“Väikese tiimiga on võimalik päris palju saavutada, kui see töö ei ole kellegi jaoks hobi või mingisugune stabiilne väike rahavoog,” räägib Taifuuni üks asutajatest ja loovjuht Madis Taras. Tänavu saavutati Kuldmunal palju – kuue kulla, hõbeda ja kahe pronksiga võideti aasta reklaamiagentuuri tiitel.

Madis Taras, Taifuuni teine partner Mari Sumberg ning loovjuht Joonas Veelmaa istuvad Telliskivis asuvas kontoris, kuhu ettevõte võrdlemisi hiljuti kolis. Mina istun ka, sest munajutud vajavad ajamist.

Sekund-paar enne aasta agentuuri väljakuulutamist oli Joonase näol korralik grimass. Oli näha, et hakkasite õhtu jooksul tiitlist unistama. 

Joonas: Tegelikult me seda see aasta ka tahtsime. On olnud aastaid, kus tiitel pole olnud võimalik, sest me ei teinud piisavalt töid, mida esitada.

Kui saadad kümme tööd, siis ei ole matemaatiliselt võimalik võita, sest teistel on 40. Tänavu oli see võimalik ja oli teada, et tiitli nimel võistlevad umbes viis agentuuri. Üks viiest on juba päris hea šanss! 

Aga aastad pole vennad. Eelmine aasta võitsime ühe pronksi ja saime neli shortlist’i.

Mari: Kuidas see aasta loominguliselt nii helde oli? 

Joonas: Mõni aasta on selline, et teed häid töid, aga need ei sobi hästi konkursi formaati. Kõigil agentuuridel on projekte, mis on head ja strateegilised, aga mida on raske esitada. Meil oli tänavu lihtsasti hinnatavaid töid rohkem kui eelmisel aastal. See ei tähenda, et me oleks midagi väga teistmoodi teinud. 

Mari: Juba sügisel mõtlesime, et oleme palju häid kampaaniaid teinud. Esitasime palju töid ja läksime nii-öelda parve laskma. 

Madis: Tööde esitamine oli väga kurnav. Kuuekesi treisime neid keisse ja Joonas luges VO-sid sisse. Tore, et tunnustuse saime, tahtsimegi saada, aga see oli väsitav. Seepärast on igas mõttes Kuldmunast pohmell. Mu abikaasa ütles naljatledes, et võin kodus Kuldmuna võidust rääkida maksimaalselt kaks nädalat. 

Enne intervjuud rääkisime väljas viivuks loovusest ja reklaamist. Saan aru, et teil pole probleemi nimetada end loovagentuuri asemel reklaamiäriks. 

Madis: Mida selgemini määratleme, millega tegeleme, seda parem. Loovus on lihtsalt hea reklaami eeldus. Ma ei taha teistest rääkida, aga meie kultuur on hästi selge, arusaadav ja enda tegevust defineeriv. Meie ülesanne on teha reklaame, disaini ja brändingut. 

Joonas: Kui sa elad Lasnamäel, siis võid öelda, et elad Lõuna-Tallinnas, aga olgem ausad, sa elad ikka Lasnamäel (naerab – toim.). 

Eks me oleme end ise ka loovagentuuriks nimetanud, aga see on lihtsalt seepärast, et ses valdkonnas on see praegu justkui ametlik termin. Sama hästi võiks öelda, et oleme reklaami- ja disainiagentuur.

Mari: Auhind oligi parimale reklaamiagentuurile!

Madis: Asjad loksuvad paika.

Joonas, enne Kuldmuna mainisid, et eelmine aasta oli konkurentidel palju häid töid.

Joonas: Üldse ei tule meelde (naerab – toim). Tegelikult oli eelmine aasta tõesti pigem hea, eriti teles. Peaaegu kõik teleklipi shortlist’i jõudnud reklaamid oleksid võinud auhinna saada. Ägedaid asju tehti. Me poleks olnud üllatunud, kui poleks seda kategooriat võitnud

Mari: See, et tele nii hea oli, on veidi üllatav, sest viimase kahe aastaga on turunduse eelarveid kokku tõmmatud. Iga kord, kui suuremat asja teeme, mõtleme, et see on vist viimane kord, kui midagi sellist teeme. Ometi siit-sealt tuleb veel.

Madis: See on nagu USA riigivõlg. Kogu aeg võetakse peale ja lükatakse edasi. Meil on veidi sama loogika, et kliendid ütlevad, et teeme selle ära, et saaks seda kaks aastat kasutada. Ma mõtlen, et millal tuleb see aasta, mil hakkame riigivõlga tagasi maksma ja enam midagi ei tee? 

Kui ma paar aastat tagasi teie juures käisin, oli teid viis, nüüd on kuus. 

Madis: Eks igal asjal on piir. Tahan, et Taifuunis oleks performance-kultuur. Oleme arutanud, kas oleme perekond, bänd või kammerkoor. Aga pigem oleme võistkond. Meile on ühine panustamine hästi oluline. Liidetavad kokku peavad andma suurema tulemuse kui nende summa. 

