25.01.2021

Industry62 juht Andrus Altrov: toon pigem kasumi ohvriks, selleks et teha midagi ägedat

„Ettevõte on nagu elusorganism, seda ei saa päriselt omada. Peab vaatama, mis on ettevõttele endale ja selles töötavatele inimestele kõige parem,“ ütleb tarkvaraarendusfirma Industry62 kaasasutaja ja tegevjuht Andrus Altrov. Lugu persoonilugude sarjast, kus tutvustame põhjalikumalt Eesti (tipp)juhte, nende ettevõtete spetsiifikat, aga ka laiemaid vaateid ärile ja elule. Intervjueeris Silja Oja.

Andrus Altrov
Industry62 kaasasutaja ja tegevjuht Andrus Altrov. Pildistas: Edith Raamat

Räägi palun kõigepealt endast – kuidas Sinust ettevõtja sai?

Olen õppinud Tartu Ülikoolis inim- ja majandusgeograafiat, mis uurib ruumilisi seaduspärasusi meie ümber, näiteks seda, kuidas maa rendihind linnades muutub. Minu õpingud jäid 90ndatesse, mil ei olnud veel Google Mapsi. Õpitav eriala viis mind kokku arvutitega, mis võimaldasid inimgeograafia mudeleid uurida. Magistrikraadi tegin juba geoinformaatikas. Mind vaimustas, kuidas ruumiliste seoste abil saame luua uut teadmist ja seeläbi tööprotsesse muuta.

Õpingute ajal asusin tööle IT-firmasse, mis arendas muuhulgas geoinfosüsteeme. 2005. aastal otsustasime osade kolleegidega oma teed minna ja üheskoos oma ettevõte rajada. Miks koos? Sest meil oli koos töötamise harjumus ja olime sama meeskonnaga olnud juba mitmete kaalukate infosüsteemide loomise juures – usaldasime ja toetasime üksteist. Üheskoos panime aluse ettevõttele, mis täna kannab nime Industry62.

2011. aastal müüsime oma ettevõtte osalused Helsingi börsil noteeritud ettevõttele Affecto, ja 2016. aastal ostsime oma firma tagasi – napilt enne seda, kui Affecto ise Kanada ettevõttele CGI ära müüdi.

Googeldades tuleb välja, et i62 on digitaalse disaini ettevõte, mis arendab mõjukaid teenuseid ja tegutseb lisaks Tallinnale Soomeski. Millega te täpsemalt tegelete, kuidas maailma muudate?

Tegeleme tarkvara arendamisega, mis saab alguse disainist. Me loome töövoo, mille ümber siis arendame tarkvara. Oleme ses mõttes tarkvarakonsultatsiooni ettevõte, et me ei oma enda toodet, ei müü litsentse ega „karbitooteid“ (meie valdkonnas on toode näiteks raamatupidamistarkvara).

Me müüme oma inimeste aega, oskusi ja terviklahendusi. Teeme eritellimusel täpselt seda, mida kliendid vajavad – spordiennustustarkvarast kuni e-tervise ja e-riigi lahendusteni. Näiteks oleme olnud aastaid üks transpordiameti e-teeninduse ja TEHIKu digiloo arendajatest. Meie arendajate loodud on hetkel päevakohane TESTI.ME, mis näitab koroonatestimise tulemusi.  Paljudel juhtudel jääme nö kliendi tahatuppa varju ja laseme kliendil oma lahendusega särada.

Näide sellest, kuidas me maailma muudame ja elusid päästame: i62 inimesed arendasid e-kiirabi lahenduse, mis võimaldab kiirabiarstil reaalajas tahvelarvutiga tervise infosüsteemist patsiendi terviseandmeid vaadata. Mõtle, kui palju see muudab arsti töö ja otsused kriitilisel hetkel kvaliteetsemaks! Digiloo loomine aastaid tagasi ehk mudel, kus inimese terviseandmed said nähtavad kõikidele arstidele, oli töö tellija poolt julge otsus. Paljud riigid läksid seda teed, kus patsient pidi igale arstile eraldi loa andma, aga see pidurdas arengut. Kiirabil pole ju aega patsiendilt luba küsida, et tema terviseandmetega tutvuda.

Miks te oma teenuseid tootestanud ei ole?

Me ei ole tootefirma. Me pakume tarkvara arendamise teenust. Klient pöördub meie poole sooviga mingit äriprotsessi automatiseerida, seejärel analüüsime nõuded, disainime ekraanid ja töövoo, loome arhitektuuri, programmeerime lahenduse, juurutame, ning pakume hiljem tuge.

Toote loomine nõuab teistsuguseid oskusi ja tähendab palju suuremaid finantsriske. Tooteomanik peab võtma vastutuse, et ta on arendanud õiget asja, mis äriliselt kannab ja investeerigu tagasi toob. Meie vastutame selle eest, et tarkvara laitmatult töötab.

Tõsi, meie töö käigus tekib aegajalt ka tootelaadseid lahendusi, mida saaks tootestada, näiteks e-Perearstikeskus , mis tekkis Järveotsa Perearstikeskuse tellimusel. Seda rakendust kasutab praegu umbes 40 perearstinimistut.

Kui suur ettevõte on i62?

Oleme väike ettevõte. Meil ei ole palju kliente, aga paljud neist on väga pikaajalised koostööpartnerid, mõnega töötame alates 2006. aastast. Kliendid jõuavad meie juurde tavaliselt tänu kellegi soovitusele või varasemale koostöökogemusele. 15 klienti annavad 90% meie käibest, aga käive on meil ligi 6 miljonit eurot aastas – see kõik tuleb meie enda inimeste, keda on kokku 90, müüdud töötundidest.

2016. aastal ostsite ennast Soome börsifirmast Affecto tagasi. Miks te seda tegite ja mis peale seda muutus, kui jälle iseenda omanikeks saite?

Me tahame teha i62-s huvitavat tööd ja saada oma töö eest väärilist tasu. Pidevalt otsime tasakaalu – et töö oleks sisukas, motiveeriv, aga kataks meie kulud.

Kui otsustasime aastal 2011 ettevõtte osalused soomlastele müüa, tõi suurde gruppi kuulumine meile mitmeid uusi töid majja: soomlased ja rootslased hakkasid Eestist arendustöid ostma ja need olid meie inimeste jaoks huvitavad väljakutsed. 2015. aastaks oli selge, et lisaväärtus, mida grupp pakkus, hakkas järjest vähenema. Kuna omanike näol oli tegemist börsiettevõttega, siis sellest tulenevad piirangud, regulatsioonid ja keeruline juhtimisahel hakkasid Eesti ettevõtte arengut piirama.

Mingil hetkel tajusime, et saame grupita paremini hakkama, sest nii oleks rohkem vabadust ja vähem kohustusi. Sain aru, et vabadus ei ole iseenesestmõistetav. Ka see, et Eesti riik on täna vaba, ei ole iseenesestmõistetav, aga me ei mõtle sellele igapäevaselt. Need, kes nõukaaega mäletavad, saavad aru, mida vabadus või selle puudumine tähendab. Nii on ka ettevõttes. Kui saad olla oma otsustes vaba – alates sellest, millist kontoripinda valida ning lõpetades sooviga uut ärisuunda arendada – on see päris suur väärtus, mis kaalub teinekord üles suurema sissetuleku.

i62 toob kasumi pigem ohvriks, et teha midagi ägedat?

Jah. Börsifirmana oli meil pidevalt surve raporteerida kasumit, et manipuleerida inimesi firma aktsiaid ostma ja tekitada sellega aktsiahinna tõus. Ka börsifirma juht käitub teisiti, kui omanik: ta ei mõtle 20 aasta perspektiivis, vaid ta vaade ulatub viie aasta kaugusele, teades, et tõenäoliselt tuleb tal siis otsida uus töökoht. Niiviisi põletatakse inimesed läbi.

i62-l enam sellist survet ei ole. Me oleme nagu lainelaudurid: ootame ägedat lainet, see tähendab tahame teha ägedaid projekte. Tahame luua lahendusi, mis pööravad vana ebaefektiivse elu- või töökorralduse pea peale.

Nii et börsile te tagasi ei läheks?

Nii ei saa öelda. Me peame vaatama, mis on ettevõttele parim. Kui ettevõtte 2011. aastal börsifirmale müüsime, oli see tol hetkel hea tehing. Ma ei kahetse seda müümist. 2016. aastal oli tagasiostmine hea tehing, ma ei kahetse seda tagasiostu.

Ettevõte on nagu elusorganism, seda ei saa päriselt omada. Peab vaatama, mis on ettevõttele endale ja selles töötavatele inimestele kõige parem. Börsifirmas tegutsedes olid aastad 2011–2013 meie ettevõttele kindlasti väga head.

Aga hiljem, kui grupi poolt hakkasid tulema arusaamatud korraldused, kui tippjuhtkonnal tundus olevat neile endale teada varjatud plaan,  või kui grupp võttis ära rohkem, kui ta tagasi andis, siis saime aru, et asjad ei ole enam nii, nagu soovisime. Kui juba kuuluda ettevõtete liitu, siis seal liidus peaks olema parem, kui üksi, ilma liiduta.

Kui me oleksime oma loomult olnud rohkem palgatöötaja tüüpi inimesed, siis võib-olla oleksime kandideerinud teise töökohta, kui töökoht meie ootustele enam ei vastanud. Aga kuna meie tuumik on ettevõtja-tüüpi inimesed, siis soovisime luua endale ise paremaid tingimusi, et teha seda, mida meile meeldib ja välja tuleb – luua tarkvara.

Miks üldse börsile minnakse?

Et ettevõtte omanikud saaksid oma elutöö eest väärilise tasu. Seda on juba tükk aega varem näha, kui mõni firma mõlgutab börsile mineku mõtteid – nad hakkavad juba siis käituma nagu börsiettevõte. 

Kust teil tulevad ideed, mis pööravad ebaefektiivse töökorralduse pea peale nii nagu teie loodud e-kiirabi seda tegi?

Hea lahendus sünnib tellija ja täitja ühistöös. Tihti on meie kliendid ise kompetentsed muudatusi tahtma ja lahendus sünnibki nii, et mõlemad pooled pakuvad midagi välja. Kui klient ise märkab, et ta töökorraldus on ebaefektiivne ja taipab oma murega meie poole pöörduda, on juba suur asi.

Alati ei ole lahenduseks automatiseerimine, tuleb minna sügavamale: ega vanamoodsa töökorralduse automatiseerimisest ei sünni midagi uut, sellest tuleb lihtsalt kiire vanamoodne lahendus.

Uute lahenduse väljatöötamine, nagu e-kiirabi, tõmbab ka meie enda inimeste vedru pingesse ja tekitab tunde, et meie töö on lahe.

Aasta 2021 tuleb tore aeg, mil saame mõelda välja nutikaid lahendusi, mis meie töö- ja elukorraldust kvaliteetsemaks saaks muuta. Täna on ju ülioluline turvalisus: kuidas luua turvalist elukeskkonda, viies terviseohud IT-lahendustega miinimumi.

Kes teil on ideede generaator või loovjuht?

Meil ei ole sellist ühte konkreetset inimest. Ideaalettevõte on nagu heeringaparv – ega seal ei ole ju ka ühte eriti rasvast heeringat, kes suunda näitab, kõik on võrdsed. Nii ka meil – erinevad inimesed võtavad eri olukordades liidripositsiooni ja pakuvad välja: „Mis oleks, kui…?“.

Kui tihti jääb mõni lahendus julguse puudumise taha?

Isegi sellises stabiilses valdkonnas nagu meie oma on riskantseid projekte. Väga julgeid ideid peaks aga teostama teistsuguse rahaga. Kuna meie 90-st töötajast on 50 osanikud ja me oleme võtnud koos laenu, siis me ei ole riskikapitalistid ega võta liiga suure riskiga projekte teha. Kui on väga julge ja kõrgete riskidega idee, siis seda peaks finantseerima riskiinvestorite rahaga, kes arvestavadki võimaliku ebaõnnestumisega. Meie siin ei ole väga suure riskitaluvusega. Mõnikord ütleb ka klient, et muudatuse tasuvuse aeg on liiga pikk ja otsustab jätkata vanaviisi.

Ega julgus ei ole kartuse puudus, aga julgust äris on vaja toetada julge rahaga. Oma ettevõtte töötajate rahaga me startupilaadseid investeeringuid, kus ärimudel alles selgineb, tegema ei hakka. Me püüame võtta mõõdukaid riske.

Andrus Altrov
Andrus Altrov. Pildistas: Edith Raamat

Kuidas te oma töötajaid tihedas palgakonkurentsis hoiate? Mainisid, et olete iseenda omanikud, teie 90 töötajast on 50 osanikud. Kas pakute seda ka uutele töötajatele?

Jaa, kui kolleegid soovitavad, siis anname inimesele võimaluse saada osanikuks, mis omakorda annab õiguse ettevõtte strateegilistes otsustes kaasa rääkida.

Huvitav töö on põhiline motivaator, et häid inimesi hoida ja püüda. Töötasu on hügieenifaktor, sellega peab olema korras. Tööjõuturul on konkurents ülitihe, väga raske on kedagi kõrgema palgaga endale meelitada. Teised inimesed ehk meeskond on peamine põhjus, miks jäädakse, või lahkutakse. Ka klient peab sobima, ja meie kliendile.

Meie filosoofia on, et selleks, et vahetada tööd, ei pea vahetama töökohta – sa saad võtta teise rolli ettevõtte sees või asuda tööle teises meeskonnas või teise kliendiga. Uudishimu uue vastu on edasiviiv jõud.

Tähtis on ka missioon, põhjus, miks me midagi teeme. Tänu meie e-tervise lahendustele saavad inimesed abi. Kui eksib arst, sureb üks inimene, aga kui eksib programmeerija, võib surra 100 inimest. Meie jaoks on võimas motivaator, et meie loodud tarkvaralahendus aitab inimestel kiiremini abi saada.

Mis on teiesuguse ettevõtte kasvu pudelikael? Kas talentide leidmine või meie riigi väiksus?

Meie kasvu horisont oli viimased paar aastat välismaal, et Eestist oma tööd välismaale müüa. Aga kuna COVID-19 tõmbas hoogu maha, tõmbasime ka meie ennast korraks nagu kilpkonnad kilbi alla.

Meie pudelikael, aga ka võimaluste horisont on inimesed – mida rohkem suudame neid siduda, seda suuremaks kasvame. Ettevõtte 50 omanikku määravad, mis nende jaoks oluline on. Kui ettevõte on börsil, siis ta annab börsil lubaduse, mida siis peab püüdma täita, et aktsiahind kaasa läheks. Kui ettevõte ei ole börsil, piisab omanikele ka vähem agressiivsest kasvust. Meie saame teha ägedaid projekte, mis võib-olla ei ole alati väga tasuvad, aga annavad meie inimestele võimaluse õppida uusi tehnoloogiaid – teevad küll väikse miinuse, aga pakuvad emotsionaalset rahuldust.  Me niigi tegeleme liiga suure osa oma päevast (ja elust) töötamisega. Elu pole raiskamiseks – et teha tööd, mis ei arenda.

Teie mõistes on talendid, keda otsite, arendajad. Kust nad tulevad ja miks häid nii raske leida on?

Miks neid vähe on? Sest tänapäeval on kõik IT! Paljud suurettevõtted ongi ju samuti IT-firmad. Näiteks Telia on kindlasti eelkõige IT-firma, ja alles siis kõike muud. Tarkvara on tööprotsesside automatiseerimiseks vaja igas valdkonnas.

Eestis on vahva programm Vali-IT, kust on meile tööle tulnud mitmeid lennukaid, elukogenuid ja maailma avaralt vaatavaid inimesi – i62 on nende läbi kindlasti mitmekesistunud. Samuti on meiega liitunud tudengid, kes meie kogenud spetsialistide pilgu all alles kujunevad arendajaks. Mõni hakkab meie tegemiste ja siin töötamise vastu huvi tundma, kui silmab tööportaalis kuulutust.

Mis vahe on programmeerijal ja tarkvaraarendajal? Kas üks on nagu käsitööline ja teine nagu arhitekt?

Tarkvaraarendaja on laiem mõiste, siia võib paigutada testijad, analüütikud, programmeerijad ja arhitektid. Aga siin ei ole sisemist hierarhiat, kus näiteks programmeerija oleks tähtsam kui testija. Kui on hierarhia, siis see on horisontaalne – programmeerijal ja väga heal programmeerijal on suur erinevus. Siin ei ole ka klassikalist karjääri, selles ei ole midagi imelikku, kui keegi töötab kümme aastat „ikka veel programmeerijana“. Vaata, millega ta selle aja jooksul täpsemalt tegelenud on!

Kuidas Sa ettevõtte juhina inimest palgates üldse aru saad, kes on hea tarkvaraarendaja?

Vaatan CV-d. Ka koolipingist tulnud inimesel on mingi portfoolio. Palume teha proovitöö ja jälgime seejuures huviga just lahenduskäiku, mitte tulemust.

Oluline on ka inimese hoiak. Tehnilisi oskusi saame talle õpetada, aga kas tal on ka uuriv loomus, sisemine vedru, iseseisvus; kas ta viib oma asjad lõpuni; ega ta ei karda eksida?

Eksimist ei tohi karistada. Katsetamise ja proovimise ihalus on meie valdkonnas väga oluline. Nii-öelda iga alla kukkunud lennuk teeb lennuliikluse turvalisemaks.

Tihti näen seda, kui hea spetsialist keegi on, alles poole aasta pärast, peale esimese projekti lõppu, kui saame kliendilt tagasisidet. Ja see, kuidas arendaja loodud tarkvara koormusele vastu peab, avaldub ju alles siis, kui koormustestid ära tehakse.

Meie valdkonnas on arendaja jaoks mõnikord väljakutseks see, et ta ei saa aru, et ta ei saa ülesandest ehk äriloogikast aru. Kui ta saab aru, siis ta oskab ka abi paluda. Kui olla liiga enesekindel, võib ümbertegemine osutuda ääretult kalliks, mis võib tähendada mitme inimese nädalate pikkust lisatööd.

Kui oluline on arendaja hea suhtlemisoskus?

Tihti on IT-inimesed introverdid ja jutupaunikust programmeerijat pole lihtne leida. Kliendiga suhtleb sageli analüütik, kes nõudeid kaardistab – tema on ühtlasi tõlgiks kliendi ja programmeerija vahel. Analüütik mõistab ärikeelt, programmeerija pakub välja kõige kuluefektiivsema lahenduse.

Agiilsetes arendusprojektides on see aga enamasti teisiti, seal peab kogu meeskond omavahel suhtlema ning suuline ja kirjalik eneseväljendusoskus on väga olulised, sest möödarääkimised ja mittemõistmised lõhuvad meeskonnavaimu ja lähevad kalliks maksma.

Kas Sa palkaksid pigem konfliktse supertalendi või keskpärase tegelase, kes on aga meeldiv suhtleja?

Igas valdkonnas on staarid probleemiks. Pigem sooviksin keskpäraste inimestega läbi hea töökorralduse väga häid tulemusi saada, kui et jääda lootma superstaaridele. Olles ise töötanud pikalt projektijuhina, eelistan tavapärast arendajat, kes peab oma sõna, kui et imetalenti, kelle puhul ei tea iial, kas ja millal tema ime sünnib. Meil on lepingud klientide ees, mis on vaja täita ja prognoositavus on ülitähtis. Mul on vaja inimesi, kellele saan kindel olla. Parem väiksemate kogemustega inimene, kes tahab saavutada, kui vana guru, kes on enda arvates kõigest ja kõigist üle, kuid tegelikult ei soorita.

Kuidas juhina ettevõttes inimsuhteid hoiad?

Tööks vajaliku suhtluskliima loomine ongi pidevat pingutust nõudev. Kui tähtajad on ukse ees ja pinge hakkab kasvama, siis on inimsuhete hoidmine väga suur väljakuste.

