07.10.2026

ARVAMUS | Gunnar Hunt: KAGU_the_agency ei hakka kunagi praktikakohti pakkuma

Mitte sellepärast, et me ei tahaks noortesse panustada, vaid sellepärast, et meie jaoks ei ole klassikaline praktikakoht kõige loogilisem samm uue generatsiooni toetamiseks.

Gunnar Hunt küsib, kes peaks kasvatama uut põlvkonda. Foto: Martin Kosseson

Turundajate Liidu juhatusega seadsime üheks järelkasvu eesmärgiks, et igas liitu kuuluvas agentuuris ja ettevõttes võiks olla vähemalt üks praktikavõimalus aastas. Minu meelest võiks sellest saada meie valdkonna standard. Mitte tüütu linnuke tabelis, vaid põhimõte, et iga ettevõte panustab teadlikult sellesse, et ta kasvatab endale järgmiseks põlvkonnaks töötajaid.

Sest kui me räägime pidevalt sellest, kui raske on leida häid strateege, projektijuhte, copywriter’eid, disainereid või turundajaid, siis tasub korra küsida, kust need inimesed üldse tulema peaksid. Nad ei teki turule valmis kujul. Keegi peab neile esimese päris ülesande andma, esimese vea läbi laskma, esimese idee maha tegema ja esimese hea töö puhul ütlema, miks see hea oli.

Samas arvan, et praktikast mõeldakse liiga tihti ühe väga konkreetse mudeli kaudu. Et ettevõte paneb kevadel üles kuulutuse, võtab suveks ühe või kaks noort kontorisse, annab neile arvuti ja laua ning proovib kolme kuu jooksul leida tasakaalu selle vahel, mida neile usaldada ja kuidas nendega tegelemine mu parimat töötajat läbi ei põletaks. Aga see ei ole ainus viis, kuidas uude generatsiooni panustada.

KAGU_the_agency puhul oleks klassikalise praktikakoha loomine isegi natuke naljakas. Meie töökorraldus ei ole ehitatud selliselt, et oleks võimalik võtta keegi kolmeks kuuks kõrvale ja talle stabiilselt sobivaid ülesandeid tekitada. Kui me seda lihtsalt sellepärast teeksime, et “praktikakoht peab olema”, ei pruugiks sellest lõpuks kasu olla ei praktikandile ega meile.

kagu rull2 pilt2
Kagu partnerid Gunnar ja Katriin Hunt. Foto: Martin Kosseson

Meie viis panustada on loengute andmise kaudu.

Nagu paljud teised, otsustasime, et lähen ja õpetan ülikoolis noori loovjuhte ja minu jaoks täidab see sisuliselt sama eesmärki, lihtsalt teises vormis. Seal on võimalik töötada korraga 20- 40 tulevase loovtegijaga, anda neile päris briife, lasta neil ideid lahendada, neid kaitsta, ümber teha ja neid siis ka ausalt hinnata. Rääkida mitte ainult sellest, kuidas hea idee välja näeb, vaid ka sellest, kuidas selleni jõutakse. Kuidas aru saada, millal mõte on lihtsalt naljakas ja millal selles on päriselt midagi. Kuidas kliendile ideed esitleda. Kuidas kriitikat vastu võtta. Kuidas ära tunda, et mõni enda lemmikidee ei tööta äris kohe üldse ja kuidas ambitsioon on kogu edu alus.

Jah. Me ei saa selle tulemusena aasta lõpus öelda, et “meil on võimas praktikaprogramm”. Aga me saame öelda, et panustasime mitmekümne inimese arengusse. Ja minu arvates on see palju suurem panus.

Seetõttu võiksime praktikast rääkides natuke vähem kinni olla sõnas “praktika[koht]” ja natuke rohkem mõelda sellele, milliseid inimesi me oma ettevõtetesse ja kogu valdkonda tulevikus tegelikult juurde vajame.

Kui sul on pidevalt puudu headest projektijuhtidest, siis tasub mõelda, kuidas sa saad aidata häid projektijuhte kasvatada juba enne seda, kui nad su kliendi eelarvete mängima tulevad. Kui tahad, et turul oleks rohkem tugevaid strateege, anna noortele võimalus strateegiat päriselt ellu viia, mitte ainult loengus kuulata. Kui tundub, et junior-copywriter’ite tase on nõrk, siis võib-olla ei ole lahendus ainult järjekordne töökuulutus, vaid see, et mõni tugev copywriter läheb ja õpetab neile kirjutamist.

55136211316 3dff4ca89a o
Gunnar oma praeguse TLÜ kursusega tänavusel Kuldmunal. Foto: Rene Lutterus

Seda kõike võib saavutada traditsioonilise praktikaga, aga see võib tähendada ka mentorlust, ülikoolikursust, töövarjuks võtmist, noortele suunatud töötuba või seda, et annad mõnele noorele võimaluse ühe päris projekti juures algusest lõpuni kaasas olla. Vorm võikski agentuuriti erinev olla. Oluline on, et panus oleks päris.

Mul on vahel tunne, et ettevõtted ootavad turule uusi valmis inimesi, aga järgmise generatsiooni kasvatamist nähakse kellegi teise tööna. Ülikooli tööna. Noore enda tööna. Mõne teise agentuuri tööna.

Aga kui kõik ootavad oma tiimi valmis inimest, siis tegelikult ei kasvata me ju uut generatsiooni, vaid proovime lihtsalt üksteise semi-seenior level töötajaid üle osta.

Sellepärast meeldib mulle mõte, et vähemalt üks praktikavõimalus aastas võiks saada TULI liikmete seas normaalsuseks. Mitte tingimata üks klassikaline praktikakoht, vaid üks teadlik panus sellesse, et kellelgi oleks võimalik meie valdkonda siseneda ja siin paremaks saada.

Iga ettevõte võiks vähemalt korra aastas endalt küsida: milliseid inimesi me tahame, et siin valdkonnas viie aasta pärast rohkem oleks ja mida me ise selle saavutamiseks teha saame?

Autor: Gunnar Hunt, KAGU_the_agency kaasasutaja ja TLÜ lektor.

Kõik uudised

TULIs on üle saja liikme. Liitu sinagi Eesti suurima turunduskogukonnaga!

Loe siit, mis hüvesid TULI liikmed naudivad.

TULIst lähemalt