“Enamike skandaalide puhul polegi skandaal ise kõige hullem – asi läheb hulluks siis, kui hakatakse jooksvalt valesid otsuseid langetama,” räägib Wolti põhja regiooni kommunikatsioonijuht Piret Pert. Kriiside kõrval jutustame tudengitest ja tulevikust.

Ausalt öeldes on Piret Perti karjäär olnud päris võimas. Ta on ohjanud presidendi kantselei avalikke suhteid, juhtinud EISi (toona küll EASi) kommunikatsiooni, praegu möllab ta Woltis ja vastutab kaheksa erineva riigi kommunikatsiooni eest. Ahjaa, mainimata jäi, et ta on ka TalTechi õppejõud. Seetõttu jätkub ka juttu kauemaks.

Mulle meeldis Toomas Hendrik Ilvest kujutav värske dokumentaalfilm “Kikilipsuga mässaja”, sest see andis vahetu sissevaade presidendi ellu – presidenti ei näe tavaliselt hommikumantlis! Sa juhtisid Toomas Hendrik Ilvese ajal presidendi kantselei avalikke suhteid. Mis tundega sa filmi vaatasid? 

Jah, olen filmi näinud. President Ilves tähistas juba enam kui aasta tagasi oma 70. sünnipäeva ja kutsus sõbrad-tuttavad Sõpruse kinno filmi vaatama. Ametlikule esilinastusele ma tänavu ei jõudnud, sest viibisin tööreisil. 

Mul on hea meel, et Jaan Tootsen selle dokumentaalfilmi tegi, kuigi see polnud talle lihtne. Filmiski on näha, et enamikel kordadel visati ta koos kaameramehega toast välja. 

President Ilvese panust meie riigi välispoliitikasse ei mahuta ilmselt ühtegi filmi. Eks presidendi kantselei ongi oma olemuselt üks ebaharilik koht, kus töötada. President elas samas majas, kus tiim töötas. Sellega, et president astus kell 9 hommikumantlis kabinetti, et päevasündmusi arutada, harjus üpris kiiresti ära. 

Selles filmis näeb meie toonast igapäeva päris palju. Usun, et presidendi juures töötamisest ei tulegi heas mõttes kunagi päriselt välja. See töö on intensiivne, vastutusrikas ja emotsiooniderohke – kõik keerleb ühe inimese ja institutsiooni ümber. 

Tööaja ja vaba aja piir hägustub. President Ilves saatis vahel sõnumeid hilisõhtuti ja eks me harjutasime ta kohe vastamisega ära. Nädalavahetused olid tihti töised, samuti tööreisid, kus kogu tiim oli rõõmudes ja muredes peadpidi koos.

Minu kogemuse põhjal on see kõik ikka väga teistmoodi korraldus, kui ükskõik millises teises töökohas. Aga nagu president Ilves ametiaja lõpus ütles: see oli meie aeg ja nüüd on teiste kord. 

Kui palju peab avalikus kommunikatsioonis oma tõelist mina varjama? 

Avalikus kommunikatsioonis saab tõelist mina peita, aga tavaliselt sellised kõneisikud meediale ei meeldi. Kui kõik nurgad maha lihvida, siis jääb alles kohitsetud versioon, kus puudub elu ja olu. Samas, avalikus kommunikatsioonis ei saa ka niisama lahmida, sest siis võib tegelik sõnum kaduma minna või selle varju jääda. 

Järjest harvem – aga vahel siiski – näeb ajakirjanduses tsitaate või intervjuusid, kus on kätte saadud see tõeline ehedus, kust nö PR-tugi pole eelnevalt üle käinud ja see on päris värskendav.

Õpetan Tallinna Tehnikaülikoolis turunduskommunikatsiooni ja näitan neid tsitaate või intervjuusid ka oma tudengitele, kui PR-juhtumeid analüüsime. Aga üldiselt on selliseid näiteid järjest vähem. Avaliku elu tegelastel on tänapäeval meediaalane kirjaoskus väga heal tasemel ja ettevõtted on PR-toe vajalikkusest aru saanud. 

Oled TalTechis turunduskommunikatsiooni külalisõppejõud. Mis annab sulle tudengeid nähes kõige rohkem lootust? Mida nad teevad, oskavad, mõtlevad paremini kui kõik teised? 

Tänapäeva noored kasvavad täiesti teistsuguses infoväljas kui mina üle 20 aasta tagasi samas vanuses. Ligipääs infole on tehnoloogia arenguga hoopis teine. Mina pidin minema Tartu Ülikooli keldris asuvasse IT-klassi, et kodutöid kirjutada. 

