INTERVJUU | Kolme riigigümnaasiumi kommunikatsioonijuht: saame aidata, et õpetajad leiaksid tee kooli
Õpetaja, direktor, õppealajuhataja, sööklatädi-onu, huvijuht, kojamees – see on vaid väike valik ametitest, mis meenub, kui mõelda kooliperele. Kindlasti ei torka esimesena pähe, et üldhariduskoolis võiks olla kommunikatsioonijuht. Aga ajad on muutumas.

Iiris Viirpalu juhib Tallinna kolme värske riigigümnaasiumi kommunikatsiooni: nii Mustamäel, Tõnismäel kui ka Pelgulinnas. Uurime, mis tööd ta teeb ja kas varsti on igas koolis üks kommunikatsiooniboss!?
Miks on koolil vaja kommunikatsioonijuhti?
(Muigab – toim.). See küsimus on võib-olla koolijuhtidele, kes otsustasid kolme kooli peale kommunikatsioonijuhi värvata. Aga tegemist on täiesti uute koolidega, mille olemus vajab selgitamist. Samuti on avalikkuse huvi nende koolide vastu kõrge.
Teisest küljest on sisseastumine ja värbamine suured teemad, millega tuleb ka väljapoole tegeleda. Rääkimata sellest, et koolides toimub igapäevaselt päris palju. Õppetegevus on küll prioriteet, aga sinna ümber vormub kogu koolielu: mitmed sündmused, koostööd, kogukonna kaasamine jne. Kõike seda ning õppetöö eripärasid on tarvis kommunikeerida. Ka koolipere sees on infot rohkelt.
Kuna tegemist on uue ametiga, kas siis on ka omajagu tõestamist? Kas õpetajad mõistavad sinu tööd?
Ma nii ei ole mõtestanud, et kõik ei saa aru, miks ametikohta vaja on, aga kui tegeleda kommunikatsiooniga valdkonnas, kus sellega tavaliselt eraldi ei tegeleta, on töö sisu avada tulnud ikka. Pigem tundsin ise algul koolides ametisse asudes aukartust, sest mu ümber on koolijuhid ja õpetajad, kes annavad noortele teadmisi edasi ja see on nii suur asi.
Eks uues kohas töötades võtab usalduse tekitamine alati aega. Kuna sellist ametikohta üldiselt üldhariduskoolides pole – ülikoolides küll –, siis roll on alles kujunemises. Kõik õpetajad võib-olla kohe ei teadnud, millega tegelen, aga kommunikatsioon ja turundus ongi toetavas rollis, õppetegevus on olulisim. Lisaks minule on igas koolis kommunikatsiooniga seotud minu kolleegid, kes tegutsevad sotsiaalmeedias, visuaalidega ja mõtlevad kaasa üldises sõnumiloomes. Tunnen end kõigis kolmes koolis teretulnuna ja loodan, et olen saanud mingites teemades abiks olla.
Eesti koolides on mõned osakoormusega kommunikatsioonijuhid, näiteks teevad seda tööd huvijuhid. Samuti on kommunikatsioonijuht Vabaduse koolis, mis on mõeldud Ukraina põgenikele. Tundub, et järjest rohkem nähakse selle ametikoha järele vajadust.
Hiljuti märkasin, et Narva Gümnaasiumis otsiti täiskohaga kommunikatsiooniinimest. Tõsi on, et kooli kontekstis tavaliselt kommunikatsioonist ei räägita, seda valdkonda ei seostata kooliga.
Oleme läbi mõelnud, et koolides peab kommunikatsioon olema hästi inimkeskne ning seda ei saa võrrelda ettevõtlusega või organisatsioonidega, kus on eesmärk tulu teenida. Meie ju tarbima ei kutsu. Pigem on tegu mainekujundusega ja kogukonna loomisega. Tahame väliskommunikatsioonis jagada meietunnet ja vahvat koolielu ning väljendada ka iga kooli eripära. Enda kogemusest oskan öelda: kool on väga tore koht, kus töötada. See toob rõõmu!
Koolid võiks kindlasti arendada värbamiskommunikatsiooni, aga see on ressursi küsimus – see nõuab eraldi aega ja strateegiat. Ettevõtetel on tihti terve osakond, kes sellega tegeleb. Võib-olla isegi kaks: turundus- ja personaliosakond, kes tegelevad nii konkreetsete värbamisjuhtude kui ka pikaajalise tööandja mainekujundusega. Koolides pole sellist võimalust, aga on hea meel, et ühiskondliku vajaduse valguses sellega rohkem tegeletakse.
Kui turunduskeeles rääkida: õpetajaamet vajab rebrändingut. Eks Noored Kooli ka põhimõtteliselt tegeleb sellega. Õpetajatest jõuavad meediasse pigem uudised, et õpetajaid pole, palk on väike ja töö on raske.
Jah, meedias on rõhuasetus pigem õpetajate puudusel ja palgaküsimustel. Noored Kooli meenubki esimesena, kui mõelda õpetajaameti väärtustamise ja sihipärase turundamise peale. Oleks tore, kui laiema profiiliga meediaväljaannetesse jõuaks rohkem kogemuslugusid koolidest, tänapäevaseid lisavõimalusi valikkursuste näol või õpetajate vaadet. Kool on ju omamoodi universum.
Õpetajaamet on hästi spetsiifiline ja eeldab väga palju pädevusi. Kindlasti saab värbamist teha mõtestatult ning oleme seda püüdnud kolmes koolis teha.
Tasub läbi mõelda, kuidas kool väärtuspakkumist oma kanalites nii pildis kui ka tekstis näitab. Usun, et õpetajate puuduse kontekstis on mõistlik ka haridusmaastikul tervikuna strateegilist kommunikatsiooni arendada. Õpetajate järgi on suur vajadus ning kui räägime õpetajate puudusest – ning taustal olevast palga – ja koormuseküsimusest –, siis kommunikatsioon ja turundus saavad panustada, et inimesed leiaksid tee kooli.
Värbamiskommunikatsioonis oleme palju rõhutanud, et inimesed, kes Tallinna riigigümnaasiumidesse tulevad, on toetatud. Koolijuhid Alo Savi, Raino Liblik ja Indrek Lillemägi on algusest peale hästi selgelt seadnud fookusse organisatsioonikultuuri. Nad on meediaski öelnud, et konkureeritakse ka ettevõtetega. Inimesed on siia oodatud, teadlikult tegeletakse ka õpetajate heaolu, paindlikkusega.
Eduloona saab välja tuua, et nendesse koolidesse on tulnud õpetajaks mitmed karjääripöörajad (st töötasid varem teisel ametil ja hakkasid siis õpetajaks – toim.). See näitab, et kõik kolm kooli on oma näoga ja oleme suutnud juba lühikese ajaga inimesi kõnetada.
Mis on su kõige suurem väljakutse olnud?
Ikkagi see, et tegemist on alustavate koolidega, mis on alles väljakujunemises ning ametiga, mida pole sellisel kujul varem olnud ehk ka rolli on tulnud kujundada ajas, vastavalt vajadustele ja kohanemisvõimeliselt. Kui asutus on pikalt tegutsenud, on selgem pilt, mida see endast kujutab.
On olnud hästi ainulaadne ja eriline kogemus olla kolme kooli sünni juures. Kui mul enne oli õpetajate vastu suur austus, siis nüüd on lausa mäekõrgune!
Tallinnaski on ju mitmeid tuntuid koole, kelle bränd on täitsa teada. Ütled Tallinna Prantsuse Lütseum ja tuleb kohe kujutluspilt ette. Sama reaalkooli ja mõne teisega. Kas olete seadnud endale eesmärgiks, et peate sama kõrgele pulgale jõudma? Ja kui palju üldse on koolide vahel turunduslikult konkurentsi?
Klassikalises mõttes konkurentsist pole me mõelnud. Peaasi, et oleks erineva rõhu ja sisuga koole. Me alles loome mainet ja brändi ning see võtab aega, aga kui vaadata sisseastujate arvu, siis võib öelda, et koolid on üles leitud. Samuti oleme vaid paari aasta jooksul meediast eri teemadega läbi käinud. Meie vastu on huvi ja meid teatakse.
LISALUGU: Miks on koolil vaja kommunikatsioonijuhti?
Küsisime intervjuu avaküsimuse ka Pelgulinna riigigümnaasiumi koolijuhilt Indrek Lillemäelt.
“Kool on eelkõige inimsuhted ja inimsuhted on eelkõige kommunikatsioon,” sõnab Lillemägi. “Kommunikatsioonijuhti on vaja, et keegi süsteemselt jälgiks, et kõik asjasse puutuvad inimesed saaksid metsikus infomüras olulise info kätte, et kasutaksime kõige asjakohasemaid meediume ja räägiksime tõesti seda, mis on oluline. Uues koolis on keskmisest palju rohkem meediapäringuid, väliskülalisi ja värbamist – nii et lisajõud sõnumiseadmisel on kriitiline.”
Autor: Siim Kera, TULI