„Nutikas, terav, ettenägelik, vastutustundlik,“ loobib Ivo Kallasmaa entusiastlikult kommunikatsiooniagentuuri Daltonit iseloomustavaid märksõnu. Eriliselt rõhutab Daltoni rajaja loovuse rolli ja lugude rääkimise oskust. „Ilma tugeva loo jutustamiseta ei saavuta midagi. Meil on väga ägedaid näiteid, kus oleme üsna tüütust Exceli tabelist suutnud mingi asja välja võluda,“ selgitab ta. 

Kaheksa aasta pikkuse eksistentsi jooksul alati Kuldmuna peol auhinnaga pärjatud Daltonis algas suurte muudatuste aeg. Kasvas meeskond, digikommunikatsiooni pädevus ja paika pandi uus visioon tulevikuks. Vahetus ka logo, sest ühel hetkel avastati, et linnas ringi sõitev Delfi reklaamidega tramm hakkas ootamatult meenutama Daltoni trammi. Neil on plaanis tugevalt kasvada ning seetõttu ehitati ümber ka ettevõtte struktuur. Istusime Daltoni juhtidega ehk Ivo Kallasmaa, Merilin Blöndali ja Grete Jakobsoniga nõupidamisruumis maha ning teemade ring keris mõnusalt laiaks ning huvitavaks.

Ivo, räägi, miks oli Eestil vaja Daltonit? Kas midagi oli puudu?

Ivo: Jah, oli puudu. Töötasime ülikooli kursakaaslasega mõlemad in house’is. Seal tekkis probleem, sest olime noored – umbes 26–27aastased, vihased kutid – ja tellisime erinevatest agentuuridest töid sisse, aga meile ei osatud tol ajal pakkuda digikommunikatsiooni. Ettevõtted pidid hakkama looma endale Facebooki kontosid, suhtlema seal inimestega…

Samal ajal tekkisid sotsiaalmeedias esimesed mängud, Orkut oli välja suremas. Nägime, et turul on palju klassikalisi lahendusi ja selles osas jäi selgelt vajaka. Alates sellest ajast on digikommunikatsiooni tähtsus üha suurenenud. Sul endalgi (pöördub ajakirjanduse taustaga küsija poole – toim) oli ilmselt alguses nii, et läksid ajalehte tööle ja tahtsid hakata paberlehte kirjutama, aga mingi aja pärast muutus ettevõtte jaoks üha tähtsamaks positsioon online’is.

Kui tutvustasime ideed erinevatele inimestele, siis sattusime Creative Unionisse, kus oli PR nurk puudu. Küll aga oli umbes pool aastat enne meid sinna tekkinud digiagentuur Vurr. Creative Unionis oli agentuuride vahel sümbioos, mis täiendas üksteist. Mina liikusin edasi PR-suunaga, Vurr digisuunaga. Täiendasime sisuliselt igapäevaselt teineteist, kuni sümbioos enam sel viisil ei toiminud.

Ligi kaks aastat tagasi otsustasime iseseisvuda. Nüüd, kui räägime PRist või digist, siis on kõik üks suur kommunikatsioon. Pole vahet, kas on PR või sotsiaalmeedia, igal juhul tuleb sihtgrupiga suhelda. Meie suund on ennast tõestanud ja oleme praegu väga suures kasvufaasis.

Miks?

Ivo: Meil on suured ambitsioonid ja tiimi täiendamine on end igatpidi tõestanud. Pakume klientidele teenust komplektina. Ei lähe peale PRi ega sotsiaalmeediaga, vaid terve know-how’ga. Peab aru saama, millises meedias on kliendil strateegiliselt mõttekas olla nähtav ja kuidas ennast positsioneerida.

Grete: See on klientidele kasulik, kui nad saavad oma lugu rääkida erinevates kanalites.

Kas see mõtteviis teeb teid tõesti eriliseks? Kas konkurendid ei tee siis samamoodi?

Ivo: Kõik teevad seda mingil kujul, aga meil on kaheksa-aastane kogemus, mis tekkis Vurriga koos kasvamisel. See on suur tugevus. Me teadsime, kuidas timmida kommunikatsioon aastaks 2020 filigraanseks.

Merilin: Digi poolelt on meil siin oma ala spetsialistid. Me ei tee PRi ja siis digi sealt kõrvalt. Teeme mõlemat sajaprotsendiliselt ja samas neid ühendades. Arvan küll, et sellega eristume konkurentidest.

Juttu tuli kasvufaasist. Mida see tähendab? Teie kontor pole just kuigi suur. Kas kõik hakkab muutuma ja uusi töötajaid hakkab uksest sisse voolama?

Ivo: Lühidalt on vastus: jah! Poolteist aastat tagasi grupist lahkumine oli kasvufaasi esimene etapp. Toona oli kaks võimalust, kas üldse ära lõpetada või minna täie auruga edasi. Meie samm täiega edasi minna õigustas end. Viimasel aastal oleme palganud kolm inimest, üks on lahkunud. Tahame kindlasti hoida nii-öelda butiikagentuuri mudelit. Korraga võtame sisse ühe kliendi, aga teeme seda hästi tugevalt.

Me ei tahaks teha hetkelisi kampaaniaid, vaid meile meeldib keskenduda pikaajalisele strateegiale. Tahame klientidega koos kasvada ja mõni kliendisuhe ongi kestnud üle seitsme aasta. Hetkelised kampaaniad eksivad küll vahel ära, aga töötame selle nimel, et seda oleks vähem. Meil on üha rohkem näidata kliente, kellega oleme koos kasvanud. Nende avalik kuvand on igapäevaselt meie kätte usaldatud.

Butiik kõlab väikselt. Kas see paneb peale piirangu, et mingil hetkel ei tohi enam kasvada, kui soovid olla see sama Dalton, mis täna.

Ivo: Siis tuleb end ümber mõtestada, kuid tööpõhimõtted peavad samaks jääma. Meie tahame kasvada suuremaks. Kuigi oleme olnud kaheksa aastat turul, siis inimestena pole me üldse vanad! Saame seada endale julgeid sihte. Mina olen 35, siin kõrval istub kaks ligi 30aastast. Et mõista näiteks TikToki maailma, siis oleme täiendanud end 20aastastega.

Grete: Ka 30aastased saavad meil TokTokist juba väga hästi aru!

Ivo: Just. Samas tunnen, et me pole suutnud oma potentsiaalset know-how’d maksimaalselt ära kasutada. Tähtsaim nurk on siin rahvusvaheline kommunikatsioon, milles oleme olnud väga edukad. Äsja hüppas Keity Meier mootorrattaga ühelt hoonelt teisele ja meie abiga oli video kiirelt rahvusvahelises meedias ja NBCs üleval. See on teadlik töö ja tegemist on näiteks viienda korraga, kui meie kaudu Eesti asi pääses NBCsse.

Kuidas te seda teete? Peabki endale leidma NBCst ühe hea sõbra, kes aitab?

Ivo: Sõber sõbraks. Lugu peab hea olema!

Maailmas on tohutu hulk väga häid lugusid, mis sinna mitte kunagi pääse.

Ivo: Tuleb olla ambitsioonikas. Heas mõttes hullumeelne! Peab end peale suruma, aga ikkagi peab olema väga hea lugu, mida nii-öelda müüa. Sadu minusuguseid proovib nendega päevas ühenduda.

Pakuks, et ikka väga palju rohkem. Sina siit Hariduse tänava nurga pealt… Selliseid tüüpe on maailmas tuhandeid, kümneid tuhandeid. Või rohkem. 

Ivo: Meil on kogemus ja teame nippe, kuidas neid asju ära teha.

Trio to Rio kampaania jõudis üle maailma miljardi inimeseni. Kas sel ajal tekkinud suhtlusvõrgustik ongi see, mis aitab nüüd niite tõmmata?

Ivo: Trio to Rio ei olnud meie esimene selline kampaania.

Aga ta oli kõige suurem.

Ivo: Tõsi. Kuid selleks ajaks oli meie tegevus juba väga teadlik. Õppetunnid olid läbitud. Teadsime, kuidas suhelda suure rahvusvahelise meediaga, kellel on päevas sada miljonit lugejat.

Ehk siis kui teen enda meelest suure ja ägeda asja, siis tasub pöörduda siia, sest teie teete mind maailmas kuulsaks?

Ivo: Kõigepealt tuleb inimesel või ettevõttel olla valmis, et seda kuulsust üldse kanda. See on pikk ja tõsine protsess, mis tuleb enne maailma vallutamist läbi teha, näiteks kui ettevõttel pole tootmisvõimekust ja müügitiimi, võib rahvusvahelisest tuntusest vähe kasu olla või isegi probleeme tekkitada. 

Ja teine pool on ettevõtjatele, et kui teed suurt asja, siis ära pöördu kohe mõne Inglismaa või välismaa agentuuri poole, vaid vaata ringi kodus, sest äkki siin on ka võimekaid partnereid ja talente. See on ehk asja kõige tähtsam osa. Inglismaa või teiste rahvuvaheliste agentuuride puhul on omad riskid.

Merilin: Nemad tunnevad oma turgu, aga Eestist ei teata eriti midagi. Nad ei tunne näiteks meie iduettevõtluse kultuuri, kust paljud siit välja pürgivad firmad pärinevad.

Ivo: Merilinil oli kihvt projekt, kust ta leidis appi rahvusvahelised teadlased, et Eesti asja müüma hakata. Lähenesime kolmanda nurga alt, läbi teaduse.

Merilin: Täpsemalt oli vaja saada kajastusi Suurbritannias. Läbi suure taustatöö leidsime sealse teadlase – Just One Oceani asutaja ja Portsmouthi ülikooli teadlase David Jonesi ning ühendasime tema ekspertarvamuse Eesti ettevõtte soovidega. Teadlane andis kommentaari, mida saime Suurbritannia kommunikatsioonis kasutada. Ehk tegelikult tänases digimaailmas ei pea sa olema rahvusvahelises kommunikatsioonis kohapeal, võid asuda ka Hariduse nurga peal.

Kasvufaas on jõudnud uude etappi. Mis nüüd siis muutub?

Ivo: Muutused algasid juba pea kaks aastat tagasi. Seepärast ongi täna laua taga kolm inimest. Viimati muutsime lisaks logole ka juhtimismudelit. Meil on kolm juhti, kellel on erinevad funktsioonid. Meil on küll praegu väike ettevõte ja võib tekkida küsimus, miks on seda vaja. Tõsi, kõik tiimiliikmed on võrdsed ja nende arvamus loeb, aga hajutatud juhtimine on samuti meie hinnangul efektiivne. Kui ainult üks inimene tegeleb juhtimisega, siis ei saa täiel määral ära kasutada tema potentsiaali loovtöös.

Kolm juhti on laua taga. Kes ja mille eest vastutab?

Ivo: Uued kliendid ja strateegia. Lisaks ka üldjuhtimine, mis tähendab vastutust ja ettevõtte promo.

Merilin: Minu juhtida on kõik, mis puudutab inimesi. Uued inimesed, lahkuvad inimesed. Värbamine, praktikandid, töötajate rahulolu ja töökoormus ehk tööde planeerimine.

Grete: Minu vastutada on numbrid, finantsid, Exceli tabelid ja digipool.

Merilin: Grete ütleb, mida saame teha ja mida mitte.

Proportsioon tundub põnev. Kolm on juhid, aga mitu töötajat on siin kokku?

Ivo: Meid on kuus inimest, kellest pooled on juhid. Lisaks sellele hulk väga häid ja pikaajalisi koostööpartnereid Eestis ja välismaal.

Huvitav mudel. Peaks andma hea pinnase kasvamiseks, sest struktuur on selleks juba loodud.

Ivo: Me alustasime struktuuri muutusega ilmselt varem kui peaks.

Merilin: Või just õigel ajal. Paratamatult on nii, et kui Ivo toob majja uusi kliente ning tegeleb nende strateegia protsessiga ja tegeleb ettevõtte kasvatamisega, siis ei saaks ta hoida kõiki neid vastutusi enda peal. Väldime stsenaariumit, et agentuur on järsku kaks korda suurem ja tekiks võimalus kuskile poole laguneda. Ennetasime kasvuraskuseid.

Ivo: Naisjuhid suudavad paremini loovinimest ohjes hoida. Ühes käes on präänik, et olid tubli poiss, aga teises käes piits, et miks arved on tegemata! Ma arvan, et see toimib. Kui vaadata turul ringi, siis päris paljudes agentuurides on naisjuhid. Lisaks oleme juba praegu kolmekesi vanu mudeleid läbi vaadates leidnud võimalusi, kuidas muuta töö loogilisemaks ja efektiivsemaks.

Kuidas on praegu jaotatud ettevõte osalus?

Ivo: 95% jaotub minule, väike osa on ühes teises kohas. Väga suur tõenäosus on see, et osalus hakkab aja jooksul muutuma.

Milline viimasel ajal loodud konkurendi töö tekitas teis kadedust? Et, kurat, miks ma ise selle peale ei tulnud!

Ivo: Kadedaks ei ole midagi teinud, pigem annavad need inspiratsiooni, kui keegi hästi teeb, ja analüüsi võimalust. Mure on pigem selles, et konkurendid võiks rohkem oma töid näidata. Tahaksin kadedaks saada! Kuldmuna on üks korraline koht, kus käib arutelu ja tööde vaatamine. Aga kui sul on hea töö, siis näita seda juba varem. Meil on olemas suurepärane TULI uudisteportaal, kus selliseid asju sektorile arenguks näidata. Meie oleme omakeskis kokku leppinud, et hakkame oma töid üha enam näitama. Et inimestel oleks turul toimuvast ülevaade, noortel arusaam ja turundajatel midagi kaasa võtta.

Kas see on siis mingi kehtiv normaalsus, et alati ei teagi, milliste klientide ja töödega konkurendid tegelevad?

Ivo: Ikka teatakse ja mingil kujul näidatakse. Aga et kogu sektor kasvaks, tuleks seda näidata välja veel tugevamalt. Tahaks rohkem sisulist argumentatsiooni, mis on nende tööde ja ideede taga. Enda ägedaid saavutusi tasub jagada.

Äkki kardetakse, et konkurendid teevad järgi. Aga kogu turundus toimib nii, et kõik kopeerivad omas võtmes kõiki. Usun, et tööde suurem jagamine annab turule võimaluse kasvada ja seda just professionaalses võtmes. Sel juhul ei pea minema ainult inglisekeelsetele lehekülgedele – näiteks Adweek.com – ja sealt lugema, kuidas suured agentuurid oma tööd teevad. Tahaks, et Eestis oleks oma enda know-how.

Sel juhul ootan teilt kui maadlusliidu partnerilt case study’ teemal: kogu tõde Heiki Nabist.

Ivo: Kogu tõde on avalikkusele teada, kuid kindlasti saab kunagi lugeda case study’ sellest, kuidas sellist kriisikommunikatsiooni juhtida.

Kas kliendid on üldse nõus, et agentuur näitab oma tööd? Tüürin selles suunas, et äkki on mõnel ettevõttel justkui piinlik avalikult tunnistada, et nad kasutavad suhtekorraldajate abi?

Ivo: Miks? See on ju tugevus edu saavutamiseks, kui küsid professionaalset abi.

Mulle tundub, et eestlane võiks veel nii mõelda.

Merilin: Ma saan aru küll, mida mõtled. Võimalik, et kuskilt ajast ja arust on jäänud arusaam, et suhtekorraldaja peseb musta valgeks.

Linna peal levib endiselt selline jutt.

Merilin: Tänapäeval see kindlasti nii pole. Kui tegemist on korraliku ja edumeelse ettevõttega, siis eesmärk on see, et sõnumid jõuaks avalikkuseni just nii, nagu ta neid mõtleb. Et inimesed ei mõistaks sõnu valesti. Igasugused eksitused võivad tekitada väga suuri probleeme nii imagoga kui ka finantspoolega. Tänapäeval on täiesti elementaarne kasutada PR-agentuuri abi ja tegelikult on see ka ettevõtte kvaliteedimärk, kui ta hoolitseb oma kommunikatsiooni ja kuvandi eest. 

Mis lugu on teie logoga? Tegite endale visuaali, Delfi kaaperdas selle D-tähe endale ja nüüd siis muutsite?

Ivo: Naljakas lugu. Äkki sellele küsimusele Tanki Joel (Joel Volkov, agentuuri Tank juht – toim) oskab öelda, et mis siis saab, kui keegi suur teeb sulle äärmiselt sarnase logo.

Grete: Ühel päeval sõitis tramm mööda ja siis vaatasid, et oi, meie logo moodi. Sinine tramm suure D tähega.

Ivo: Kohe, kui nad selle lansseerisid, hakkasid kliendid saatma meile erkaanitõmmiseid ja fotosid. Mõni küsis, et kas te tõesti olete trammi üle võõbanud? Teine aga, et miks Delfi teie logo endale võttis? Meie D-tähe sees oli jutumull, markeerimaks, et oleme lugude jutustajad. See oli vist ainus erinevus. 

Kui vaatan teie uut logo, siis font on endiselt sarnane Delfi visuaaliga.

Merilin: Natukene jäime vist tõesti oma juurte juurde. Midagi ju tuleb alles ka jätta.

Reklaamiagentuuridel on tavaks end nimetada loovagentuuriks. PRis pole vist üldse nii levinud end loovtiimina kommunikeerida. Teie siiski teete seda.

Ivo: Siin on üks osa see, et me valime endale töid, meie lähenemine sarnaneb natuke loovagentuuridele. Näiteks oleme apoliitilised. Kui on valimised, siis oleme kindlalt sealt väljas.

Ükskõik, mis hinnaga?

Ivo: Ükskõik, mis hinnaga! Käime valimas ja teeme ise oma valiku. Aga poliitkampaaniat me ei paku. Samamoodi ei osale me eriti ka riigihangetel. Kui see pole just sisu või millegi muu osas meile huvipakkuv. Muidu on väikse tiimi töömaht lihtsalt kolossaalne, aga sa ei pruugi hanget võita. Nii-öelda madalaim-hind-hanked oleme 100% välistanud, sest seal ei hinnata sisu.

Kui defineerite ennast loovtiimina, siis kas see tähendab, et otsitegi sellised täiesti erilisi ja kastist väljas mõtlevaid inimesi? Reklaamiagentuurides on tihti loovatel kohtadel kindlat tüüpi nii-öelda kunstiinimesed, kelle aju töötab justkui teistmoodi. Või on teil vaja ikkagi ratsionaalsemat tüüpi rahvast. 

Ivo: (Naerdes) Meil on vaja viisakaid loovinimesi. Siin on see erinevus, et kui reklaamiagentuuri loovjuht suhtleb turundusjuhtidega, siis meie suhtleme lisaks turundusele tihtipeale tippjuhtidega. PR-valdkonnas paned sa sõnu suhu ettevõtete juhtidele, mitte turundustiimile. Üldises plaanis on vastus jah. Me otsime loovaid inimesi.

Merilin: Mida rohkem kasvame, seda rohkem vajame erinevaid inimesi. Võimalik, et varsti ongi vaja nii-öelda hullu mõtlemisega loovkirjutajat, kellel võib olla meie seas väga eriline roll. Praegu oleme võtnud rohkem multitalente, kes oskavad kõike.

Ivo: Aga kui oleme võtnud inimese, siis ta oskab midagi, mida me seni ei osanud. Lisaks sõltuvad meie teenused tihtipeale ka välistest partneritest. Sellepärast oleme enda ümber ehitanud tugeva võrgustiku headest talentidest, keda vajadusel projektides kasutada. Lisaks on meil veel näiteks ka aastate pikkused püsipartnerid Baltikumis.

Mis on teie suur visioon?

Ivo: Tahame paremat maailma. Peame aitama teadustada edumeelsete ettevõtete rolli maailma paremaks muutmisel.

See aitab ju kenasti kliente valida. Kui klient ei tee maailma paremaks, siis pole siia asja?

Ivo: Või siis aitame neil jõuda sinnani, kuidas klient saaks muuta maailma paremaks. See ongi loova kommunikatsiooniagentuuri töö. Maailm võib teinekord olla piiritletud ka ettevõttega, ehk tema maailmaga.

Suitsufirmaga läheks keeruliseks. 

Merilin: Meil on ka kokku lepitud, et keegi ei pea tegema asju, millele ta on totaalselt vastu.

Grete, sotsiaalmeedia on sinu peal. Mis toimub? Kas Facebook on tõesti suremas?

Grete: Liigume sinna suunas, et tekivad uued kanalid, mida inimesed kasutavad. Vanemad kanalid jäävadki vanematele inimestele, noored lahkuvad sealt. Räägingi praegu Facebookist. See kanal loodi selleks, et inimesed saaksid vaadata oma tuttavate pilte ja sõpradega suhelda, aga nüüd on seal reklaam-reklaam-reklaam. Perepiltide Facebooki laadimine pole enam populaarne. Ma kardan küll, et Facebook sureb mingil hetkel välja. See ei kehti aga Messengeri kohta.

Sotsiaalmeedia on teinud inimeste mõttelennu umbes paari sekundi pikkuseks. Teie aga tahate rääkida ägedaid lugusid, mida on kahe sekundiga võimatu teha.

Grete: Kõige olulisem on haarata inimese tähelepanu esimese sekundiga. Näiteks TikTokis toimivad kõige paremini videod, mis on umbes seitse sekundit pikad. Aga kui puänt on video lõpus, siis see ei toimi. Esimese sekundiga tuleb võita tähelepanu, siis jäädakse ka vaatama.

Inimeste attention span (tähelepanu ulatus – toim) väheneb iga aastaga. Sotsiaalmeedias silma paista on praegu eriti keeruline. Aga seepärast tulebki mõelda uusi lahendusi, mis eristuks igapäevasest reklaamist. Ettevõtete jaoks on asi läinud samuti keerulisemaks. Kunagi, kui sul oli Facebookis näiteks 50 000 fänni, siis sa jõudsid nendeni. Nüüd tahab Facebook raha, et sa nendeni jõuaks. See tähendab, et sotsiaalmeedias reklaamimine läheb iga aastaga kallimaks.

Merilin: Täiendaksin attention spani teemat. Kuigi inimeste tähelepanu läheb järjest väiksemaks, siis seda olulisem on kommunikatsiooni integreeritus. Kui näiteks Grete suudab teha Facebookis mingisuguse video või üleskutse, millel inimene korraks peatub ja mõtleb ka brändi peale, siis peaksime samal ajal tegema samal teemal kommuniaktsiooni ka mujal meediakanalites. Sel puhul tekib inimesel mitu sidepunkti ning ta saab lõpuks rohkem infot, kui ta planeeris oma kahe sekundi jooksul panustada.

Siin väikses tiimis, kus kõigil on kindlad ülesandeid, tasub ehk küsida sellise nurga alt: kellel kuuest on viimase aasta jooksul olnud tööalaselt kõige keerulisem ja stressirohkem? Sel viisil saame aimu, milline valdkond on praegu kõige suuremas muutuses.

Grete: Mina olen vahel emotsionaalsem. Samas teadvustan endale, et kui laual on palju kliente ja kõigile tuleb sisu luua, siis on oluline võtta aega ja kõik asjad põhjalikult läbi mõelda. Sotsiaalmeedias on kindlad käitumismustrid ja meie ülesanne on inimesi psühholoogiliselt mõjutada postitusega rohkem suhestuma.

Sealt see mõte hakkaski kerima. Sotsiaalmeedia on nii kiiresti muutuv žanr! Piisab ühest artiklist ja maailm räägib Facebooki surmast. 

Grete: Koguaeg peab kursis olema. Just välismaa näidete põhjal, sest Eestist pole midagi võtta. Trendidest tuleb olla eespool ja neid võimalusel ise luua.

Ivo: Mingite hangete puhul olen märganud, et kui tuleb näiteks kolm pakkumist, aga üks valib teistsuguse lähenemise, lisades sinna näiteks TikToki, siis juhtkond otsustab, et teie olete kindlalt väljas. Siis peab selgitama, et kuna eesmärk oli suhelda 15-18aastaste inimestega, siis nemad on kõik TikTokis. Aga ikkagi minnakse klassikalisemat teed.

Grete: Päris palju tuleb klienti harida. Eriti sotsiaalmeedias!

Ivo: Kui on teadlik tellija, kes tunneb kõiki nüansse, siis ta mõtleb kaasa ja juba küsib vastavalt.

Ma ise ka ilmselt juba vana kooli inimene. Seega ma polegi aru saanud, kas eestlane on praeguseks juba päriselt TikToki kasutaja?

Grete: Jah.

Kui palju oleme TikToki näitel USAst maas? Aasta, kaks? USA järgi saab peaaegu igat trendi ju Eestis ette ennustada.

Grete: Ütleksin, et mitte rohkem kui aasta. USAs on praegu vanuses 35-40 inimeste seas TikTok normaalsus. Seal on põnevat sisu, mitte ainult laste tantsuvideod. TikToki algrütm on hästi tark. Ta teab, et mulle meeldivad Audid ja Merkale Volvod. See teeb platvormi hästi põnevaks. Laste jaoks on sealne sisu täiesti teistsugune kui meie vanustel. Tiktok loob trende, mõne aja pärast näeb neid samu trende Instagramis, YouTube Shortsis ja Redditis ning siis paari kuu pärast alles Facebook Watchis.

Merilin: See tekitab sõltuvust, sest näed TikTokist ainult neid asju, mida tahad näha. Tegin TikToki endale professionaalsest huvist. Kui ma ei töötaks siin valdkonnas, siis ma ilmselt ei oleks seal.

Ivo: USA turg oli sul hea näide, et nad on aasta-kaks ees. Kui teeme rahvusvahelisi kampaaniaid, siis me ei lähe peale Eesti trendiga, vaid uurime väga hoolikalt, kuhu liigub konkreetne teema globaalselt.

Iga teema puhul tuleb leida vastavad ajakirjanikud ja sotsiaalmeedia mõjuisikud, kes asjaga tegelevad. Kui Eestis kirjutavad ajakirjanikud kõigest, siis maailmas on asi väga spetsiifiline. Mõni kirjutab ainult taastuvenergiast või elektriautodest. Võib-olla leiad neid 50 tükki, aga üks on selline, kes kirjutab näiteks New York Timesi ja lisaks on tal Twitteris 500 000 jälgijat. Mõtle nüüd ise, mis see teeb sinu ettevõttele, kui saad positiivse tähelepanuga selle tüübi Twitterisse.

Kaarel Täll, TULI

***

Mõned Daltoni kliendid: Ülemiste City, Ülemiste Keskus, Lexus Baltic, Olivia, R-Kiosk…

***

Paar näidet Daltoni viimase aja digitegevusest:

• • Ülemiste keskus. Valisime keskusele sobiva mõjuisiku, kellele andsime ette teemakohase väljakutse (70 eurot ja 60 minutit, et leida terve outfit). Siin on ka oluline mitme kanali koosmõju, näiteks Agne jagas teekonda ka oma kanalis ja sealt tuli väga palju vaatajaid.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Ülemiste keskus (@ulemiste_keskus)

Link: https://www.instagram.com/tv/CQxmYukCgib/

Mängulised postitused, mis lahutavad meelt ja läbi lillede müüvad toodet.

Link: https://www.facebook.com/rkiosk.ee/photos/a.336960983071018/3633391233427960/

• Üleskutsed elust enesest. Palusime naistel teada anda oma mehest, kes pole veel sõrmuse-vihjetest aru saanud.

Link: https://www.facebook.com/Ulemistekeskus/photos/4424548240888799

Kõik uudised