Samas on info tänapäeval üha fragmenteeritum, mis tekitab hoopis uued väljakutsed. See, et oleme jõudnud punkti, kus pikema loo alguses on info, mitu minutit selle lugemiseks kulub, on omaette ajastu märk. 

Ma ise õpetan tudengitele muuhulgas diskursusanalüüsi, et nad õpiksid kogu selles infoväljas ja ühiskonnas nägema suuremaid narratiive – kuidas me millestki räägime ning mis kujundab meie hoiakuid. 

Samuti keskendun kriisikommunikatsioonile ning toon reaalsete juhtumite põhjal näiteid, kuidas vaba ajakirjandus võib ühe päevaga muuta inimeste elu ja karjääre. 

Naljaga pooleks – noored, tõmmake oma pead TikTokist välja. Tänapäeva turundus ja kommunikatsioon ei ole ainult digireklaamide seadistamine või mõjuisikutega lepingute sõlmimine. Lähed tulevikus mõnda ettevõttesse turundus- või kommunikatsioonijuhiks ja ühel päeval seisab sul Katrin Lust Kuuuurija kaameramehega fuajees. Või veel hullem, pool meediat. 

Neid juhtumeid on siin lähiajast küll ja veel, kus ettevõte, kel pole olnud reaalset vajadust igapäevase PR-toe järgi, satub paari tunniga meeletu meedia tähelepanu alla. No vot, ja mis sa siis teed? 

Enamiku skandaalide puhul polegi skandaal ise kõige hullem – asi läheb hulluks läheb siis, kui hakatakse jooksvalt valesid otsuseid langetama. Paanikas ja teadmatusest end ajakirjanduse eest peitma. Või veel hullem – oma seisukohti jooksvalt muutma. 

Kriisiolukorras on ajaline surve meeletu, tuleb väga kiiresti teha avalikkuse silmis mõistlikke otsuseid. Loomulikult ei saa tudengitest paari kuuga kriisikommunikatsiooni eksperte, see pole realistlik.

Ma püüan skandaalide ajajoont näidates selgitada, millest kõik algab, mis saab halbade otsuste tulemusel veel hullemaks minna ja mismoodi skandaalid lõppevad. Ja ka seda, kuidas neid kiiremini lõpetada. 

Milliseid kommunikatsioonioskusi on meil lähitulevikus kõigil veel rohkem vaja? 

AI areng aitab aega kokku hoida – paljusid asju saab teha kiiremini ja sageli ka odavamalt. Samas, meie ühiskonnas on info järjest enam fragmenteeritud, seda on palju ja tükkidena laiali ning alati ei saa ka aru, mis on faktiliselt tõene ja mis mitte. 

Üha olulisemaks muutub ühiskonna ja tarbija tunnetamine ja suure pildi nägemine. Jah, ka turunduses ja kommunikatsioonis on digitaalsus ennekõike suhtumine, kuid mitte kõik ei ole nutitelefonides ega -telerites, suur osa ühiskonnast on vananev, elatakse erinevates piirkondades, saadakse erinevat sissetulekut, peremudelid pole ammu enam traditsioonilised. 

Alustan loenguid küsimustega. Mis on Eesti keskmine sissetulek? Kui suur on keskmine eluasemelaen ja kui suur osa ühiskonnast on eluasemelaenu võtnud? Mis on viimane tarbijahinnaindeks? Mis on töötuse määr? Mida Eestis elavad inimesed toidupoest enim ostavad? Mis on keskmine ostukorvi hind? Teisisõnu – kellele te tulevikus turundate? Olen viis aastat õppejõud olnud, aga nendele küsimustele ei ole seni osanud keegi hoobilt vastata. Suurt pilti peab aduma. Jällegi, tõmbame pead TikTokist välja. 

Seega, kui lihtsamaid ülesandeid saab üha enam automatiseerida või digitaalse arenguga katta, siis laiahaardelist analüüsi ja strateegilist või väga spetsiifilist lähenemist on endiselt vaja inimtasandil. Kriisikommunikatsiooni jaoks on alati häid inimesi vaja. Minu kogemus ütleb, et kogu aeg on kuskil mingi jama. 

Praegu juhid sa Woltis Põhja regiooni kommunikatsiooni – riigid ulatuvad Islandist Luksemburgini. Mis on selle töö juures suurimad väljakutsed? 

