TikTok jõudis miljardi kasutajani poole kiiremini kui Facebook. Mul tekkis laktoositalumatus poole kiiremini kui minu isal. Ilmselt sünnib järgmine Kontaveit juba tennisereket pihus. Viimased paar aastat on olnud kiirete muutuste musternäide. Tahes-tahtmata tekib küsimus, millises suunas liigub meie valdkond. Või isegi elu üldiselt. Lühikest vastust mul sellele ei ole. Küll aga võin unistada, kirjutab Optimist Creative’i loovstrateeg Agnus Laane.

Mis paistab eemalt?

Pikema perspektiivi ennustamiseks pole Kroonika horoskoobist palju abi. Tasub mõelda sellele, kes suuri muutuseid dikteerivad ja küsida neilt, mida nad tahavad. Antud juhul on selge, et kõige kiiremad uute tehnoloogiate ja mõtteviiside rakendajad on noored. Turundajatele on kastikesi vaja, seega kutsume neid näiteks gen-z esindajateks. Ülejäänud maailm üritab neist hädasti aru saada ja longib järgi. 

Tunnen juba puhtalt isiklike tutvuste pealt, et noored täiskasvanud on idealistlikud. Nad otsivad elust tähendust, sh oma tööst. See teeb mind õnnelikuks – minu esimesed kümme aastat selles valdkonnas lendasid mööda küsimusi esitamata. Täiesti ennastsalgavalt. Puhtalt palava arenemisesoovi pealt. “Küll kõik need pikad õhtud tasuvad üks hetk ära.” “Jaa, ma olen veel tööl.” “Kuule täna skip, ei jõua.” 

Mäletan, et ühel hetkel lugesin varalahkunud Linds Reddingi viimast kirjatükki ja silmad läksid kuidagi märjaks (mehed ju ei nuta). Tema lugu riivas lähedalt. Pani päriselt mõtlema. Soovitan seda kõigil lugeda, sest ka kõik need aastad hiljem, kirjeldab see agentuurielu väga ilmekalt.

Alles viimastel aastatel olen enda jaoks hakanud rohkem lahti mõtestama seda, mis väärtust ma maailma tahan luua ning millistel tingimustel. See, et tänased noored sellele juba varakult mõtlevad, on igati positiivne. Üheks selliseks tõestuseks on The Great Resignation – ülemaailmne liikumine, mis kirjeldab mastaapselt muutuvat mentaliteeti. Või vähemasti julgust, mis puudutab aina rohkem inimesi. See on nihe, mis kannustab oma elu paremaks muutma. Ka vanemate inimeste seas. Juba ainuüksi selle põhjal leian, et tulevik on inimkesksuse päralt. Nõudlus on alati maailma keerlema pannud.

Mida tähendab see meie sektori jaoks?

Meie valdkond peab olema progressiivne. Osa meie tööst on ju hoida silmad lahti ja ajaga kaasas käia. Olen optimistlik, et suurem muutus saab olema inimeste väärtustamise tõusus. Jah, meie töötingimused on juba praegu head võrreldes paljude teiste paikade ja valdkondadega. Aga see ei tähenda, et meil pole ruumi arenemiseks. Ega niisama ei levi naljad nagu: “Mis tööpäev see on, kui vetsus pole nutnud.” Või “What are your banners for the weekend?”.

Toon lihtsa näite oma elust. Rohkem kui midagi muud, suudavad valjud helid mu mõttekäigu täielikult seisma panna. Seega kirjutan ma vahel kontori asemel autost, kohvikust või kodust. Mitte keegi ei käi mind joonlauaga taga otsimas. Tundub ju hästi mõistlik, aga see ei ole kõikjal nii. Mõistagi on ametid erinevad ja sellest ka selle vajadused, kuid eelkõige pean antud näitega silmas tööandja avatust individuaalsetele vajadustele. Mõnes teises kohas küsitakse ka peale pikemat lõunat: “KUS SA OLID?!”

Leian, et ettevõtetes, kus töötajad on nagu hamstrid rattas, algavad kroonilised probleemid – enam ei leia kogenud spetsialiste. Muidugi oleme kõik väga kirglikud selles osas, et kõht täis oleks ja magada ka kuskil saaks, aga üldiselt on palk üksinda üsna kehv motivaator. Eriti loovinimeste seas. 

Erinevad kriisid võivad siin küll kaikaid kodaratesse loopida, aga julgen ennustada, et inimesed hakkavad veelgi rohkem liikuma paremate tööandjate suunas. Meie valdkonda tuleb rohkem läbipaistvust, mis omakorda soosib hüvede ühtlustumist. Selliseid protsesse kiirendab muuhulgas ka Turundajate Liit, sest täiesti tajutavalt on toimumas meie valdkonna lõimumine. Me ei ole enam eraldi liivakastides. Ja lapsed ikka jutustavad mängides – me oleme lihtsalt nüüd natuke vanemad ja meil on LinkedIn’i kontod.

Kuidas edasi võiks liikuda?

Individuaalsel tasemel on meie kõigi enda asi lahti mõtestada, mida me oma tööst tahame saada. Mida saame pakkuda. Millist tööd me oleme nõus tegema ja millistel tingimustel. Huvitaval kombel on see midagi, mida isegi mõned väga pika kogemusega inimesed meie ümber pole teinud. 

Nad hüppasid üks hetk trammile ja pole aega olnud tagasi vaadata. See võtab meie valdkonna hästi kokku. Kiire on. Kui sa aga leiad, et sul on praeguse töö vastu allergia, siis ma julgustan sind edasi liikuma. Või sellest rääkima. Endaga konfliktis elamine on ühest hirmutavast otsusest sootuks hullem.

Ettevõtete tasemel on vaja liikuda inimkesksuse suunas. Laiemalt tähendab see tööõnneni jõudmist. See on teema, millega juhid võiksid ennast kurssi viia. Sellega tuleb aktiivselt tegeleda, muidu on vähe kasu. Ühiskonnana oleme sellel alal nii lapsekingades, et seda sõna isegi ei eksisteeri. 

EKI-st on leitav ainult tööõnnetus. Naljakal kombel see illustreerib probleemi. Tööõnne termini on praktiliselt ainuisikuliselt käibele tõmmanud Tiina Saar-Veelmaa, kes selles valdkonnas igapäevaselt toimetab. Google viib teid tahtmisel kokku.

Turunduses ei varitse töötajaid palju ootamatuid ohte. Pussnuge ei saja taevast alla. Selg on nagunii kõigil tuksis. Põhiliselt peab meie vaimne tervis igapäeva virvarris vastu pidama. Et me läbi ei põleks. See on hea fookuspunkt, millest oma organisatsioonis heaolu edendamist alustada. Paraku on rohkem nii, et neid teemasid ei julgeta avalikult puudutada. 

Õigeid isaseid paneb selline “tunnete jutt” veel tänagi tatti pritsima. Eriti raske on selliseid muutuseid läbi viia suures organisatsioonis, kus inimesi on palju, aga jõudu vähe. Kuid seda enam võiks kusagilt vaikselt pihta hakata – näiteks oma turundusosakonnast.

Agentuuride tasemel võiks lisaks oma brändidele otsa vaadata. Koos oma töötajatega. Ja mõelda, miks te iga hommik kokku saate. Nuputage välja, kes te olete ja karjuge seda trepikojast. Sedasi tõmbate ligi õigeid töötajaid, kaadrivoolavus on väiksem, omad inimesed on samal lainel ja kliendid tunnevad ka ennast hoitumalt. Väärtuspõhine liim hoiab alati kauem koos kui eesmärgipõhine.

Praegu jääb eelkõige silma püüdlus tõestada, et agentuurid oskavad teha nii visiitkaarte kui ka telereklaame. No tore, aga see teine agentuur oskab ka. Ja kolmas küsib selle eest täpselt sama tasu. Miks on selline kommunikatsioon üles ehitatud funktsionaalsetele omadustele? Kahtlemata on sügavam sisu agentuurides olemas, aga seda ei näidata alati hästi väljapoole. 

Kui ma otsiksin uut töökohta või loovpartnerit oma ettevõttele, siis tahaksin teada, kes te olete ja mille eest te seisate. Kui kõik muud faktorid on samad, siis mille järgi ma valiku langetan? Muidugi inimeste. Sest ma otsin kattuvaid väärtushinnanguid ning tõenäoliselt puutun nende inimestega edaspidi kokku sama palju kui oma perega. 

Valdkonna tasemel on vaja meil leida, kuidas me üksteist edasi saaksime aidata. Kui me võrdleme end naaberriikidega, peame nägema ka laiemat konteksti. Me ei ole kindlasti kehvemad mõtlejad, vähem haritud või vähem loovad. Aga kuidas on meie inimeste heaoluga? Loo alguses ma lubasin endal unistada. Minu lootus on, et me leiame nendele teemadele vähe organiseerituma väljundi. Et kõik ei tegeleks sellega omaette ja vaikuses. Kui üldse. 

Äkki tähendab see Lumehelbekeste Ordu töögrupi loomist, kuhu kuuluvad inimesed, kes otsivad sellest valdkonnast suuremat tähendust ja paremaid tingimusi. Ehk suudaksime me pidada sisukaid arutelusid, koguda sisendit või isegi kokku panna pilootprojekti, millega ühel hetkel õnnestuks inspireerida tervet maailma. See oleks tähistamist väärt, sest ega sellel äril pole ju kunagi väga hea suhe inimeste tervisega olnud.

Võib-olla Eesti turundussektori järgmine tase ei tähenda ainult silmapaistvaid tulemusi. Märkimisväärseid auhindu. Ehk tuleb meie järgmine suur samm edasi hoopis töökultuurist. Suuremast koostööst. Kollektiivsest püüdlusest parema poole, et siin külmas ja pimedas saaksid ilusad ideed aastaringselt kasvada. Me oskame inimesi võimsalt mõjutada, neile suunda näidata, isegi elusid muuta. Küsimus on selles, et milleks me neid oskuseid kasutame. Kas ka iseenda hüvanguks?

Autor: Agnus Laane, Optimist Creative’i loovstrateeg
Toimetas: Siim Kera, TULI

Optimist Creative on TULI liige. TULI ühendab kõiki turundusega tegelevaid professionaale, kes on huvitatud erialase taseme tõstmisest ning valdkonna ärksaimate kaasamõtlejate hulka kuulumisest. TULI-sse kuulub praegu 108 liiget.

Kõik uudised