja ronima.
Parajalt raske ülesanne, kui negatiivne maine juba tekkinud.
See maine saadab meid veel mõnda aega, enne kui see päriselt ümber pöörata õnnestub. Uute omanike ja operaatoritena saime võtmed kätte 1. jaanuaril 2022. Sisuliselt sellest hetkest ei ole me meedias negatiivsete uudistega olnud. Oli küll uudiseid, et on keeruline ja maja on tühi, aga oli usk uude tulevikku, mida ehitama hakkasime.
Võtsime kontrolli endale. Kõigil varasematel negatiivsetel uudistel oli oma selge põhjus ja taust, aga polnud kedagi, kes vastu argumenteeriks. Põhimõtteliselt oli maja pikka aega peremeheta. Alates eelmise aasta 1. jaanuarist on keegi, kes vastu reageerib.
Milline uus T1 nägu on?
Panime eelmiseks aastaks ambitsioonikad eesmärgid. Muidugi ei osanud keegi seda, mis veebruaris ja edasi majandusega juhtus, ette näha. Sellest hoolimata realiseerisime põhimõtteliselt 100%-selt oma päris utoopilised eesmärgid. Enne pühi avasime veel ulmeliselt kiiresti uusi poode.
Ehitamine käib tükk tüki ja kivi kivi haaval. Meie tiim usub, kõik partnerid ja rentnikud ja külastajad peavad ka uskuma. Samm sammu haaval veename neid.
Mõtlesime enda jaoks uue kontseptsiooni läbi: kuidas eristume ja mis võiks toimida. Nägime, et eelnevalt oli suur viga liigne kaubandusele keskendumine. Turuolukord oli selline, et kaubandust oli liiga palju ja otsustasime seda vähendada. Kui varem oli kaubandus kolmel korrusel, siis kolmandalt korruselt liigutasime kaubanduse esimesele ja teisele korrusele. Samuti nägime, et pole mõtet avada samu poode, mis Ülemistes on.
Seepärast võtsimegi outlet’i fookuse. Eesti turul ühtegi outlet’i keskust pole, see on täitmata nišš. Majanduslik olukord on selline, et kuigi inimeste ostujõud väheneb, siis nad tahavad kvaliteetset toodet hea hinnaga. Outlet täidab seda funktsiooni. Meil on tänaseks juba avatud Denim Dream, Rademar, Sportland ja Salamander outlet kaplused. Selle suuna on partnerid ja külastajad väga hästi vastu võtnud. Suure osa neist avasime detsembri alguses ja kõik poed on teinud üle ootuste head müüki. Arvasime, et võiks hästi minna, aga selliseid käibeid ei osanud oodata.
Su sõnasabast kinni haarates: see on huvitav, et kaubanduskeskustes pannakse kaubandusele järjest vähem rõhku. See on vist suund kogu maailmas.
Eks ta ongi. Kui varem oli nimi T1 Mall of Tallinn ehk konkreetselt kaubanduskeskus, siis eelmine aasta kaotasime “Mall of Tallinna” kommunikatsioonist ära, kuigi majafassaadil see veel on. Oleme nüüd T1 või T1 keskus.
Koondame erinevaid tooteid ja teenuseid, kaubandus on outlet’i fookusega, kolmandale korrusele tuleb enesearengu, heaolu ja tervisega seonduv: iluettevõtted, kliinikud, hobi- ja huvitegevus, vehklemissaal, maadlussaal, poksisaal, tantsusaal ja palju muud. Tuleb ka „T1 Venue“ ehk sündmuskeskus, kus saab konverentse, seminare,vastuvõtte ja teisi üritusi korraldada.
Alles avasime kolmandal korrusel Eesti Seksuaaltervise kliiniku. Kaubanduspinna ehitamine meditsiinipinnaks oli päris suur töö. Meditsiin vajab päevavalgust, nii et rajasime kolmandale korrusele aknaid. Hambaravikliinik tuleb ka. Spordiklubide ja meditsiiniasutuste poolt on tohutu huvi, uus suund on hästi vastu võetud,
Neljandat korrust kutsume me ise festivalikorruseks, seal on restoranid, kino, batuudikeskus, vaateratas ja muu meelelahutus. Meelelahutusala plaanime natuke suurendada.
Kui veel kaubandusest rääkida, siis Hot Lipsi erootikamaailm on väga julge otsus. Enamik keskusi ei julgeks seda teha, aga nägime konkreetset sihtrühma ja see on unikaalne pood. Kui teha viisakalt ja diskreetselt, ei ole ühtegi põhjust, miks seda teha ei tohiks. Võtsime selle poe loomises ja avamises endale suure rolli, et ta saaks kohe õige jalaga liikuma ja tekiks hea kuvand.
Kui suur osa sinu tööst on rentnikes usalduse tekitamine?
Seda on raske teha. Eriti neile, kes on majast alguses peale olnud. Nad on näinud keerulisi aastaid ning tuimaks muutunud. Neile on igasugu asju lubatud ja midagi pole juhtunud, ainult hullemaks on läinud. Nüüd tulen mina sama jutuga.
Aga näitame tegusid. Külastatavus on aastaga kahekordistunud ning see avaldub järjest rohkem ka iga rentniku kassas ja kasumis.
Nagu mainisid: Ülemiste keskus ütles, et T1 maja võiks maha lammutada. Kas teil on selline kõva jalgpallirivaliteet nagu näiteks Barcelona ja Madridi Reali vahel.
Kindlasti on. Aga võtsime algusest peale suuna, et meil pole mõtet võistlema minna, sest see ei anna kummalegi midagi. Pigem tuleb luua mõistlikud suhted, teha koostööd ja võtta eristuv suund. Tegime korda ainsa ühendustee Ülemiste keskuse ja T1 vahel, enne tunnel haises, oli kole ja grafiteid täis, keegi ei tahtnud sealt läbi minna. Nüüd on see valgustatud, kena ja puhas. Meie sihtrühma laienemine toob ka neile rohkem külastusi. Arvan, et mõlemad võidavad.
Teeme kõike nii kiiresti kui võimalik, aga asjad peavad liikuma loogilist rada pidi. Toon näite: sul võib olla üheksa naist, aga üheksa naist ikka ühe kuuga last ei sünnita, sünniks on vaja üheksa kuud.
Meil toimetavad hetkel maja eri nurkades kümmekond ehitusettevõtet. Umbes 50-60 arhitekti, projekteerijat, inseneri jne töötavad igapäevaselt ainult T1 ümberpööramisega. Tohutu töö käib. Kõigil on ambitsioon ja motivatsioon näidata, et see on võimalik tööle saada. On palju neid, kes tahaks, et me ebaõnnestuks. Õnneks on ka järjest rohkem neid, kes meisse usuvad.
Käisin su LinkedIn’is ja nägin ühe postituse all kommentaari “Ainult Sina, of all people, saadki selle hullumaja korralikult tööle!” Sinu kuvand on selline, et saad kõigega hakkama.
Kuidas see tekkinud on? Viimased 10 aastat olen olnud tegevjuht, aga hingelt olen puhas turundusinimene. Neis kohtades, kus olen viimased 10 aastat toimetanud, on asjade elluviimiseks vaja olnud kaine finantsanalüüsi asemel pigem visiooni, kuidas keerulisest kohast välja jõuda. Kõige olulisem ja keerulisem on panna teised uskuma, et see on võimalik.
Oma tööalase karjääri alguseks pean 2004. aastat, kui läksin Sportlandi tööle. Eks see oli ka päris keeruline ülesehitamine. Kontoris oli tol hetkel neli inimest. Kahe aastaga sai neljast inimesest 140, siis läks aastaga 30 peale, sest majanduskriis tuli. Are Altraja on tänaseni minu väga hea sõber ja ta on mind tööalaselt visionäärina palju mõjutanud. Sportlandi peetakse Eesti ärimaastikul heas mõttes sõjakooliks. Sealt on palju inimesi läbi käinud ja paljud pole sellele tempole vastu pidanud. See on olnud paljudele hüppelauaks. Äge kool. Ladus mullegi vundamendi.
Saku Suurhall oli samamoodi raskes seisus nagu T1. Pankrotiprotsess tuli läbi teha, kuid meil õnnestus see taas üles ehitada ja praegu on see üks Euroopa kõige koormatuimaid areene. Üritusi on palju ja toimib igati edukalt. Paljud ütlesid, et seda ei saa elu sees käima.
Minu suur kirg ja hobi on Rally Estonia WRC etapi korraldamine. Kunagi sai eesmärk pandud ja inimesed, kes olid kaudselt või otse seotud, ütlesid, et unustage ära, pole võimalik, Eestis ei saa mitte kunagi toimuda WRC etapp, sest turg on liiga väike ja konkurents liiga suur. Üle 30 riigi tahab korraldada ja Soomes on väga hea legendaarne etapp.
2016. aasta lõpus külastasime WRC peakontorit, olime juba pool aastat üritanud kohtumist kokku leppida. Kogu aeg öeldi ei. Lõpuks WRC toonane tegevjuht Oliver Ciesla ütles, et tulge siis. Ta sai aru, et ega meist lahti ei saa.
Ta oli endale varunud tunnikese, et kuulab ära. Teise või kolmanda slaidi juures ütles, et stopp, ning kutsus oma ülejäänud tiimi ka. Ta sai aru, et mõtleme nii nagu ta tahab, kuidas WRC autoralli peaks arenema. Ta ütles küll kohe, et tõenäosus, et Eestis on kunagi WRC etapp, on olematu või väga väike. Ütlesime, et saame aru. Lõpuks jõudsime sinna, kuhu keegi ei uskunud, et jõuame. Sel aastal on WRC etapp Eestis juba neljandat korda.
Tagasi T1 juurde – kui mulle ettepanek tehti, oli déjà-vu Saku Suurhalliga. Samuti ülikeeruline seis, keegi ei uskunud, keegi ei tahtnud seotud olla. Mina nägin enda jaoks võimalust ehitada midagi väga keerulisest seisust üles. Minu jaoks on see motiveeriv. Mõnda motiveerib see, et kõik on turvaline ja mõnus, lähed ja teed tööd, mind see üldse ei motiveeri (naerab – toim.).
Minu jaoks ei ole väljakutse asuda ametikohale, kus kõik on paigas ja tore. Pigem lähed, keerad käised üles, võtad labida kätte ja hakkad kaevama ja ehitama. Mind motiveerib, kui on näha samme ja arengut. Ega siin on ka tohutult palju musta tööd. Jäämäe veealune osa on nii tohutult suur. Pool aastat teed ropult tööd ja midagi välja ei paista.
Õnneks eelmise aasta lõpus hakkas kõik rohkem väljapoole paistma: uued poed, uus väljapääs raudtee suunas, uued eskalaatorid, varsti tulevad liftid. See annab ka tiimile motivatsiooni, kui on näha, et asjad hakkavad füüsiliselt valmima. Mulle meeldib see, kui teed palju musta tööd ja lõpuks on viljad hästi mõnusad ja magusad.
Aga kuidas sa suudad ettevõtteid ümber pöörata ja teha asju, mida teised ei usu? Mis su saladus on?
Ei olegi mingit saladust.
Ei ärka kell viis hommikul?
Kahjuks pean sind kurvastama. Ma ärkan kell neli (naerab – toim.). Õnneks mulle on antud väga väike unevajadus, neli-viis tundi on mulle täitsa piisav. Argipäeviti ärkan kell neli, sest olen hommikuti hästi efektiivne. Kell kaheksa-üheksa hommikul algavad koosolekud ja kestavad õhtul kuue-seitsmeni ehk päeval mul pole üldse aega mõttetööga tegeleda.
Hommikul saan sihid paika panna ja trenni ära teha. Kell 9 olen kontoris ja kui normaalsed inimesed alles saabuvad, siis mul on päev juba käima tõmmatud. See on üks minu eelis, et ma lihtsalt ei vaja liiga palju und. Ma ei ole unevõlas ja mul ei ole unehäireid, nädalavahetusel magan hea meelega kaheksa kuni kümme tundi.
Rally Estonia on mul põhimõtteliselt teine täiskohaga töö, aga näen, et need pigem hoiavad üksteist tasakaalus ja täiendavad üksteist. Ühest kohast ammutan inspiratsiooni teise jaoks. Toon rallist mõtteid T1-e ja vastupidi.
Ralli korraldamise osas on küsitud, kas ma jõuan? Olen öelnud, et olen kordades kasulikum ja efektiivsem, kui saan mitme asjaga tegeleda. Mul peab olema kogu aeg mõnus tempo peal ja ora tagumikus, et efektiivne olla. Kui on rahulikum hetk, siis mu efektiivsus kohe kukub.
Mul on hästi hea pingetaluvus, stressilävi on väga-väga kõrge, seda ei tekigi. Suudan asju mitte isiklikult võtta ning suudan end välja lülitada. Mul pole seda, et lähen koju ja mõtlen tööasjadele ja probleemidele ning ei saa magada ja ärkan hommikul nagu zombi.
Suudan analüüsida, mida mina suudan mõjutada. Kui teen asju enda parima äranägemise järgi ja annan endast parima, siis ma ei saa end kuidagi süüdistada. Kui tead, et midagi on vaja ellu viia ning sa ei anna endast maksimumi, siis saad end süüdistada.
Ju siis mu isikuomadused sobivad sellise tööga, kus on vaja asju ümber pöörata. Kindlasti on palju töid, millega ma ei saaks nii hästi hakkama.
Meil oli eelmisel aastal intervjuu Estoni Kohvriga 5Miinusest. Ta rääkis loovtöötajatest ja ütles, et “mida rohkem nende läbilöönud ja tipus inimestega õlgu hõõrud, seda rohkem saad aru, et kõigil on enda suhtes kahtlused ja keegi ei ole tegelikult lõpuni endas kindel. Fassaad on lihtsalt kõva. Nõrkusi ei tohi välja näidata. Minul on pidevalt sees suur kõhklus. Lähen õhtul magama ja mõtlen päris tihti, et mis asjaga me üldse tegeleme? Kellele seda tegelikult vaja on? Kui kaua see kestab? Kas see debiilne pole?” Kas sellised mõtted keerlevad ka tippjuhi peas?
Jumala ägedad point’id on ja nii ongi. Kui me lähme ülifilosoofiliseks, siis mis üldse on mingi tegevuse mõte? Mis on spordi mõte? Keegi on professionaalne odaviskaja ja tegeleb iga päev odaviskega. Võib tekkida küsimus, kellele ja milleks seda vaja on? Aga eks inimkond ja ühiskond nii arenenud, et on vaja. Nii kaua, kui teed seda, mida teed, hästi ja see meeldib inimestele, teed õiget asja.
Kindlasti on palju kõhklusi ja kahtlusi, aga palju hullem on otsustamatus. Tiim tahab, et keegi kuskil midagi otsustaks. See on hästi oluline. Lõpliku tõde ei tea keegi, aga on vaja julgust, et proovida, leida valikutest see parim ja liikuda ses suunas. Vajadusel saab teha muudatusi. Eneseusk ja -kindlus on väga olulised.
Kuigi sul võib peas olla palju kõhklusi, siis liikuma minnes ei tohi enam kahelda. Liigud, proovid ja vaatad, kas õnnestub. Pole kedagi, kellel kõik 100% õnnestuks.
Mis on tähtis – sa ei tohi bluffida. Kõige hullem on see, kui on vaja mingi eesmärk täita, aga sa päriselt ei tea, kuidas sinna jõuda. Siis hakkad bluffima ja loodad, et läheb õnneks. Sul peab olema teekond teada, sul võib tulla takistusi, aga seda ei tohi olla, et lähme siit liikuma ja peame sinna jõudma, aga päriselt pole aimugi, mis järgmised sammud on. Mõnikord see võib õnnestuda, aga pikki eesmärke nii ei täida.
Mis sinu karjääris kõige suurem viga on olnud?
Ei saa öelda, et oleksin teinud midagi, mida pärast pikalt kahetsenud oleks. Ma ei võta vigasid vigadena, vaid õppetundidena. Eks ikka teen iga nädal ja iga päev mingeid vigu, aga raske on välja tuua, et tegin sellise asja ja see oli täielik krahh.
T1 projekti kohta paljud ütlesid, et miks sul on seda vaja võtta, no mille pärast? Miks (naerab – toim.)? Aga mõtlesin, mis mul kaotada. Tulen annan endast parima ja kui ei õnnestu – no ma ei tea, midagi hullemaks ikka ei saa minna. Ma ei karda ebaõnnestumisi. Olen teinud hulljulgeid valikuid ja otsuseid, aga ma ei hüppa tundmatusse. Tean, et see, kuhu hüppan, on piisavalt sügav ja oskan välja ujuda. Kalju, kust hüppan, on kõrge, aga päris nii pole, et all on ainult tume vesi.
Väga olulised on uskumine ja teiste veenmine. Rally Estonia juures õnnestus ühel hetkel Promootorit veenda, et Eestis on võimalik teha väga hea WRC etapp. Tema pani kõik seotud osapooled uskuma. See on üks asi, mida üritan teha – kui näen, et on suhteliselt utoopiline eesmärk, siis erinevate tegevuste ja sõnumitega üritan alateadlikult veenda ja inimest mõjutada, et ta hakkaks mõtlema, et see oligi tema mõte. See on hästi tähtis (muigab – toim.). Jõuga tegemine ei vii kuhugi.
Hüpnotisöör!
Mitte päris, aga vaikselt annad uusi mõtteid, teekonna ja need sammud, mida juba ise ette näed. Laod tema jaoks redeli eesmärgini jõudmiseks.
Turundusest rääkides: T1-st on rohkem kuulda, kui vahepeal.
Kindlasti. Vahepeal oli täitsa vaikus. Peame targalt tasakaalu hoidma, et me turunduse ja kommunikatsiooniga ootusi liiga üles ei kütaks. Saame öelda, et meil on uued poed, head pakkumised ja paljud teised teenused, aga me ei tohi öelda, et tule, meil on linna kõige vingem keskus. Me ei tohi seda teha enne kui oleme täielikult ümber pööranud.
Korra on T1 tarbija ootusi petnud, teist võimalust selleks ei ole. See on päris keeruline küsimus, kuidas olla nii pildis, et ootusi liiga üles ei kütaks.
Põhimõtteliselt tekib meil neli toodet ning kõigil on oma kommunikatsioonikeel – outlet’il oma, kolmanda korruse teenustel oma, meelelahutusel oma ning kogu keskusel oma. Konkreetset raamistikku veel pole, kompame piire ja vaatame, milliseks keskus ja T1 bränd täpselt kujunevad.
Kindlasti tahame emotsiooni. Tahame, et meil oleksid selged, puhtad ja konkreetsed sõnumid ning oleksime visuaalselt hästi apetiitsed. Meie sihtrühmast on 50% venekeelseid ja 50% eestikeelsed. Kindlasti laiendame outlet’idega sihtrühma ning olulised on ka turistid: lennujaamas on kolmas pagasilint meie brändinguga, sadamas oleme kohal ja hotellidega teeme koostööd.
Sihtrühmasid on palju, teenuseid ja tooteid on palju. Püüame olla igale sihtrühmale relevantsed. Hästi palju turundame läbi ürituste, alles toimus siin Raadio 2 Aastahitt. Meie ruumid võimaldavad üritusi korraldada ja üritame oma unikaalsust ära kasutada.
Kui T1 saab edukaks, kas sul hakkab siis igav?
Edukus on suhteline mõiste. Konkurents on armutu. Tihti on nii, et tehakse midagi ägedat, kõik õnnestub, on palju tagasisidet ja jäädakse oma naba imetlema, et küll tegin ägeda asja. Loeb see, kes oled nüüd ja praegu. Ei loe see, kes olid. Kogu aeg peab panema uusi sihte, ei saa loorberitele puhkama jääda. Vahet pole, kas tegemist on WRC etapi või kaubanduskeskusega. Tarbija hääletab ja otsustab.
Tõsi on see, et kui ümberpööramine saab tehtud, siis igapäevane opereerimine pole minu jaoks kindlasti nii huvitav kui asja ehitamine. Enda jaoks olen T1 ette võtnud hetkel viieaastase projektina. Pikemaid plaane praegu pole pannud, aga kunagi ei saa midagi välistada. Praegu olen aga ülimotiveeritud ja näen ülisuurt potentsiaali.
Tarmo Hõbe karjäär
2000-2004 Mobec AS projektijuht ja müügiesindaja
2004-2010 Sportland Eesti ja Sportland International Group turundusjuht
2009-… Rally Estonia korraldaja
2010-2011 Fat Burner / Tone Tea globaalne turundusjuht (Madrid)
2011-2013 USS Security müügi- ja turundusdirektor
2013-2022 Saku Suurhalli juhatuse liige ja tegevjuht
2022-… T1 juhatuse liige ja tegevjuht
Autor: Siim Kera, TULI