Platvormimajandus tuli ühiskondadesse sellise hooga, et riiklikud regulatsioonid polnud kõigiks arenguteks valmis või ei osatud kõiki aspekte ette näha. Iseenesest ei ole see erandlik, seadusandlus ongi tihtipeale ühiskondlikest arengust maas ja poliitikakujundajad hakkavad seda tagantjärgi sättima. 

Riigi vaates on fookuses maksude laekumine ning piirangutega toodete tarne, näiteks ravimid, alkohol, tubakas, aga ka erinevad tööõiguslikud aspektid. On ühiskondi, kus on valdav traditsiooniline arusaam, et tööd tegev inimene peaks olema töölepinguga seotud.

Samas, enamik meie kullerpartnereid – kes ei ole Wolti töötajad, vaid äripartnerid –, eelistavad paindlikkust ja vabadust, mida platvormitöö pakub. Nad teenivad sissetulekut siis, kui soovivad ja selles mahus, nagu soovivad. Nad ei soovi olla tavamõistes töötajad, keda seob tööleping. 

Eestis on platvormitöö jaoks tegelikult väga hea õiguslik raamistik, mis võimaldab ühendada vabaduse ja sotsiaalsed garantiid ning võiks olla eeskujuks kogu Euroopa Liidule. 

Eestis on kullereid, kes on Woltiga sõlminud töövõtulepingu, mis võimaldab meil nende eest tasuda tulumaksu ja sotsiaalkindlustusmaksu, samuti tööandja sotsiaalmaksu ning töötuskindlustusmaksu, mis omakorda tagab, et need kullerid saavad Eestis haigushüvitisi, töötutoetusi, teenivad pensionistaaži ja neil on õigus kindlustatud isikutele mõeldud tervishoiuteenustele.

Inimeste elustiil ega ka tööaeg ei ole enam ammu üheksast viieni. Miks Wolti teenus on paljudes pealinnades, sealhulgas Tallinnas, avatud ööpäevaringselt? Sest nägime tellimuste tõusu hilisõhtutel. Inimesed töötavad ja tarbivad erinevatel aegadel. Jah, loomulikult, traditsiooniline tellimuste peak time on lõuna- ja/või õhtusöögi aeg, aga inimesed tellivad toidupoest toitu ka kell kolm öösel.

Mulle tundub, et Wolti keel on ajaga natuke vaoshoitumaks muutunud. Kas ma tajun seda õigesti? 

Meie tone of voice ehk keel on kliendisuhtluses sama. Vaoshoitus muus kommunikatsioonis tuleneb ilmselt sellest, et Wolt ühendas paar aastat tagasi oma jõud DoorDashiga ning on nüüd osa börsiettevõttest. Börsiettevõtte kommunikatsioon ongi hoopis midagi muud, kirjutasin ise u 100-leheküljelisele NDA-le alla. Midagi pole teha – kommunikatsioon on reguleeritud, sest kõik võib mõjutada aktsia hinda. 

Sulle meeldivad raamatud! Nägin neid su Facebooki kaanepildil ja Õhtulehe ühes loos olid mainitud kui kirjandusteaduse magistrant. 

Olin tõesti kirjandusteaduse magistrant. Kuna mul on juba kolm magistrikraadi, siis kraadi enda pärast mul seda õpet vaja polnud. Olen võrdlemisi suur lugeja, mu isiklikus raamatukogus on u 1000 füüsilist teost ja mind huvitab see, kuidas raamatud on osa tänapäeva tarbimiskultuurist. 

Raamat ei ole enam lihtsam raamat, vaid turundatakse kogu elustiili – raamatu põhjal tehtud filmi või seriaali, meigivahendite, riiete või teatud toodete erikollektsiooni jne. Tahtsin ülikoolis saada rohkem teadmisi tänapäevasest kirjastamisest ja ka sellest, kuidas raamatute kirjutamine, narratiivi ülesehitus jne on ajas muutunud.

Aga kahjuks ma seda ei saanud. Pidin uuesti lugema “Tasujat” ja “Kalevipoega” ja tundsin, et olen vales kohas. Otsustasin, et aitab. Ei pea kõike alustatut lõpule viima. Võtsin paberid välja. 

Nagu ikka: üks uks sulgub, teine avaneb. Just sel nädalal (eelmisel – toim.) pöördus Tallinna Tehnikaülikool minu poole, et arutada doktorantuuri astumist. Jällegi, naljaga pooleks, tundub mulle, et vähemalt Eestis on doktorikraad tööturul pigem miinuseks kui plussiks, aga kui ma leian uurimisteema, mis panustab valdkonna arengusse, siis on mõttel jumet.

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised