Art Directors Club Euroopa (ADC*E) disainikonkursi žüriisse kuulus tänavu kolm eestlast – Kristian Lember, Nele Erikson ja Karen Poimu. Uurisime asjaosalistelt, millega rahvusvahelised tööd silma jäid ja mida võiks meie loovinimesed mainekalt konkursilt kõrva taha panna.

DUX-i UX/UI disainer Kristian Lember ja NOPE Creative’i loovjuht Nele Erikson kuulusid konkursil “Interactive & Mobile” kategooria žüriisse, samas kategoorias oli Erikson ka žüriijuht. “Design” kategoorias aitas võitjaid valida Optimist Creative’i kunstiline juht Karen Poimu.  

Kuidas hindaksid Eesti tööde taset üldise Euroopa ja maailma tasemega? Kas on midagi, millest meil puudu jääb?

Kristian: Kui vaadata üleeuroopalist taset, siis silma jääb aeg ja eelarve, mida suured brändid ja korporatsioonid oma töödesse panevad. Eestis ei jää tase alla, aga paraku pole vahel sellist “auru” ja mastaapi, millega saaks asja suureks ajada. Seda ka inimeste osas, keda projektidesse kaasata. 

Eesti tööd on ajaga lisanud palju kvaliteeti, aga see paistab silma pigem kas design crafti’s, kasutajakogemuses või kvaliteetses sõnumis. Samuti on tunda, et teemadering, mida konkursil kajastatakse, on väga lai ja huvitav. 

Eestis on see piiranguks – sageli töötame samade inimeste, teemade ja muredega, millele anname uue vaatenurga või formaadi. Kuna enamik töid olid pigem kampaaniad, siis eriti palju rõhku oli case study’des pandud sellele, kuidas sõnum esile tuleb. Selles jääme kindlasti alla… Ja päris suurelt. Oli näha, et kampaaniate ja lahenduse tutvustamiseks oli tehtud täiesti eraldi produktsioon. 

Nele: Eesti tööd on tugevad, selles pole kahtlustki. Aga võrreldes Euroopa tasemega hakkavad siiski mõned asjad silma. Rahvusvahelised tööd ei pelga olla julged ja piire murda – olgu see kontseptsioon, teostus või storytelling. Meil on oskused ja meisterlikkus paigas, aga vahel mängime liiga turvaliselt. Et globaalselt laineid lüüa, peame võtma rohkem riske, lisama toorest emotsiooni ja looma lahendusi, mis kõlavad valjemini ja julgemalt.

Lisaks paistab, et meil jääb sageli enesekindlusest puudu – kas see võib olla ka põhjus, miks turvatsoonis oleme? 

Tööd, mis on Eestis pälvinud tähelepanu ja tunnustuse, ei jõua tihti rahvusvahelistele võistlustele, sest neid ei saadetagi. Neile ei anta võimalust särada. Võib-olla peitub selle taga mõttemuster: “Mis ma ikka saadan, nagunii ei õnnestu.” Aga see on täitsa vale ju! Väga mitmed ägedad projektid Eestist jõudsid siiski erinevates kategooriates shortlist’i ja pälvisid seeläbi rahvusvahelise tunnustuse. 

Karen: Eesti tööde tase on väga hea. Pigem on läbivalt tunda, et silmapaistvamaid projekte saab teha suurtele brändidele või siis saavad need lihtsalt rohkem tähelepanu. Disainikategoorias on edu saavutamiseks vaja erilisemat toodet ja disaini väärtustavat klienti. 

Millised suundumused või innovatsioonid paistsid silma tänavu aasta konkursil?

Kristian: Enamik töid kandsid kas sotsiaalset, ühiskondlikku või kultuurilist sõnumit. Tegu oli suurte teemadega, mille üle hetkel ühiskonnas arutletakse. Näiteks paremäärmusluse tõus või ebavõrdne kohtlemine nii rahvuste, rassi kui ka soo osas. “Interactive & Mobile” kategoorias olid ligikaudu pooled tööd antud teemadega seotud.

Nele: Tänavusel konkursil jäi kindlasti silma in-game marketing ja e-gaming lahendused – need olid sel aastal rohkelt esindatud ja mitmed nendest jõudsid shortlist’i. Sihtgrupini jõudmiseks tuleb mõista, kus nad aega veedavad ja kuidas nad suhtlevad. Lisaks polnud minu meelest kampaaniat, mis ei oleks maininud AI kasutamist. 

