Viimasel ajal on midagi muutunud. Mitte lärmakalt, vaid vaikselt. Vaikus koosolekutel. Vaikus ekraanide taga. Vaikus esinemistel. Mitte see hea vaikus, mis laseb mõttel kasvada, vaid see teine – see, kus inimene on kohal, aga mitte päriselt.

Töö on muutunud efektiivsemaks. Elu on kiirem. Süsteemid on nutikamad kui kunagi varem. Aga kas inimene on selles kõige keskel veel alles?

Tundub, et järjest enam võtab ruumi üks nähtamatu sund: kohanemine. Kohanemine protsessi, vormi, formaadi, ootuse, KPI või kalendri järgi. Et kõik sujuks. Et oleks lihtne mõõta. Et kõik saaks tehtud.

Aga midagi jääb tegemata. Midagi, mida Excel ei näita ja millest koosoleku protokoll ei räägi.

Loovuse vaikus

Loovus ei kao paugupealt. Ta lihtsalt jääb kutsumata. Kõigepealt lükatakse edasi need ideed, mis ei mahu päevakavasse. Siis hakatakse esinema nii, nagu “peab”. Ja lõpuks tekib ruum, kus keegi enam ei küsi, miks üldse midagi tehakse.

Kui inimene tunneb, et teda ei kuulata, siis ta vaikib. Kui ta vaikib liiga kaua, siis ta kaob. Mitte füüsiliselt, vaid mõtteliselt. Ta teeb tööd, aga ei loo. Ta täidab vormi, aga ei julge enam küsida, kas sellel on mõtet.

Kõik toimib. Kõik sujub. Kõik on korras. Ja ometi on midagi puudu.

Näiteks üks tehnoloogiaettevõte Tallinnas märkas, et nende iganädalased arenduskoosolekud muutusid järjest vaiksemaks. Kõik raporteerisid oma tegevusi, kuid uusi ideid ei pakutud. Kui juht uuris põhjust, selgus, et inimesed ei näinud mõtet ettepanekuid teha – need ei mahtunud niikuinii sprindi plaani. Loovus oli vaikselt taandunud efektiivsuse ees.

Efektiivsus sööb ruumi

Majandus on hakanud kummardama efektiivsust. Mitte lihtsalt väärtustama, vaid lausa ülistama. Kõike peab saama mõõta. Kõik peab olema optimeeritud. Igat sammu tuleb põhjendada.

Aga iga uus reegel, iga uus süsteem võtab ruumi – mitte ainult ajaliselt, vaid mõtteliselt. Ja loovus vajab ruumi. Mõttetu ruumi. Vaba ruumi.

Amazon mõõdab laotööliste liikumist millisekundi täpsusega. Tualetipausid muutuvad andmepunktiks. Inimesest saab osa süsteemist, mis on ehitatud maksimaalseks tulemuseks. Aga samal ajal kaob kontakt. Inimlikkus. Vabadus.

Hiinas on juba mitmeid tehaseid, kus tulesid enam põlema ei panda. Seal töötavad ainult robotid ja masinad, kes nägemist ei vaja. “Pimedad tehased” töötavad 24/7, ilma puhkepausideta, ilma valguseta, ilma inimesteta. Efektiivsus on viidud äärmuseni. Aga kui inimene sealt täielikult eemaldada, mis siis alles jääb? Kes küsib, miks me üldse midagi toodame ja kellele?

Teisel pool on näiteid firmadest, kes on valinud teise tee. Kes vähendavad koosolekuid, tühistavad osa tööriistu, piiravad kommunikatsiooni selleks, et inimene saaks rohkem mõelda. Rohkem keskenduda. Rohkem olla. Näiteks Basecamp.

Nad ei tee vähem. Nad lihtsalt teevad teistmoodi. Nad on jätnud inimese keskele. Ja see muudab kõike.

Eesti kontekstis on heaks näiteks Pipedrive, kes korraldab regulaarselt “mõttetalguid” – päevi, mil tavapärane töörütm peatatakse ja meeskonnad keskenduvad uute ideede genereerimisele. Need päevad on andnud ettevõttele mitmeid innovaatilisi lahendusi, mis on hiljem muutunud toote põhifunktsioonideks. Mõttetalgute võti pole mitte ajakavas, vaid just selles, et luuakse ruum, kus tavapärased piirangud on eemaldatud.

Tühi ruum on väärtus

Teatris on olemas üks väga lihtne, aga võimas mõte: must kast. Tühi ruum. Seal ei ole midagi. Ei lavaehitust, ei visuaali, ei ekraane. Ainult inimesed ja nende mõtted.

Sellises ruumis sünnib loovus. Mitte tänu asjadele, vaid tänu nende puudumisele. Vaikus, mille sees võib midagi tekkida. Paus, mis lubab mõttel areneda.

Sama kehtib töökeskkonnas, sündmustel, esinemistel. Kui ruum on liiga täis ehitatud – vormi, ootuse, tehnika, formaadi või „programmi” poolt – siis inimene ei mahu sinna enam vahele.

Kõige paremad mõtted ei sünni täis kalendris. Need tulevad siis, kui vaadata aknast välja. Kui keegi küsib ootamatu küsimuse. Kui on ruumi vastata nii, nagu mõte tuleb – mitte nii, nagu peab.

Üks Eesti juhtiv pangandusettevõte korraldas oma juhtidele strateegiapäeva, kus tavapärase tihedalt täidetud ajakava asemel oli programmis vaid kolm lühikest ettekannet. Ülejäänud aeg oli jäetud vabaks aruteludeks, jalutuskäikudeks ja mõtisklemiseks. Tulemus? Meeskond jõudis kolme olulise strateegilise otsuseni, mille üle oli varem kuid arutletud ilma läbimurdeta. Tühi ruum võimaldas mõtetel areneda ja inimestel päriselt kuulata.

Sündmused, mis ei unusta inimest

Ka sündmus võib muutuda süsteemiks. Programmiks. Ajagraafikuks. Kõnedeks, mis kõlavad õigesti, aga ei lähe kuhugi. Ajakava, mis on täidetud, aga mis ei tekita mitte midagi.

Hea sündmus on nagu hea vestlus – see sünnib seal, kus on ruumi, kohalolu ja vabadust. Mitte kuskil formaadis, vaid inimeste vahel.

Mõni hetk jääb meelde, sest keegi ütles midagi lihtsalt. Või vaatas silma. Või vaikis koos teistega. Need hetked ei ole planeeritavad, aga nad on kõige väärtuslikumad.

Kui sündmus jätab inimese alles – tema mõtte, tunde, kohalolu – siis ta töötab. Kui ei jäta, siis ta lihtsalt toimub.

Näiteks üks IT-ettevõte loobus oma iga-aastasest konverentsiformaadis arendusteemade üritusest ja asendas selle “häkatoniga” – 48-tunnise intensiivse koostööperioodiga, kus meeskonnad said vabalt valida, millise probleemi kallal töötada. Tulemuseks polnud mitte ainult mitu uut tooteideed, vaid ka märgatavalt tugevnenud meeskonnatunne. Inimesed tundsid, et nende loovus ja initsiatiiv on väärtustatud. Kuus kuud hiljem oli töötajate rahulolu tõusnud 23% ja tööjõu voolavus vähenenud 17%.

Teine näide on finantssektori ettevõte, kes korraldas oma kvartalikoosoleku tavapärase konverentsiruumi asemel looduses. Päev algas ühise matkaga, millele järgnesid lühikesed ettekanded ja pikad arutelud lõkke ümber. Osalejad märkisid hiljem, et just see keskkonna muutus võimaldas neil näha oma igapäevaseid väljakutseid uue nurga alt ja leida lahendusi, mis kontoris poleks tõenäoliselt sündinud.

Hääletud inimesed

Kui inimene ei tunne, et tal on ruumi rääkida, siis ta ei räägi. Kui ta ei räägi, siis ta ei loo. Ja kui ta ei loo, siis ta ei ole osa sellest, mida ta teeb. Ta lihtsalt täidab.

Aga inimene ei ole täiteaine. Tema töö ei ole ainult tulem. Tema kohalolu ei ole ainult funktsioon.

Steve Jobs ütles kunagi midagi väga lihtsalt:

“Kõik, mis on sinu ümber, on loodud inimeste poolt, kes polnud sinust targemad.”

See tähendab, et kõike võib muuta. Kõike võib küsida. Kõike võib luua uuesti.

Aga ainult siis, kui inimesel on ruumi olla inimene.

Üks tootmisettevõte Tartus märkas, et nende tootearenduse tiim ei suuda konkurentidega sammu pidada, kuigi kõik protsessid olid optimeeritud ja ajakavad täpselt planeeritud. Lahendusena otsustati korraldada kvartaalsed “ideepäevad”, kus meeskond sai töötada mistahes projektide kallal, mis neid huvitasid – ilma etteantud eesmärkide või piiranguteta. Esimese aasta jooksul sündis nendest päevadest kolm patenti ja viis uut tootelahendust. Veelgi olulisem – inimesed hakkasid taas rääkima, jagama ideid ja tundma, et nende hääl loeb.

Aeg tempo maha võtta

Ja selleks on vaja aega. Tuleb aega võtta.

Kõigeks.

Mõtlemiseks.

Loomiseks.

Rääkimiseks.

Kuulamiseks.

Õppimiseks.

Unustamiseks.

Ümbermõtlemiseks.

Vaikimiseks.

Ehitamiseks.

Lammutamiseks.

Et uuesti ehitada.

Et paremini ehitada.

Et päriselt olla kohal.

Aega tuleb võtta selleks, mis päriselt loeb, sest inimene ei teki kiirustades. Inimene vajab aega.

Uuringud näitavad, et organisatsioonid, kes investeerivad regulaarsetesse kokkusaamistesse, kus fookus on inimestel, mitte ainult tulemustel, näevad keskmiselt 31% kõrgemat töötajate pühendumust ja 22% paremat probleemide lahendamise võimekust. Need numbrid peegeldavad midagi fundamentaalset – kui inimesed tunnevad, et neid nähakse ja kuulatakse, siis nad annavad endast rohkem.

Võib-olla on aeg küsida: millal teie organisatsioon viimati päriselt kokku sai? Mitte selleks, et täita agendat või raporteerida tulemusi, vaid selleks, et olla koos. Mõelda. Luua. Kuulata. Rääkida.

Võib-olla on aeg võtta aeg maha.

Sest kui me ei loo ruumi inimesele, siis lõpuks muutub inimene failiks. Ja fail ei loo midagi uut.

Artikli on koostöös kirjutanud Mikk Puurmann kommunikatsiooniagentuurist Orangetime ja Hardi Kinnas kõnekoolist Anonymous Presenters.

Kõik uudised