Meie valdkonnas mõtlevad inimesed tööprobleemidele peale tööaega edasi, seda eriti nüüd, kui palju tööd tehakse kodust. Paljud on öelnud, et nad töötavad kodus olles rohkem, kui tegid seda kontoris. Tööle minek ja sealt tuleks kui rutiinne tegevus annab ajule puhkust, kodukontoris selliseks üleminekuks aega ei võeta.

Kuna meie töötajate arv läheneb sajale, on selge, et kollektiiv ei saa olla nagu perekond, kus kõik käivad kõigi sünnipäevadel ja veedavad muul viisil vaba aega koos. Meil on maja sees meeskonnad ja nende juhtidel on suurem vastutus oma tiimis sisekliima hoidmise eest. Mõnikord õnnestume selles paremini, mõnikord vähem.

Eri eluetappides on ju erinevad asjad ägedad.

Tõepoolest, elukaar on tähtis. Mõned tahaks õhtul töökaaslastega koos näiteks bowlingukuule veeretada, teised lähevad lapsele lasteaeda järgi. Seetõttu peab firmas olema erinevaid üritusi eri huvirühmadele. Oleme korraldanud nõnda, et kui mingiks ühisürituseks – maratoniks, muuseumikülastuseks või suusareisiks – saadakse kokku kümme huvilist, võtame seda kui meeskonnakoolitust ja ka firma paneb õla alla. Lisaks on meil mõned üritused aastas, kus saame kõik kokku.

Kui mitmekesine on teie meeskond?

Meil on väga mitmekesine tiim – i62-s töötab nii pensionäre kui ka tudengeid. Samuti on meil alati olnud väga suur naiste osakaal ja ka palgalõhe on meil naiste poole kaldu. Miks see meil nii on, ei oska öelda, aga kui inimene – mees või naine – toob ettevõttesse rohkem raha sisse, kajastub see ka tema palgas ja seal pole midagi pistmist tema vanuse või sooga.

Mida teie teha saaksite, et praegusel koroonaviiruse lokkamise ajal ühiskonda avatuna hoida?

Ma ei ole arst ega meedik, aga ma ei usu sellesse, et see või järgmine viirus lähiajal kaob. Ja ma ei usu, et vaktsineerimisest saab imerelv. Tulevad uued viirused, olemasolev muteerub, vaktsiinitootjad on pidevas võidujooksus. Me peame õppima uues keskkonnas niimoodi elama, et viirusega kaasnev meid võimalikult vähe häiriks. Kui suudame luua turvalised lahendused, tegevused ja tsoonid, saame elada suhteliselt tavapärast elu. Näiteks, kui ma enne lennukisse minekut saan näidata, et mu koroonatest on negatiivne või ma olen vaktsineeritud, ja ka teised inimesed lennukis tõestavad sama, siis on lendamine kohe palju turvalisem. Turvatunde loomine on võimalik. Siin on tarkvaraarendajatel koos riigiga palju võimalik ära teha. Minu vaktsineerimistunnistus ja koroonatestide tulemused võiks minu telefonis reisides kaasas olla.

Eesti on koostöös WHO ja Guardtime’iga vaktsineerimispassi välja töötamas, aga maailmas on teisigi taolisi ettevõtmisi nagu Vaccination Credential Initiative, kus suurfirmad, nagu Microsoft, Oracle jt on seljad kokku pannud.

Tehniliselt oleme meie ja mitmed Eesti IT-firmad võimelised vaktsineerimispassi välja töötama, kuid siin on üks aga – mis on need allikad, kust me andmeid võtame ja kas meil on sinna ligipääs. Pudelikael pole niivõrd tehnilistes lahendustes, kuivõrd riikide valmisolekus teha seadustes läbimõeldud muudatusi. See on asi, millega peaks riikidevaheliselt tegelema – et riigid üksteise vaktsineerimispasse jms sertifikaate tunnistaks.

Intervjueeris: Silja Oja, Turundajate Liidu (TULI) peatoimetaja

Kõik uudised