“Eks aastate jooksul on ikka olnud raskeid hetki, mil mõelnud, et pistke p*rse see oma Velvet, aga see pole realiseerunud,” räägib disainiagentuuri üks partneritest Janno Siimar. Tõeks on saanud hoopis see, et Velvet tähistas tänavu oma 20. sünnipäeva.

Tegelikult ei tasu loo avalausest suurt intriigi otsida, sest häid hetki on olnud kordades rohkem kui raskeid. 

“Üks meie esimesi mõtteid oli, et teeme firma, kus tahame ise tööl käia,” räägib Janno, mille üle mõtiskleti, kui Velvet koos Mart Lankotsi, Aivo Kallase ja Markko Karuga asutati. “Nii kaua kui tööl käime, nii kaua käime. Aga aeg on kiiresti läinud. Kõik, mis on vanem kui üks aasta, tundub üks suur minevik.”

Lisaks Jannole aitavad olnut meenutada partnerid Mart Lankots (muideks, tema notarist tädi kinnitas Pärnus 2004. aasta 25. veebruaril Velveti sünni) ja Pärtel Vurma. Ümmarguse numbri auks on tänavu senisest rohkem möödunule tagasi vaadatud ning pähe sähvas, et Velvetil on olnud üsna mitu ajastut. 

“Alguses oli teadlik vastandumine reklaamiagentuuridele,” sõnab Pärtel. “Oli selline rebel aeg, kus ütlesime väga reljeefselt, et meie teeme disaini, mitte reklaami. Leidsime, et reklaam ja turundus on kõik pask. Janno käis laval (näiteks 2009. aastal Best Interneti konverentsil – toim.) ja ütles, et see on eilne päev.”

“Reaalselt ütlesin, et ärge kulutage raha reklaami peale, tehke disaini,” põrutab Janno. “Olime siis 25-aastased.” 

Seejärel möllati Creative Alliance’iga, kuhu koondati erinevate valdkondade väiksemaid agentuure, näiteks tegeleti reklaami ja internetiturundusega, kuid kampa kuulus ka tarkvarafirma. 

“Mingi aeg see toitis ja siis nagu enam ei toitnud,” meenutab Pärtel. “Seejärel saime disainivaldkonna liidriteks. Olime vastutustundlikud ja rääkisime, mis disain on – et see pole niisama esteetika, vaid tõsine ja kohati teaduslik värk.”

Praegu on Velvet taas värske ajastu lävel, aga sellest veidi hiljem. 

Ühesõnaga, teil on olnud palju enese uuesti leiutamist. See on tihti muusikas – ja üldse kultuuris – artisti pikaealisuse saladus. 

Janno: Meil on iga uus album jumala uues žanris. Võtame alati midagi vanast kaasa. Trummid ja kitarrid on algusest peale olnud, aga musa on hoopis teine. 

Pärtel: Meeldib mõelda, et oleme uute kategooriate leiutajad ja me vist ei viitsikski kogu aeg ühes žanris bändi teha. Olime esimesed, kes hakkasid rääkima teenusedisainist kui disainivaldkonnast. Esimesed, kes võtsid tööle liikumisteede disaineri, disaini uurija ja sustainability eksperdi. Alati on olnud sisuline vajadus, need ametid ei ole suvaliselt välja mõeldud turundustrikk.

Janno: Näeme, mida ettevõtted vajavad. Oleme endale varbasse lasknud ja natuke turuvajadusest ees olnud. Alguses kõik vaatavad, mis kuradi juttu me räägime, aga siis tuleb turg järele. 

Muutused on minu jaoks ka veidi edevuse küsimus. Nagu öeldakse: kui taksojuht räägib sulle mingist aktsiast, siis on liiga hilja investeerida. Kui taksojuht räägib teenusedisainist, siis on uuendajate jaoks juba liiga hilja. 

Kui lähed suvel suvalise kohviku õuele ja mingi preili karjatab, et “kurat, miks te ei toonud mulle õiget mimosat, mis teenusedisain siin on”, siis on juba liiga hilja (muigab – toim). 

Pärtel: Oleme viimasel ajal vaeva näinud, et disain oleks asi, mida inimesed mõistavad. Postimehes oli pealkiri, et automaks on disainimisel. Panin selle Velveti vestlusesse ja ütlesin, et “kutid, midagi on õigesti või valesti minemas, kui maksudisain on pealkirjas”.

Mart: Kui Jannoga esimesi projekte tegime, siis tihti disainisime reklaamiagentuuridele Exceli tabeli põhju. Päriselt.

Janno: See ei olnud kõik, mida tegime, aga üks osa. Lõbumaja flaierit tegime ka. 

Mart: Seda niikuinii! 

Mul on tunnetus, et Velvet on korraga väike kui ka suur. Eesti mõttes pigem suur agentuur, samas tundub olevat väikese agentuuri mõtteviis. 

Pärtel: Huvitav, et sa nii ütled, et Velvet paistab samal ajal suur ja väike. Ma tajun, mida sa mõtled, aga keegi pole seda kunagi niimoodi formuleerinud. Neli aastat tagasi tegi Silja Oja minuga TULI-sse artikli ja küsis, kuidas olete saavutanud, et kõik, kes Velvetis töötanud on, räägivad teist soojalt. Velvet on justkui identiteedi loomise koht. 

Ma ei oska öelda. Palju on kinni kultuuris, mis on ettevõtte üks vundamentidest. Siin ei käida niisama tööl, siin on midagi muud ka. Meil on tabelis kõik inimesed kirjas, kes siin 20 aasta jooksul töötanud. Neid on 150. 

Janno: Kutsume neid alumnideks. Nad on vilistlased, mitte endised töötajad. Suur osa neist on nõus, et Velvet on olnud elukooli osa. Inimesed muutuvad siin teistsugusteks. Kui alustasime, oli meie koondnimetus FIE-de rehabilitatsioonikeskus, järgmised 10 aastat olime reklaamiagentuuride disainerite ja loovjuhtide rehabilitatsioonikeskus. 

Pärtel: Reklaamiagentuuris on tähtaeg kogu aeg kukil. Mingi hetk väsivad muidu briljantsed ajud ära ning nad tulevad ja teevad disainiagentuuris veidi rahulikuma tempoga tööd.

Loovinimestel on oma kiiksud. Kuidas neid nii juhtida, et kõik on rahul? Midagi peate õigesti tegema, kui teid valdavalt hea sõnaga meenutatakse. 

Pärtel: Kõige alus on, et võtame neid inimestena, kes nad on. Arvestame nende eripäradega. Empathy-first on meie põhimõte. Samal ajal ei unusta me tööd. Üks meie väärtus on, et design is a job. Sa käid siin tööl ja sul on mingi roll ja vastutus. Me ei jää lihtsalt rehabilitatsioonikeskuseks. 

Janno: Kiiks on loovinimese supervõime. Kui tahaksime neid ühesuguseks suruda, siis… Muideks, siin majas ei ole rohkem kiiksuga inimesi, kui meie kolm. Teised võivad hüpata, aga nii imelikud nad ikka pole (kõik naeravad – toim.). 

Mart: Nii pika meelega inimesi, kui meie kolm, rohkem Eesti vabariigis pole. Tegelikult peab tööle võtma omasuguseid inimesi. Eks neid karaktereid olla üritatud taltsutada küll ja need on olnud head õppetunnid, aga minu filosoofia on see, et koos saad olla ainult inimestega, kellega on hea ja kes on hoiakutelt sarnased. Ja pikka meelt on vaja! Inimestesse peab lõpmatult usku olema. 

Isikliku vabaduse andmine on meile väga tähtis olnud. Tihti tulevad inimesed tööle ja ootavad mingisuguseid reegleid, käske ja keelde. Me ei ole kunagi midagi ette kirjutanud. Inimesed satuvad sellest tihti segadusse.

Janno: Vahel põrkame kokku sellega, et küsitakse ametijuhendit. Ise küsime ka vahel. Minu ametijuhendi pealkiri on Janno! See ongi minu töökoht. Eks ta ole ebapraktiline, sest kui minu asemel tuleb tööle Pille, siis ta on Pille, mitte Janno. Aga eks ebamugavus ja -praktilisus on meile sisse kulunud. 

Mart: Oleme inimeste suhtes väga tähelepanelikud ja hoolivad. See on võib-olla see, miks sa tunnetad Velvetit väikesena. Väike on tegelikult isiklik. Sa ei suhtle firmaga, vaid suhtled inimestega. 

Janno: Parafraseerime Jürgen Kloppi: “pole oluline, kes sa oled, kui sa siia tuled. Oluline on, milline oled, kui ära lähed.” See on see, mille üle kõige rohkem uhke olla. Neid inimesi, keda me uksest sisse ei lase, on võib-olla kaks (muigab – toim.). 

Mart: Noh, noh, noh! Ma sooviksin siinkohal neid nimesid kuulda!

Janno: Keegi ei ole tegelikult kunagi nii tülli läinud, et inimestena enam läbi ei saaks. Kõik need 150 vilistlast olid meie sünnipäevale kutsud, ka need kaks! Enne sünnat mõtlesime, et keda kutsuda ja mõnega tekkis küsimus, aga mõtlesime, et ah, kurat, kutsume ikka, kaua jõuab ussitada. 

Oleme uhked, et seinal on Kuldmunad, aga uhkemad oleme auhindade üle, mida kliendid võidavad ning inimeste üle, kes on ära läinud. Nad on teinud oma agentuure ja firmasid, mõni juhib riigi disainmõtlemist, mõni juhib kooli. 

Kasvulava olete. 

Pärtel: See on väga tuus, kui minnakse teise eluvaldkonda ja võetakse siit disainmõtlemine kaasa ning rikastatakse sellega uut valdkonda. Ivo Visak läks siit otse Saaremaa riigigümnaasiumit juhtima. 

Kunagi mõtlesime, et mine ükskõik kuhu, aga ära reklaamiagentuuri mine. Ausalt öeldes, kui nüüd mõni läinud, siis on näha, et nad on sinna mingi lisakogemuse viinud. 

Praegu on teil käsil järjekordne uuendus. Velveti keskkonnadisaini spetsialistide seast on välja kasvanud uus ettevõte nimega Kosmos Ruumidisainerid. Seda hakkab vedama Mart. Saan aru, et paljud arvavad, et te läksite tülli, kuna Mart asub teist asja ajama, aga tegelikult ei läinud. 

Janno: Ei läinud. Kosmose põhiteenus on mõtestada füüsilist ja poolfüüsilist ruumi. See on olnud üks Velveti teenustest suhteliselt algusest peale. Kunagi oli nägemus, et ruum on brändi osa ning seda on vaja kasutada selleks, et brändi aidata. Viimastel aastatel saame öelda, et ruum on rohkemat kui ainult brändi kandja. Seal liiguvad inimesed, seal liigub energia ja info. 

Nüüd usume sellesse nii kõvasti, et saame aru, et Velveti raam jääb väikeseks ning peame sellest kõva häälega rääkima. 

Mart: Ja Velvet andis kaasa ühe oma poja. Minu! 

Janno: No mitte poja, venna! See vajab eraldi tähelepanu, eraldi kahurit, millega tulistada. Seni pole sellele teemale Eestis väga tõsiselt mõeldud.

Mart: Jah, mina olen kahur või vedur, aga see idee kuidagi ei lendaks ilma seitsme ärksa ja andeka kaaslaseta, kellega seda teekonda alustame. Aga tõsi, praegu sellist teenust Eesti turul ei eksisteeri. 

Mis see siis täpselt ikkagi tähendab? Lugesin, et see on inimeste juhtimine avalikus ruumis. 

Mart: Varem on käinud asjad nii, et kui kinnisvaraarendaja hakkab hoonet planeerima, siis ta paneb paika mingid mahud, teeb sellest lähtuvalt äriplaani, koostab kasumiaruande ja vaatab, palju pangast raha välja kaubelda. 

Siis ta mõtleb, et seal võiks olla näiteks hotell, spa või pood ja seejärel kuulutab välja arhitektuurikonkursi, mispeale arhitekt joonistab hoone valmis. Sellest lähtuvalt hakatakse mõtlema, mis teenused seal täpselt olla võiks. 

Meie huvi ja soov on, et arendaja teaks kohe, kes on lõppkasutaja, millised on tema vajadused, mis hotelli või spaa teeme ja kellele teeme. Kas üldse on turgu? Võtame lõppkasutaja info, millega muidu tegeletakse lõpus, ning toome selle algusesse. Anname arendajale kontseptsiooni ja nii saab arhitekt teha ruumi, mis vastab eesmärgile. 

Janno: Vanasti läks inimene kooli, õppis puusepaks, tegi tooli valmis ning jäi agressiivselt ootama kedagi, kes tooli ära ostaks. Brändingus, disainis ja veebis on see muutunud. Keegi ei hakka midagi tegema, kui sa ei tea, kellele sa teed ja keda sa mõjutama pead. 

Kinnisvaras on ikka veel vana aeg, et sul on maja valmis ja alles siis mõtled, kes sinna kolib. Lõpuks keegi ikka kolib, aga kas ta end seal hästi tunneb, mida ta seal saavutab ja mida see ruum linnale tähendab? See on asi, mida peab palju varem mõtlema. 

Kui liiga hilja mõelda, on linn täis mingisugust paska, kus keegi olla ei taha. Mida niigi on. Enam ei ole vaja nii teha. 

Meie ametlik purpose on, et aitame ambitsioonikatel inimestel maailma muuta, aga mitteametlik – Pärtelile see ei meeldi – on unfuck the world or die trying. Põhimõtteliselt me üritame s*tta lehma sisse tagasi ajada. Ei ole mõtet meie niigi vähest ruumi betooniga täis ehitada. 

Täitsa arhitektuuribüroo vaib. 

Mart: See on tabav, aga Kosmos ei ole arhitektuuribüroo. Me ei konkureeri nendega, vaid töötame koos. Põhimõtteliselt tegutseme uus kategoorias, mis läheb disaini ja arhitektuuri vahele. Toome väga võimsalt kasutajakesksuse arhitektuuri sisse.

Linnaruum on omaette teema. Paratamatult mõjutab see, kes linna valitseb, aga loomulikult on linn üks suurimaid ökosüsteeme, mida ses vallas ette võtta. Linn koosneb osadest, kvartalitest ja hoonetest. Sealt hakkab kõik pihta. Ampsu kaudu saab muuta. 

(Jätkab silmnähtava kirega – toim.). Ma päriselt tahan, et inimestel oleks keskkondades hea ja toetatud tunne. Tahan anda arendajatele usku, et läbi headuse ja empaatia on võimalik keskkondi muuta, et päriselt oleks kõigil hea olla. Neid olukordi on kümneid, kus tunnen, et ruum pole mulle mõeldud ega hoia mind. 

Janno: Iga lapsevanem võib meelde tuletada lapse eelmise sünnipäeva ning kuidas ta istus IKEA 20 cm pikkuste jalgadega tooli otsas ning sõi kringlit mingis mängutoas, kus poldud absoluutselt tema peale mõeldud. 

Tundub, et elukeskkonnast hakatakse ka Eestis rohkem rääkima. Miks see tagaplaanil on olnud? 

Janno: Meile meeldib öelda, et ESG tuleb peale ja hakatakse asju nõudma, aga inimene võiks olla hea inimene enne kui temalt seda nõutakse, enne kui asi kohustuslikuks muutub. Ega see teenus ei ole odav, teistmoodi mõtlemine ei ole odav, aga tuleb läbi mõelda, mida sa maailma paiskad. Kui läbi mõtled, ongi kõigil parem olla. 

Pärtel: Kõigile väärtuslikku ruumi pole otseselt kallim teha, aga see nõuab kõvasti rohkem mõttetööd või pingutust. On öeldud, et Eesti arhitektuur on selline nagu ta on, sest kunagi juhtis raha otsuseid. Minu arust juhtis kohati pigem laiskus või teadmatus. Sama raha eest saab teha suurepärast ruumi. 

Janno: Meie üldine filosoofia on, et kui on kriis või kriisijärgne aeg ja inimesed pole päris kindlad, mida nad edasi peaks tegema, siis ainuke vale viis asju edasi teha on samamoodi nagu varem. 

See on macchiavellilik olukord, et uute ja heade ideede vastu on need inimesed, kes saavad vanade ideede toimimise eest palka. Nende vastu on vaja natuke võidelda. See ongi meie töö. 

Tundub õige hetk, sest inimesed tajuvad rohkem, kus nad on ja kuidas ruum tervist mõjutab.

Janno: Turg on muutunud. Tänane põlvkond ettevõtjaid suudab ka teisi kuulata. Vahepeal juhtis raha ja ego. Juht ütles, et tema raha, tema otsustab, teeb ja vastutab. Nüüd on inimesed aru saanud, et võib-olla neil ei olegi alati õigus ning kuskil on veel tarkust.

Oleme rääkinud ruumidisaini uuest kategooriast ja Kosmosest kui uuest kvaliteedi loojast. Millist elu hakkab 20-aastane Velvet elama ja milline võiks olla järgmine loodav kategooria?

Pärtel: Tulevikku vaadates oleme selles mõttes ikka läbinisti disainerid, et otsuste tegemisel uurime välja, mida meie kliendid vajavad ja tähtsaks peavad. See pole küll liiga suur üllatus, aga siiski oluline taipamine, et kliendid hindavad väga seda, kui mõistame nende äri, oleme neile strateegiliseks partneriks ja justkui osa nende enda organisatsioonist.  