Töökultuur peab olema meeldiv, aga tulemusele orienteeritud. See on väga oluline. Ma ei häbene seda välja öelda, et me ei saa kokku vabas lõdvas vormis, vaid teeme kindla plaani ja siis täidame selle.  

On uskumatu, mis juhtub, kui tekitada üksteises nõudlikkus oma töö suhtes. Väikese tiimiga on võimalik päris palju saavutada, kui see töö ei ole kellegi jaoks hobi või mingisugune stabiilne väike rahavoog. 

Joonas: Lisafaktor on usalduslikud suhted klientide ja partneritega. Ja ma ei mõtle, et usalduslik suhe on see, et klient pimesi usaldab, vaid see, et julgeme ideefaasis eksida. Me ei karda negatiivset tagasisidet. Pakkusime La Muule just ülieksperimentaalse kampaania. 

Madis: Klient vaikis tähendusrikkalt.

Joonas: Tähendusrikkalt ja viisakalt. 

Mari: Ütles, et kohtume nädala pärast uuesti. 

Joonas: Kuna ta sellest ideest ei süttinud, hakkasime ka endas kahtlema ja pühkisime laua vanast ideest puhtaks. Usaldus on luba eksida, mitte see, et klient ütleb, et ära mulle meili pane, saada fail otse trükki. 

Mari: See on aegade algusest nii olnud, et me ei karda kriitikat. Kui ei sobi, siis jumala eest, mõtleme veel. 

Joonas, sind on ka mujale kutsutud, aga…?

Joonas: Me oleme võistkond, mitte perekond. Robin van Persie võis minna Arsenalist Manchester Unitedisse ja mängida seal väga hästi. Tal oli tore ja kõigil oli tore. Me ei ole kokku laulatatud, aga meil klapib Madisega. Me oleme suhteliselt erinevad inimesed ja see on kuidagi võluv. Meil on koos nii palju veel tegemata.

Võistkond on huvitav tähelepanek, sest turunduslingos on töökollektiivi pikalt iseloomustatud sõnaga “pere”. Aga teame, et pered ei saa alati kõige paremini läbi ja võib-olla pole perel ka ühist eesmärki.

Mari: Just, perel ei ole tihti ühist eesmärki. See sõna võib olla ka liiga pehme. Kes on selles võrrandis ema, isa ja lapsed? Ei tahaks sellist mudelit. 

Madis: Igaüks tajub seda erinevalt, aga olemegi võistkond, sest võistkond saab seada eesmärgi ja võistkonnas aktsepteeritakse ka muudatusi, kui me eesmärgini ei jõua. 

Peres võib olla nii, et poeg on joodik, keda kogu aeg üles turgutatakse ja öeldakse, et ah, las olla. Seal tekivad omad mured. Ega võistkond ei pea oleme mingisugune Nõukogude Liidu jäähokimeeskond, et garderoobis käib lõugamine ja peksmine. Nii ju ka ei ole. 

Madis, sa oled Taifuuni omanik ja juhid loovtiimi. Milline juht sa oled? 

Madis: Ma väga usun sellesse, et üksi jääd oma mõtetega toppama. Joonas on väga hea paarimees, oleme kokkumängu harjutanud. Tülitseme mingites olukordades päris elavalt. Joonas on teravmeelne, mina intensiivne. 

Mulle on kunagi ühe väga suure ettevõtte juht öelnud, et kui sul on alla 20 inimesega tiim, siis pole mõtet kedagi juhiks teha, tuleb käised üles käärida ja teha.

Igas heas tiimis tunnevad mingid vennad rohkem vastutust ja võtavad initsiatiivi. Pole vaja juhtida, vaja on võtta initsiatiiv. Minu meelest oleks naeruväärne, kui Taifuuni kodulehel oleks kirjas Taifuuni juht. 

Joonas: Jah, üksi on raske. Kõik mu peas olevad viis mõtet hakkavad lihtsalt roteeruma. Nad ei põrku kunagi teiste mõtetega.

Kusjuures, kõik räägivad, et ideed tekivad jalutades, duši all, kunstimuuseumis, lõõgastudes jne. Madis on ainuke inimene maailmas, keda ma tean, kes istub laua taha ja hakkab ideid mõtlema (naerab – toim.). 

Madis: Laud peab puhas olema ja saan kuidagi hästi keskenduda. Muidugi vahepeal teeme suitsu, põrgatame ideid. 

Milline sinu tööprotsess on, Joonas?

Joonas: Hüplik. Ideed tulevad ikkagi mujal, aga laua taga võib kopit küll kirjutada. Kui omaette naeran, siis järelikult loen iseenda teksti (naerab – toim.). 

Mari: Teinekord ütleb, et “kurat, see tuli hea praegu”. 

Madis: Kui Joonas laua taga itsitab, siis ma tean, et jess, idee on olemas (kõik naeravad – toim.). Ma väga hindan Joonase sooritusvõimet ja tahet. Ei ole nii, et mul on kell kuus pilates ja pean ära minema. Kui on vaja, siis on vaja. Me oleme kogu aeg back to back. Vahet pole, kes istub askeetlikult laua taga ja kes itsitab kuskil tupsukarpide vahel. Tähtis on see, et kui meil on vaja kuhugi jõuda, siis me koos jõuame.

Joonas, sa oled viimasel ajal hakanud lugema eriti palju ilukirjandust. Kas see tuleb loovjuhi töös kasuks? 

Joonas: Raske öelda. Tahaks arvata, et sel on mingi mõju. Kindlasti mingi loominguline sisend on tähtis.

Aga kui on hästi intensiivne lugemisperiood – selline, et igal õhtul loen kaks tundi, siis ei tule töö üldse välja. Pean valima, kas olla õhtul chill ja tööl hea või tegeleda enesearenguga ja teha kehva tööd. 

Töö käib üldse lainetena. Madis, on ju nii, et ühel sähvatab vahel rohkem ja teine on siis toetavas rollis. Seejärel on jälle vastupidi.

Madis: See on vastutuse küsimus. Taifuun ei ole kellegi soolo. 

Jah, see on hea tähelepanek, et loovus käib üles-alla, ei ole sama nivoo peal aasta aega. 

Joonas: Väga raske on, väga raske. Kogu aeg on lootusetuse tunne. Kui sul on olemas mingi idee, mille pealt ehitama hakata, siis on kõik okei. Aga ega kahtlemist ole kogu aeg. Mõtled, et ei suuda ega saagi seda kampaaniat kunagi teha ja kõik on tehtud ja kõik on niru ja mõttetu. Aga siis tuleb hea idee ja keskendud sellele. 

Või on nii, et tähtaeg läheneb. ideed ei ole ning hoiad kogu aeg hinge kinni, et äkki Madisel tuleb (kõik naeravad – toim.). 

Madis: Emmal-kummal alati tuleb! Sul on vaja väliseid impulsse. See on klišeelik jutt, aga sellel alal on kogu aeg vaja midagi teha. Olgu raamat, muuseum, film või reis – sul on seda vaja! See, et sa istud laua taha ja hakkad pastakaga traageldama… Ütleme, et kui su elu oleks selline, et käid ainult kodus, sõõrikukohvikus kardemonisaiakest söömas ja tööl, siis pole vahet, kas istud laua taga või mitte – sul ei tule mõtteid. Impulsse on vaja saada. 

Kasuks tulevad ka head kolleegid, kellel on oma mõtted ja huvitavad arusaamad maailmast. 

Joonas: Kuldmuna on vaev ja väsimus, aga ka mega team building. Olime tööde esitamise viimasel õhtul kell 23.48 viiekesi siin ja higistasime neid keisse, aga kõigil oli tuju hea!

Madis: Ja kõik olid kained!

Joonas: Muidugi, me ei tee seda iga päev. Ei ole nii, et jess, teeme 14-tunnised tööpäevi, sest see motiveerib. Aga kollektiivne valu ja pingutus on see, mis ühendab. 

Madis: Kollektiivne erialane pingutus, mitte arutelu, kus me lõunat sööme. 

Joonas: Isegi kui me poleks aasta agentuuri tiitlit võitnud, oleks pingutus ikka tore. Kuldmuna on valus ja boonuseks on auhind, mis läheb kahe nädalaga meelest ära, aga side tiimi vahel jääb. 

Sellega oleks ilus lõpetada, aga kuna olen ikkagi aasta reklaamiagentuuri juures, tahaksin küsida, kuidas teil AI-ga suhted on? 

Joonas: Mina just kasutasin ühe töö jaoks, aga Marile ei öelnud, et GPT-ga tegin.

Madis: Disaineritel on see oluline abivahend, loovtööde ideestamiseks kasutame pigem vähe.

Joonas: Kui idee on olemas, siis ta tegelikult aitab küll. See ei ole nüüd Taifuuni ametlik seisukoht, aga kui tuleb uus tehnoloogia, siis need, kes tehnoloogiast kasu lõikavad, ütlevad, et sa kas lähed tehnoloogiaga kaasa või jääd rongist maha. Nüüd on kaks valikut! Aga ma ei mäleta küll, mis Eesti ettevõte tegi endale esimesena Facebooki konto. Me ei ole tehnoloogia innovaatorid, aga oleme uudishimulikud. 

Madis: Selle kurva tõdemusega võibki lõpetada! 

Joonas: Üks asi on tehnoloogiline innovatsioon. Meie oleme eesrindlikud selles osas, et saame aru, mis ühiskonnas toimub. Me teame, kuhu meie sõnumid maanduma peavad.

Madis: Me ei talu eilse päeva vaibi. Proovime seda vältida.

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised