Viimased aastad loovagentuuris on õpetanud ning kinnitanud mulle mitut tõetera, mis otseselt mõjutavad puhkust, puhkamist, vaheldust ja tööst eemal olemist.

Esiteks – rauda tuleb taguda, kuni ta kuum on ehk turundus ja bränding on nii kiiresti arenevad ning maailmas toimuvast otseselt mõjutatud, et oluline on olla tugevalt hetkes ning edasilükkamine ei vii sihile. 

Enne puhkama minemist, kui juba teatud väsimus on maad võtnud ning mõistus üritab läbirääkimisi pidada, et öelda: “ah, teen pooliku asja mõnel puhkusepäeval paari tunniga kiirelt ära,” siis ära kuula – saada see mõte minema. 

Poolikuks jäänud asjadega puhkusele minemine ei toimi. Ära päranda endale tööd aega, mille ülesanne on pakkuda just eemalolemist. Kindlasti ei tähenda see ka seda, et põleta end enne puhkuse algust täielikult läbi. 

Ei, pane väga kindlalt paika, millal on töö- ja millal puhkeaeg. Loovmõtlemist ja ideid (üldjuhul) välja lülitada ei saa, sest need on sinu olemus ja elu osa, kuid konkreetsed tööülesandeid ning väljakutseid saab mõneks ajaks varna riputada küll.

Teine ja käesoleval hetkel palju aktuaalsem mõte on seotud argitööst puhkamisega. Siinkohal ei ole oluline puhkusestiil või selle sisu. Olgu selleks mõne hea sarja vaatamine, segamatu lugemine, reisimine või isegi remont. 

Olen aru saanud, et oluline on oma töö tegemistest ja mõtetest reaalselt ära kaduda. Tundub pisut vastutustundetu? Äkki isegi natuke reeturlik, teised ju teevad samal ajal tööd ja sina oled täitsa teisel sagedusel? Võib tunduda, aga päris kindlasti ei ole kumbagi. 

Olen ise erinevatel aastatel, sarnaselt ilmselt enamike lugejatega, iga päev oma postkasti kontrollinud, meilidele vastanud, helistanud ning ise samal ajal mõelnud, et pole ju nii keeruline ega aeganõudev. 

Vahel olen isegi ideid üles kirjutanud ja sattunud nendest nii hasarti, et mitu päeva puhkusest läheb ikkagi töö alla. See oli üsna tavaline, sest natuke keris kuklas teatud ärevus, et mis küll toimub ja kas minuta saadakse hakkama, kuid viimasel ajal olen eetri võimalikult tummaks jätnud ning sellel on kindel point. 

Nii saad naasta oma projektide juurde justkui kõrvaltvaataja positsioonil ning vaadata, kuidas on aeg muutnud sinu käsitlust asjadest, kuidas näed sa nüüd senist projekti kulgu, kas ainuõiged ideed tunduvad ka nüüd ainsa lahendusena?

Mõni nimetab seda värskeks pilguks ning mõistagi ei saa seda täielikult objektiivseks pidada, kuid annab ikkagi niivõrd väärtusliku perspektiivi ja täiesti teise hoo juba puhanud mõttelennule. Kui ikkagi iga päev mingil määral mõtteid tööteemadel mõlgutada, siis seda efekti lihtsalt ei teki ning tegelikult oled sa ikkagi terve selle aja oma töös kaudselt sees. See ei anna ajule seda väärtuslikku puhkust, mis laseb kogemustel, teadmistel ja ideedel settida ning järgmiseks perioodiks valmistuda.

Seega, kui sul on hetkel puhkus, siis soovitan sul teha asju, mida pole olnud siiani mahti avastada, ent mis siiski kõnetavad. Minul vahetuvad need igal aastal ja nii olen puhkuse ajal kaotanud end nii puutöösse, kokandusse, sarjadesse, imalatesse kaasaja noorteromaanidesse kui ka ehitusse. Täielikult ning kohati isegi fanaatiliselt. 

Oluline on nende uudsus, sest selle pealt tekib lademetes uusi teadmisi, vahel ka uusi oskusi ning sellest toitubki loovsoolikas sinu sees, mis tahab õige pea oma uusi seoseid ja kombinatsioone demonstreerida. 

Ilusat ning väärtuslikku ärakadumist ning vähe tähtsusetuid süümepiinu!

Autor: Taavi Lehari, La Ecwador
Toimetas: Anette Viin, TULI praktikant

“Suvi loovuses” on Turundajate Liidu suvine rubriik, kus loovinimesed kirjutavad, mis neid suisel ajal inspireerib, ja kas loovinimene saab – ning kas üldse on vajagi – puhkusel loovuse välja lülitada. 

Kõik uudised