Disainiagentuurist ei olda veel harjunud sellisel tasemel teenust küsima ja saama, aga meie eelistatuim koostöövorm oleks disainijuhi teenuse pakkumine, mis aitab ettevõttel kõigepealt leida kohad, kus disaini rakendamine võiks kõige suuremat mõju avaldada. 

Oleme valmis seda mõju mõõtma ja numbrites tõestama. Kui tahad kulusid optimeerida või kasumit kasvatada, siis disaineri kaasamine selle saavutamiseks tundub justkui salarelv, mida paljud pole veel tänaseks avastanud. 

Janno: Enamikud ettevõtted jõuavad meie juurde sooviga saada midagi konkreetset – näiteks koduleht või visuaalne identiteet. Meie nimetame neid tahketeks tulemiteks. Kui klient tuleb majja ja ütleb, et tahab tahket asja osta, siis meie sooviks just tahketest asjadest lahti saada. Näeme klientide ja trendide pealt, et tahkeid asju enam vaja ei ole. See hakkab vananema samal ajal kui disainer save vajutab. 

Sa ei tea ju täpselt, mis väljakutsed sind homme ootavad. Sul ei ole tegelikult vaja brändiraamatut, sul on vaja võimekust suhelda, võtta vastu informatsiooni ning seda töödelda ja jagada nagu täiskasvanud inimene. Sa pead muutma oma vastuseid vastavalt kontekstile, mitte vastavalt sellele, mida mingi loovjuht 10 aastat tagasi brändiraamatusse kirjutas.  

Meie teenus on arendada oma klientidel võimekusi saavutada midagi, mida nad oma tänaste vahenditega ei suuda. Meie loome need võimekused, kas vajalike teadmiste, kogemuste, harjumuste või uute tööriistade abil.

Me ei väida, et kodulehti ja brände pole tulevikus enam vaja, aga need on mahukast tööriistakastist kõigest kaks küll universaalset, aga vana kooli tööriista. Maailm on sellest laiem. Oskus õiget tööriista valida ja kasutada on ettevõtte edukuse mõistes määrav. 

Me oleme intervjuus Velvetit kiitnud küll. Aga kas olete midagi maha ka maganud? 

Mart: See on nagu tööintervjuul, kus küsitakse, mis su nõrkused on ja ütled, et ma olen liiga aus ja lahke.  

Pärtel: Jumala hea küsimus, kas oleme midagi maha maganud ja pole vagunile hüpanud. Meie ajaloost räägib kuulus Fakapeedia raamat, mis tähendab, et sellise arvu jamade korraldamiseks oleme me ka piisavalt palju riskinud. Nagu näha, siis ka käesolevat kriisi ei taha me maha magada ja teeme endal muudatustega elu piisavalt ebamugavaks, et peaks jätkuvalt pingutama.

Janno: See on tõesti kogu eelneva jutu peale ikka väga rumal küsimus.

LISALUGU: Madis Ots: Velvetil on miski, milleta pole loovvaldkonnas midagi peale hakata

“Kui Velvet asutati, siis ma olin ja ei olnud üllatunud,” kirjutab Salama partner ja loovjuht Madis Ots. “Ei olnud, sest ühe disainibüroo lisandumine ei olnud ju iseenesest mingi sensatsiooniline uudis. Ja olin, sest Janno – ainus neljast asutajast, keda siis vaid põgusalt tundsin – töötas enne ettevõttes, mis tegeles tööstuse automatiseerimisega. Ja nüüd siis äkki disain – sellise muudatuse ettevõtmine äratas tähelepanu. Nagu ka deklaratsioon, et Velvet on ja jääb 100% disainibürooks, mitte poole kohaga reklaamiagentuuriks, nagu sel ajal suhteliselt tavaline oli. Edasine, nagu öeldakse, on ajalugu.

Mis mulle Velveti pühendumuse ja töövõitude kõrval silma on jäänud, on miski, ilma milleta pole loovvaldkonnas minu arvates midagi peale hakata. Kõigi velvetlaste puhul, kellega aastate jooksul nii töös kui tööväliselt kokku puutunud olen, on täidetud üks ülioluline kriteerium – nad on toredad inimesed. Olen veendunud, et loovtöös ei piisa sellest, et oled oma alal andekas. See on inimeste äri ja nendega peab olema mõnus asju ajada. Velvetis on – kindlasti ka järgmised 20 aastat.”

Autor: Siim Kera, TULI

 

Kõik uudised