„Kindlasti ei ole ükski Lastefondi kampaania nägemisest põhjustatud üleelamine nii raske kui nende laste ja perede olukord, keda nüüdseks juba 20 aastat pro bono kampaaniatega aitame,“ ütleb Salama loovjuht Madis Ots.

Anu ja Madis, palju õnne Kuldmuna Grand prix puhul! Kuldmunal Salamale peaauhinna toonud Lastefondi kampaania “Jäta üks asi ostmata” tunnistati tänavu ka Aasta Turundustegu 2019 võitjaks avaliku sektoris. Veebruaris algas juba uus Salama kampaania Lastefondile “Eesti kalleimad lapsed”, mille suhtes TTJA menetlust alustas, kuid selle pärast fondilt selgituste saamist lõpetas. Madis, see polnud esimene kord, kui Sinu tehtud reklaami ära keelata taheti. Kas teedki meelega piiripealseid asju, et sõnumiga välja paista?

Madis: Aitäh Grand prix’ ja õnnitluste eest! Päris ärakeelamiseni on asi tegelikult läinud vaid ühel korral, 20 aasta eest – see oli Lastefondi kõige esimene kampaania, mida üritati kangutada mitme nurga alt. Sisuliste argumentidega see ei õnnestunud ja asi taandus lõpuks tehnilisele detailile. Nimelt kasutasime teiste kanalite seas ka tänavavalgustuspostil olnud reklaampindu, kus olid vaheldumisi pealkirja + logoga ja üleskutse + veebiaadressiga plakatid. Tollane reklaamiseadus aga ei tunnistanud veebiaadressi kui reklaamija identifitseerijat, nii et need 50% lambipostidest said piisavaks ettekäändeks.

Aga et piiripealsed lahendused – kas meelega? Jah ja ei. Ei, sest mured, millega Lastefond tegeleb, on minu abitagi karmid. Jah, sest on normaalne nii rasked teemad võimaluse korral oma argielust blokeerida – mitte teadvustada, aga seetõttu ka mitte annetada. Me ei saa lasta sellel juhtuda. Kindlasti ei ole ükski Lastefondi kampaania nägemisest põhjustatud üleelamine nii raske kui nende laste ja perede olukord, keda nüüdseks juba 20 aastat pro bono kampaaniatega aitame.

Tegutsete nüüd juba teist aastat loovagentuuris Salama, mille juunis 2018 koos rajasite. Teil mõlemal on turunduses kogemusi üle 20 aasta. Kuidas läheb? Kas oma agentuuri rajamine oli õige otsus?

See oli õige otsus, oleme rahul.

Kuidas teil ülesanded omavahel jaotatud on? Kas tegutsetegi kahekesi?

Madis vastutab loovtöö, Anu protsesside juhtimise eest. Koos leiame kliendid ja loome strateegiaid. Meie tiim kasvab ja kahaneb projektipõhiselt vastavalt vajadusele – alates kolmest-neljast, seni suurimate projektide puhul kümnekonna inimeseni. Püsivalt kontoris, Kalamajas Jahu tänaval, on meid reeglina, jah, kaks.

Kas tööd jagub? Kui palju koroonakriis teid mõjutanud on?

Anu: Hetkeks – nagu ka 2008. aasta kriisi alguses – tekkis tõesti vaikus, kui kliendid pidid kaaluma ja otsustama, kas ja kuidas jätkata, kuid sellele järgnes otsustav ning kindel edasiliikumine. Leidsime ka sel perioodil uusi kliente. Huvitav aspekt on, et projektide iseloom veidi muutus – täna saame oluliselt rohkem rakendada näiteks oma brändiloomise oskusi, Madisel on selleks oskused ja efektiivsed tööriistad.

Madis: Kaugtöö meid ei ehmatanud ega nõudnud erilist ümberorienteerumist. Kui Anu kolm aastat Arvamusfestivali korraldas ja turundust juhtis, asus turundustiim üle Eesti laiali. See andis hindamatu kogemuse, kuidas virtuaalset tiimitööd efektiivselt korraldada. Ta kujundas selle käigus vajalikud tööprotsessid ja süsteemid, mida tänagi edukalt rakendame. Esimesed poolteist aastat ei olnud Salamal vajadust füüsilise kontori järele, kaugtöövorm toimis hästi ja toimib vajadusel edaspidigi. Sellistes tingimustes valmis ka Kuldmuna ja Aasta Turundusteo Grand prix’d pälvinud kampaania.

Kuidas töö teie majja jõuab? Kas teete ise aktiivset müüki või leitakse teid soovituspõhiselt?

Enamasti on kliendid meid ise leidnud – kas kellegi soovitusel (aitäh!), tänu varasemale koostöökogemusele või on Salama tehtud tööd kõrvalt vaadates silma jäänud.

Kas eksporti ka teinud olete?

Ei ole teinud ja ega siin mingit muud väga erilist põhjust ei olegi, kui et Eesti kliente on seni olnud piisavalt.

Millised on väikese agentuuri plussid ja miinused nii agentuuri omaniku kui ka kliendi vaatest?

Madis: Plussidena saab esile tuua suuremat paindlikkust ja väiksemat administreerimiskoormust. Mis ei tähenda, et suures agentuuris nendega automaatselt kehvasti oleks, lihtsalt eeldused selleks on väiksema struktuuri puhul paremad.

Anu: Meie kohta on kliendid öelnud, et oleme pühendunud, loovad ja protsessid on hästi juhitud – väga ilusad plussid meie meelest. Miinusena – väiksus seab teatud piirangud töömahule, kuid saame vajadusel oma tiimi mitmekordistada.

Teie soovitus ettevõtte juhile majanduslanguses – kas kärpida turunduseelarvet või just nüüd täiega turundada, et konkurentidest eristuda? Kelle jaoks on praegu hea aeg?

Ettevõtted on nii erinevad, et ega siin ühtset vastust pole – hõbekuuli andmiseks peab olema selgeltnägija või šarlatan. Käsi püsti, kes on valmis end üheks või teiseks pidama. Kellel selleks võimalust on, küllap see ka turundusega tegeleb.

Mis teil parajasti põnevat käsil on?

Midagi on kogu aeg – räägime, kui valmis on!

Rääkige palun oma varasematest kogemustest. Madis, Sa oled varem olnud mitmes eri suurusega agentuuris – Vatson, Brilliant ja Creative Union ning sellesse kuuluv Newton – nii palgatöötaja kui ka osanikuna. Anu, Sina oled töötanud nii reklaami- kui ka meediagentuuris –  DDB, Saatchi&Saatchi, Carat – oled olnud nii turundusjuht kui ka disainer. Mis on muutunud? Kas fun on alles?

Madis: Kuidas võtta. Eks muidugi oli vanasti rohi rohelisem, taevas sinisem ja nostalgiagi pole enam see, mis enne. Selles mõttes olid ülbed üheksakümnendad Eestis kindlasti mitte ainult reklaami, vaid ka paljude teiste valdkondade kordumatu kuldaeg, mil kõike avastati, leiutati, õpiti ja arendati käigupealt, 24/7, ületamatu hasardi, rõõmu ja tuhinaga. Sellest kõige tormilisemast perioodist, Eesti reklaami päris algusaastatest, sain ma pigem sabast kinni. Esimesed agentuurid asutati 1992–94 ja need kõige värvikamad lood panevad loodetavasti kunagi kirja needsamad asutajad. Mina alustasin oma 14 Vatsoni-aastat 1998ndal, mil majandust vapustas esimene iseseisvumisjärgne suurem kriis ning mängu ilu kõrval võttis professionaliseerumine üha tugevamaid positsioone.

Teisest küljest ma loodan, et teine kuldaeg on alles ees. See, kus “Made in Estonia” on maailma loovtööstuses sama kõva argument kui täna digivaldkonnas ja miljardiettevõtete – meie klientide ja majandusmootorite – suhtarv rahvastikku on sama suur kui Soomes-Rootsis.

Kui palju selle kõige juures fun’i on, ei sõltu meelest aastaarvudest, vaid inimestest. Nii tööpäevad kui ka peod võivad ju varem lõppeda, aga kui silm särab, siis muu on formaalsus.

Anu: Eks see oli uus ja põnev aeg, sündis palju ägedaid reklaame. Oli see kuldaeg? Nii ja naa. Praegu on üldine tase minu meelest professionaalsem. Piirangud on suuremad, aga see peaks loovust just sütitama. Meenub üheksakümnendate lõpu ja nullindate alguse hasart, põlemine, aga ka kärssamine – kõike tuli alles õppida, isegi pigem leiutada. Kukkumisi ja läbikukkumisi oli kamaluga, õnnestumisi õnneks samuti. Kokkuvõttes sõltub kõik endast – tee pühendunult, mida armastad, arenda end. Ma arvan, et me loome oma kuldaega Salamas iga päev koos oma klientidega ning koostööpartneritega. “To Hell the circumstances; I create opportunities!”, nagu ütles Bruce Lee, ja see sobib meile.

Kuidas hindate Eesti turunduse taset üldiselt?

Nii optimistlikult kui realistlikult võiks seda vaadata nii, et Eesti turunduse taseme mõõtmiseks ei ole kuhugi tõmmatud joont, milleni jõudes on asi valmis. Arenguruumi on alati ja kõiges ning kõik arenebki.

Madis, olid tänavu Kuldmuna reklaamižürii esimees – mida põnevat nägid, mis positiivselt üllatas, mis kulmu kortsutama pani?

Madis: Erakordselt positiivne – aga mitte üllatus – oli see, kui põhjalik ja tõhus oli žürii. Ükski oluline küsimus ei jäänud esitamata ega arutamata, ei kardetud juba läbitud teemade juurde tagasi tulla, tehtud otsuseid kahtluse alla seada ja vajadusel muuta.

Olen erinevates žüriides aastaid osalenud ning natuke imestama paneb iga kord nende tööde hulk, mille koht lihtsalt ei ole loovkonkursil. Samas ei ole see kuidagi Kuldmuna eripära – sama olen täheldanud ka lähiriikides ja ka Cannes Lionsi screeningutel

Millest unistate? Mida veel elus teha või saavutada tahate?

See kõlab, nagu elu hakkaks juba läbi saama – vara veel 🙂

Intervjueeris: Silja Oja, TULI

---

Tutvu Kuldmunal tänavu loovagentuurile Salama peaauhinna toonud Lastefondi kampaania “Jäta üks asi ostmata” case study’ga.

Vaata ka: salama.ee

Kõik uudised