Kus olid sina, kui valiti uus paavst? Ma arvan, et see ei ole küsimus, mida eestlane tihti uurib. Mina tean küll, kus olin hetkel, kui pärast 12. sajandit valiti esmakordselt ingliskeelsest riigist pärit paavst. Barcelonas, OFFFi disainifestivalil, vaatamas üht kõige kummalisemat esitlust, mida ma elus näinud.

Laval juhib vägesid Villmanni võngetega mees. “Vägesid” on siinkohal täpselt õige sõna, sest peale tema kipuvad lavale kuus tantsijat ja neli muusikut – muuhulgas kontrabassimängija ja saksofonist. Nagu tänavusel OFFFil üsna levinud, räägib mehike veidi agentuurist, selle filosoofiast ja näitab case study’sid. 

Ega ta liiga palju jutustada ei saagi, sest tema lausete ja mõtete vahel toimub moodne tantsuetendus ning ansambel mängib kõike kui mitte rokist polkani, siis vähemalt džässist Talking Headsi koopiani. Koreograafia pole küll Renate Keerdi tasemel, aga disainifestivalile kärab küll.

Päris brändidel on kogukond, identiteet, kogemus ja innovatsioon, räägitakse. Ei tasu olla vanilla, räägitakse. Selle tõestuseks veetakse lavale käru, mis täis spetsiaalselt esinemise jaoks valmistatud vanilje-seene jäätist. Külma maiuse saavad saalist lahkudes kõik soovijad kaasa haarata. 

Ma teen seda, kuigi jälestan seeni – lapsepõlvetrauma. Marko Reikop minus ütleb, et mul ei jää muud üle, sest sellest saab hea loo. Hiljuti jäi mul söömata Kambodža tänavasnäkina tuntud praetud ämblik ja ma kahetsen siiani, sest sellest oleks sündinud ilmselt kohutavad paar minutit, ent mis kõige tähtsam… Hea lugu. 

Minu õnnetuseks mekib seenejäätis kui seen. Nagu lakuks külma puravikku, kui ma vaid teaks, kuidas puravik maitseb. Teen mõned selfid ja saadan kolleegidele ja lähedastele – vaadake, mida ma kannatama pean! Ma öögin, ent ei roobi, kuigi okseloik oleks loo veel paremaks immutanud.

Kapitalistid ja antikapitalistid

Kas see, mida nägin, oli hea või halb? Ma ei tea, aga see jääb meelde ja saan oma mälestusega ka teisi lõbustada. Festivalil, kus kõik räägivad, et tuleb olla eriline, on osad erilisemad kui teised. Ja show serveerinud Summa Branding pole mingi suvaline agentuur – tegutsetakse Hispaanias ja Portugalis, on võidetud ports rahvusvahelisi auhindu, klientideks näiteks FC Barcelona ja Nestlé. 

See on OFFFil tavaline – enamasti räägivad maailma parimad, kuidas nad maailma parimatele töid teevad. Ma mainisin, et tegemist on disainifestivaliga, aga võib öelda ka visuaalse kultuuri festival. Igatahes kohtuvad Kataloonias tehnoloogia ja looming.

Mõni räägib “Narcose” telesarja algustiitrite meisterdamisest, teine Charli XCX plaadikaane valmistamisest, kolmas araabia keele peensustest läbi disainiprisma, neljas oma külmakahjustusega sõrmedest, viies sellest, kuidas tema sõber mängib videomängu “Colin McRae Rally” ning tunneb seeläbi surnud isaga lähedust.

Vaat et kõige suurema aplausi pälvib Barcelona uurimis- ja disainiagentuur Domestic Data Streamers. Peale Colin McRae rallimängust jutustamist näitasid nad AI tööriista, mille abil USA suurpoed vargaid püüavad. Kas on eetiline, et täieliku tipptehnoloogiaga püüatakse kõige vaesemaid, kostub lavalt, kuigi mainitakse, et ei soovita üldistada, nagu kõik pätid oleks varatud. Oma küsimusele vastuseks öeldakse “ei” ja rahvas aplodeerib. 

Kompa pimeduses

OFFFil on kohal kunstnikud ja ärimehed, kapitalistid ja antikapitalistid. Suurele kritseldamisseinale märgib mõni oma agentuuri nime, teine peab hinge pealt ära saama, et üks teatud diktaator on suguelund.

Ja ega üks lähenemine pole õigem kui teine. See lisabki OFFFile võlu, et kõik on kohal. Esitluste kõrval saab osa võtta ka töötubadest. Tahad, et Adobe sulle uusi nippe õpetaks? Maksad veidi rohkem ja sind õpetatakse. 

Huvitav on see, et esitluste juures on kirjas, kes räägib, aga mitte seda, mida räägitakse. Nii kompadki suure osa festivalist pimeduses, võib-olla satud ülipõnevale esinemisele (nagu mina, kui sõin mükojätsi), võib-olla leiad midagi hoopis igavamat. Võib-olla see ongi nagu kunst. Sa ju ei tea alguses, kuhu sa välja jõuad. 

Suur kohtumispaik

Tänavu toimus OFFF juba 25ndat aastat. Lisaks Barcelonale leiab aasta jooksul OFFF aset ka Sevillas, Montrealis ja Mexico City’s. Ürituse peakorraldaja Pep Salazar võtab vaevaks avaüritusel TULI-ga mõne minuti vestelda. 

“OFFF on väga lihtne koht, kus inimestega tutvuda,” räägib Pep. “Network’ing on siin kuidagi väga orgaaniline – vahet pole, kas oled esineja või külastaja. See on suur kohtumispaik.” 

Sama räägib ka värske Eesti mütsibrändi Saarmas kunstiline juht Laura Roomets, kelle sõnul on inimesed üritusel väga avatud suhtlema. 

“Crazy oli see, kui mu kõrvale istusid kaks naist,” alustab ta. “Mina rääkisin, mis mina teen ja seepeale sain teada, et üks neist on Google Mapsi disainer ja teine Google Pixeli telefoni disainer. Nii random, et keegi istub su kõrvale ja ütleb, näe, ma disainisin selle telefoni. Aga esitlused on ka väga inspireerivad olnud. Lähen koju paljude uute mõtetega, mis aitavad asjadega, mida praegu oma töölaual näen.”

Itaaliast pärit kunstnik John Blond veab populaarset – Instagrami 185 000 jälgija tõttu on ta selle omadussõna ära teeninud – graafilisele disainile keskendunud veebilehte Bounty Hunters. OFFFil on ta esimest korda. Ja ta on üllatunud!

“Ma ei oodanud sellist üritust ega emotsioone,” mainib ta. “Olen kohtunud paljude uute inimestega, kellega saab tulevikus koostööd teha. Esitlused on samuti mõtteid andnud. Aga järgmine kord võtan aga rohkem kleepse kaasa, mida siin jagada, seekord polnud ma hästi valmistunud!”

Mida Eestis vähevõitu

NOPE Creative’i disainer Vanessa Stafinjak on Johnist ühe aastaga ees ning külastab üritust teist korda. Sõber soovitas ja ta sattus mullu nii vaimustusse, et ostis esimesel võimalusel tänavused piletid. Tulevikus tuleb ka. Tema käib Barcelonas, et näha, mida mujal tehakse, milline on tase, kuidas teised AI-d kasutavad ja uusi mõtteid koguvad.

“Tundub, et Eestis ei ole alati aega välismaailmast inspiratsiooni saada,” sõnab Vanessa. “Siit on kaasa võtta palju asju, mida Eestis on vähevõitu. Näiteks oma kätega asjade tegemine. Paljud esinejad räägivad, kuidas nad kasutavad erinevaid materjale: kivi, puitu, paberit jne. Graafiline disainer teeb kogu aeg arvutis tööd ja oma kätega töö tegemine kaob ära. Võib-olla Eestis pole ajapuuduse või eelarvete tõttu aega erinevate materjalidega mängida. 

Teine asi on see, et Eestis võiks rohkem koostööd olla. Mulle tundub, et pigem kirutakse üksteist ning käib rivaalitsemine. Reklaamimaailmas tundus seda rohkem olevat, disainis on vähem. Õnneks viimasel ajal on ka rohkem koostöid, aga see võiks olla tavalisem. Siin on tunne, et kõik on kolleegid, vahet pole, mis ettevõtetes nad töötavad.” 

Autor: Siim Kera, TULI, Barcelona

Kõik uudised