Kristian Kirsfeldt: Riik on vahend, mitte eesmärk. Ja inimene on eesmärk, mitte vahend.

Intervjuu Eesti
ühe tugevaima ja enim auhinnatud disainibüroo Velvet disainijuhi Kristian
Kirsfeldtiga, kes krooniti septembris ADC auhinnagalal Aasta Disaineriks.

Pildil: Kristian Kirsfeldt. Foto: ERRIER

Sa oled oma
pika disainerikarjääri jooksul mitmeid suuri auhindu võitnud. Kõige värskem
tunnustus pärineb aga Viimsi valla hiljuti korraldatud T-särgi kavandite
ideekonkursilt. Sa võitsid selle iroonilise sõnumiga: „Ma armastan ummikuid“.
 

Sellest sõnumist
saavad aru kõik, kes autoga Viimsist linna tööle käivad. Olen ise elupõline
viimsilane, mu perel oli siin juba 60 aastat tagasi suvila, mille nüüd 7 aastat
tagasi majaks ümber ehitasime.  


Mis ideid veel
konkursile esitasid?
 

Facebookis võitis
rahvahääletusel särk sõnumiga: „Ma armastan ummikuid“

Ülejäänud kolm
kavandit, mis konkursile saatsin, kandsid sõnumeid: „Viimsi, autorahva kodu“
(parafraas väljendist „Viimsi, rannarahva kodu“), „Võim vs rahvas“ ja „Parem
kui Tallinn“

Ummikud on
äärelinlaste jaoks tõesti suur probleem. Mida siis teha?
 

Mina näiteks
sõidan igal hommikul Viimsist Velvetisse, mis asub Telliskivis, bussiga. Balti
jaamani saan bussiga, sealt edasi jala. 

Kui kõik need
10 000 inimest, kes hommikul autodega Pirita teel venivad, kasutaks
ühistransporti, oleks nende mahutamiseks vaja 125 bussi. Kui Viimsist läheks
linna poole 2 bussi minutis, poleks mingit ummikut. Kui kõik inimesed kasutaks
bussi.  

Aga kõik ju ei
kasuta ega hakkagi kasutama.
 

Asi on inimeste
hoiakutes. Võib-olla on neil ühistranspordist kehv ettekujutus ja ühendused
kehvad. Busse peaks olema rohkem ja liinivõrk peaks olema parem. 

Kas sellest
piisaks, et inimeste harjumusi muuta? Sa oled disainer, anna palun nõu, kuidas
inimeste käitumist disainida.
 

Kui autoga
käimine veelgi ebamugavamaks muutub, hakkavad inimesed alternatiive otsima.
Mujal maailmas tehakse teid kitsamaks, mitte laiemaks, et inimesed hakkaks
ühistransporti kasutama. Mitte mingil juhul ei tohiks teha teid laiemaks, sest
muidu hakkavad käima autoga ka need, kes seda seni ei teinud. Teede laiendamine
ehk sõiduridade lisamine suurendab liiklusvoogu, mitte ei lahenda probleemi. 

On kohti, kus on
mõtet disainida keskkonda inimeste käitumise järgi, näiteks rajada pargis kõnniteed
sinna, kus inimesed reaalselt liiguvad (muidu käivad nad lihtsalt üle muru).
Mõnes teises kohas on aga nagu hammaste pesemisega – tuleb suunata, selgitada,
et kui pesed, siis hambad ei valuta. Autoga sõitmine tuleb teha ebamugavaks,
sest seda aina mugavamaks muutes probleem ehk autostumine ei lahene. 

Inimeste
käitumist on ju sama raske muuta kui nende veendumusi.
 

Jah, aga sellesse
tõdemusse ei tohi kinni jääda, muidu ei muutugi mitte miski. Kodanikud peaks
muutma on suhtumist autodesse, poliitikud peaks muutma oma suhtumist
inimestesse, opositsiooni ja kriitikasse.  

Kas see ei
oleks lahendus, kui inimesed linna sõitmise asemel rohkem kodukontoris töötaks?
 

Tõenäoliselt, aga
kõigile, sh mulle see ei sobi, sest minu töö Velveti disainijuhina on tiimitöö. 

Mis
võidusärgist edasi saab? Läheb tootmisse ja müüki?
 

Neid
valmistatakse piiratud kogus, mis loositakse Facebookis välja. Tehakse ka
meenesärk, mis läheb Viimsi uues raamatukogus müüki.  

Kuna sõnumite
autoriõigus kuulub mulle, toodan koostöös Muhooviga terve kollektsiooni „äng on
suburbia“ särke, mis on mõeldud kõigile neile, kes tunnevad eeslinnades elades
ahistatust. See ei ole ainult Viimsi teema, vaid puudutab ka paljusid teisi.
Neid särke saab tellida: capslock.ee/collections 

Ma ei teinud seda
kõike isikliku kasu ega promo huvides. Särkide müügitulu läheb Eestimaa Looduse
Fondile ehk heategevuseks. Kui mu kodukandis rohelust hävitatakse, siis kusagil
ehk kaitstakse.  