Karen: Kuigi üldiselt on jätkuvalt disainerite seas au sees less is more disainikeel, siis uue trendina on juurde tulnud ka eklektiline kollaaž ja esialgu ehmatavalt sobimatutena tunduvad värvikombod.

Kas žüriitöö erines kuidagi Eesti samalaadse konkursi žüriist. Kas midagi tehti teisiti? 

Kristian: Väga mitte. Küll aga võis näha kvaliteedivahet selles, kuidas valmistati žüriid ette: kuupäevadest kinnipidamine, juhendite selgitamine, eelkohtumised, tehnilised vahendid ja žüriide promo sotsiaalmeedias. Meil on ses osas küll teadmised olemas, aga peame õppima, kuidas seda reaalselt rakendada ja mõistma, kui palju inimesed sellele aega pühendavad. 

Nele: Kokkuvõttes jah, erineb küll. Juba eelmine kord, kui olin ADC*E žüriis, jäi mulle silma, kui põhjalikult ja selgelt oli reglement paika pandud. Dokumentatsioon saadeti jupike aega ette, et sellega põhjalikult tutvuda. Minu kogemusel pole kohalike konkurside reglement ehk nii kivisse raiutud. 

Sel on muidugi ka boonus, see võimaldab paindlikkust, ent mõnikord ka ebaselgust hindamiskriteeriumide osas. Kuldmuna puhul võimaldab see ju väga nutikate eriauhindade jagamist. Aga eks ta ole nii, et kõik konkursi tulemused on natukene žürii nägu, olenemata hindamiskriteeriumitest – on need kirjalikult ette antud või mitte.

Karen: Rahvusvaheline žüriitöö erineb peamiselt selle poolest, et nii tööd kui ka žüriiliikmed on erineva kultuurilise taustaga. Me ei pruugi lennult mõista kõike, mida teises Euroopa otsas loodud sümbolid, värvid ja sõnad tähendavad. Seega läheb rohkem aega, et neid omavahel lahti rääkida. Siinkohal aitavad aga case study’d, et mõista paremini esitatud töid. Suur osakaal oli arutelul ja tundus, et see muutis päris paljude žüriiliikmete esialgseid arvamusi. 

Mida žüriitööst kaasa võtad? Mida õppisid?

Kristian: Olen kogu aeg teadnud, et oma töid peab konkurssidele paremini esitama, aga kindlasti pühendan järgmisel korral rohkem aega ja teen vajamineva kvaliteetsemalt. Üritan anda oma panuse, et kohalikel konkurssidel läheks paremaks organiseerimine ja kogu formaat. Ma usun, et siin oleks meil vaja teha kerge hüpe kõrgemale.

Nele: No ikka mega inspireerivaid asju tehakse! Ja muidugi võtan kaasa kogemuse žüriid juhtida, see oli minu jaoks esimene kord ja teha seda veel Euroopa tasemel – tänusõnad Piia Põldmaale, kes ADC*E’le vihje andis.

Karen: Oleme eurooplastena palju erinevamad, kui arvame. Ja see on väga ilus ning rikastav. Südamlik oli näha, kuidas inimesed oma riigi töödele kaasa elasid, kuigi nad ei saanud nende poolt hääletada. 

LISALUGU | Kategooria “Interactive & Mobile” žüriijuht Nele Erikson: keeruline oli töödega, mis vajasid mitut hääletusringi

“Žürii esinaisena oli minu ülesanne tagada, et kõik kulgeks sujuvalt – veenduda, et liikmed teaksid reegleid, hindamiskriteeriume ja muidugi neid järgiksid. Võtsin südameasjaks, et me kõik antud aja sees ära teeks, et ei peaks broneerima lisaaega. Pidin vastutama selle eest, et žüriiliikmete vahel oleks austav õhkkond ja vestlused oleksid sisukad.

Kõige keerulisem oli aga töödega, mis vajasid päris mitut hääletusringi, kuna ei jõutud ühehäälselt kaalukaussi ühe või teise projekti poole kallutada. Seetõttu ongi maru tänuväärne, et žüriides on nii erineva taustaga inimesed ja tänu sellele tekib kohapeal vesteldes või vaieldes selgem pilt sellest, mille alusel hinnata.

Meie žüriis olid suurepärased liikmed, sai palju nalja ja samal ajal väga põhjalikult tööd tehtud!”

Autor: Kärt Tomp, TULI

Kõik uudised