Sinu võit oli
ninanips vallavalitsusele?
 

Ega nad vist
päris sellist tulemust tõesti ei oodanud. Ilmselt loodeti mingit hea tuju
lahendust, aga võitis protest. 

Kuidas Sa ise
kriitikat talud? Ilmselt oled seda oma pika disainerikarjääri jooksul pidanud
ikka kuulma.
 

Kui disainerina
alustasin, oli kriitikat raske taluda, sest iga töö oli nagu oma hinge vili,
nagu oma laps. Nüüd on 15 aastat mööda läinud ja ma saan aru, et ma ei tea kõike.
Endast targema kuulamine on kõige olulisem osa mu tööst. Olen tähele pannud, et
kui kohe alguses tähelepanelikult kuulata, siis teedki lõpuks asja, mis on hea.
Minu tööks on lahendada tellija probleemi. Kriitika tekib siis, kui
lahendatakse valet probleemi. See on tüüpiline viga, mida loovinimene teeb – ei
saa probleemist aru ja asub lahendama valet asja. Aga disain – see on lihtsalt
terve mõistus. Ja kui leiad tervet mõistust kasutades lahenduse, siis reeglina
inimesed nõustuvad sellega. 

Kuidas kolleegi
tööd ilma haiget tegemata kritiseerida?
 

Alustasin kunagi
tööd desktopperina reklaamiagentuuris Division, nüüd olen Velveti disaini- ehk
loovjuht. Tänu sellele saan oma tiimile vabalt kõiki asju öelda, sest olen nende
rõõme ja valusid omal nahal tunda saanud. 

Aga kiitus –
kas see läheb Sulle korda?
 

Alguses läks väga
korda, aga enam mitte. Kui ma oma kolmandal Divisioni-aastal võitsin koos Alvar
Jaaksoniga loodud KUMU avamiskampaania eest portsu auhindu, siis tundsin, et
nüüd on see tehtud, rohkem ei pea muretsema. 

Ma hoian üldiselt
madalat profiili, mind ei huvita feim. Püüan ka piltidelt eemale hoida.  


Fotol: Kristian Kirsfeldt. Pildistas: Raul Mee

Septembris
krooniti Sind ADC galal Aasta Disaineriks. Mille eest see tunnustus Sulle just
nüüd osaks sai?
 

Mu hüpotees on,
et nad jõudsid K-täheni.  

Oled 9 aastat
töötanud Velvetis, enne seda Divisionis.
Miks Sa vahetasid reklaamiagentuuri
disainiagentuuri vastu?
 

Läksin reklaami aastal
2003, sest tol hetkel oli see kõige ägedam loovvaldkond, kus töötada – kõige
rohkem raha ja kõige kihvtimad peod. Aga siis tuli masu ning disaini –
klienditeekonna, kasutajamugavuse, keskkonna- ja teenusedisaini – tähtsus
hakkas tõusma. Praegu ongi minu hinnangul voolanud loovenergia reklaamist
disaini, Eestis on kümneid väga häid disainiagentuure. Ka üksiktegijate jõud on
suur, nad nihutavad horisonte, leiavad uusi väljendusviise. Nad on nagu
ideeautod. Suurte agentuuride projektid mõjutavad aga masse. 

Mida Sa
õppinud oled?
 

Hariduselt olen
TTÜ ehitusinsener, seega on keskkonnadisain minu jaoks väga loogiline asi,
millega disainibüroos tegeleda, sest see hõlmab nii ruumi kui lugude
jutustamist. Reklaamibüroos jutustad reeglina ainult lugusid. 

Millal Sa
viimati reklaami tegid?
 

Ma pole 10 aastat
reklaami teinud, välja arvatud ERM-i lansseerimiskampaania, mille eest Velvet võitis
Kuldmunal nii tele kui raadio kullad. Tele tegime Kuukulguriga, raadio koos
Harry Kõrvitsa ehk Pumpkin Productionsiga. Brändikontseptsiooni panime paika
meie, Kuukulgur lõi stsenaariumid ja tootis Filmid suure algustähega 

Seekord võitis
ju ACD Eesti disainikonkursi Grand prix reklaamiagentuur. Reklaami- ja
disainiagentuurid ikkagi lähenevad teineteisele?
 

Jah.  

Kas auhinnad
on hea PR?
 

Jah, aga kui
palju me tööde konkursside jaoks vormistamisele aega kulutame… Võiks anda parem
inimestele vaba päeva selle asemel! 

Teil on ikka Velvetis
ikka 5-päevane töönädal? Ei ole mõelnud, et teeks 4-päevase?
 

Jah, meil on 5
tööpäeva, sest tööd on nii palju. Aga me ei tööta liini peal, mõtlemiseks jääb
ka aega. 

Mulle on
jäänud vestlustest disaineritega mulje, et te ei armasta eriti turundusjuhte. Kust
see tõrge pärit on ja kas on lootust, et läheb üle?
 

Masu ajal oli
turundusjuhte, kes tegid oma tööd mitte selleks, et ettevõttel paremini läheks,
vaid selleks, et nende töökoht säiliks. Tihti olid inimestel omad agendad, mis
läksid terve mõistusega vastuollu. Paljud disainerid on reklaamiagentuurides
töötamise ajal selliste turundusjuhtidega tihedalt kokku puutunud. Ütleme nii,
et masu tõmbas tšakrad kinni.

Kui kuulen kedagi
kliendile idee „maha müümisest“ rääkimas, siis mõtlen alati, et see pole
võimalik. Sa võid küll kliendi koosolekuruumis mingiks ajaks ära tinistada, aga kui see tinistatud turundusjuht ei suuda omakorda ettevõtte juhti ära
tinistada, ei saa koostööst asja. Seetõttu on alati parem, kui esimesel
koosolekul osalevad mõlemad – nii turundusjuht kui tippjuht.  

Meie töös on edu
pant töö tellija ära kuulamine ja kõige selgemalt oskavad äriprobleeme
sõnastada ehk ülesandeid püstitada tavaliselt ettevõtete juhid. Kui kliendi
esindajaks on selline turundusjuht, kes vaid vahendab infot ja peab kõik maja
sees üle kinnitama, võivad mõtted nagu telefonimängus kaotsi minna. 

Mis Sulle
praegu tööl kõige rohkem põnevust pakub?
 

Üks põnev
projekt, millega tegelen, on riigimajadele ruumilahenduste disainimine – need
on Eesti linnades asuvad ühiskontorid või -hooned, kuhu kolivad kokku piirkonna riigiametid, kes hakkavad neid ruume vaheldumisi või paralleelselt
kasutama. Tekib üks ühtne teenindussaal, koosolekuruumid ja kontor, asutused
töötavad samades ruumides eri aegadel. Kliendi jaoks muudab see elu lihtsamaks
– kõik ametid on ühes hoones koos, asjad on võimalik kiiremini ära ajada.
Esimene selline hoone avatakse varsti Raplas.  

Velveti luua on selle
töö juures ühendav mõtlemine, viidandus ja bränding. Lisaks töötavad koos
meiega sise- ja välisarhitektid. Püüame muuta inimeste jaoks avaliku sektori
teenindust mugavamaks.  

Riigi kontekstis
on alati vaja meelde tuletada, et riik on vahend, mitte eesmärk. Ja inimene on
eesmärk, mitte vahend. 


Velvet on
tuntud aususe poolest oma eksimusi ehk fakappe tunnustada, olete lausa kaks
„Fakapeedia“ kogumikku välja andnud. Ma ei mäleta Sinu nime seal mainitud
olevat…
 

Siiski. Mina olin
asjaosaline selles loos, kus üks tüüp scrollimisest rääkis.

*****

Delfi kutsus
meid konkursile portaali ägedamaks mõtlema. Janno ja Amid tegid mitu nädalat
eeltööd.
 

Esitlus oli
võimas. Reaalsed ideed, kuidas Delfit paremaks teha. 45 minutit
preemium-Velvetit. Turundusjuht noogutas kaasa. Nurgas istus tüüp, kes ei
noogutanud.
 

Janno pani
esitlusele rahuloleva punkti. Tüüp nurgast: “Ma ei näinud ühtki mõtet, mis
poleks varem kellelegi tulnud.” Janno vastu: “Kuid te pole ju neid ära
teinud!”

Nurgatüüp
sedastas nüüd surematu mõtte. See jääb kajama ka pärast maakera hukku,
punaseks hiiuks paisunud päikese leegitsevas surmakallistuses.
 

“Inimesed
tahavad ju ainult scrollida.”
 

Lakkuge panni,
teenusedisainerid, kujundajad ja andmeteadlased. Velveti nihilismimomentidel
tundub, et nurgatüübil on õigus.
 

Delfi pulseerib jõudsalt edasi. Sisule on seal täna veel vähem ruumi.  

*****

Minu õppetund: Me
murdsime sisse läbi seina, uks oli teises kohas. Fakapp seisnes selles, et
me ei läinud uuele katsele, vaid loobusime sellest tööst. 

Palun too
välja mõned oma tööd, millega iseäranis rahul oled.
 


Patarei vangla
näitus „Kommunism on vangla“ – oluline teema ja hästi õnnestunud teostus.

Eesti Rahva
Muuseumi Soome-Ugri püsinäitus
koos Jan ja Ken sisearhitektidega – jälle oluline
teema ja tõeline töövõit, tegime seda kokku üle seitsme aasta.


Olen kahel aastal
võitnud ka Viljandi Pärismuusika Festivali tunnusgraafika konkursi, viimati
2018. aastal. Nende plakatite joonistamine on olnud puhas rõõm. 

Intervjueeris:
Silja Oja, TULI

Velvet on Turundajate Liidu (TULI) liige. TULI ühendab kõiki turundusega tegelevaid
professionaale, kes on huvitatud erialase taseme tõstmisest ning valdkonna
ärksaimate kaasamõtlejate hulka kuulumisest. TULI-sse kuulub praegu 61
ettevõtet
.

Kõik uudised