Velveti investeering noortesse: Vähem vaimset prügi

Tänavune Kuldmuna on pühendatud noortele, mistõttu väärivad suuremat tähelepanu ka kõik need, kes eriti hoolsalt seisavad järelkasvu arengu eest. Disainiagentuur Velvet tõdeb, et kuigi noorte järjepidev juhendamine võib agentuurile maksma minna koguni kümneid tuhandeid eurosid, toob see kokkuvõttes siiski kasu.

Joel Kotsjuba 2018. aastal
Eesti Disainiauhindade galal Velvet Run praktikaprogrammi eest teenusedisaini
kulda vastu võtmas.
 

Velvet on oma 15
tegevusaasta jooksul näinud sadu
praktikante. Aja jooksul jõudis agentuur järeldusele, et kuigi
praktikandid võeti alati heas tahtes vastu, jäid nad mõnikord agentuuri kiire
hooaja ja sellega kaasneva ressursside nappuse tõttu tähelepanuta. Soov uude generatsiooni
investeerida oli suur, kuid puudus hea struktuur sellise protsessi
juhtimiseks.  

Nii sai 2017. aasta maikuus praktikandina alustanud
Joel Kotsjuba oma esimeseks
ülesandeks eriti mahuka väljakutse: luua Velvetile uus ja toimiv
praktikaprogramm. “See oli väga põnev proovikivi, sest see ei olnud
killukese, vaid kogu terviku lahendamine,” ütles tänaseks Velveti disainerina
tegutsev Kotsjuba.  

Velveti partner Janno Siimar rääkis, et kui Joel esmalt
agentuuriga ühendust võttis, näis reaalselt võimatu talle aega pühendada.
“Vaatasin oma kalendrisse ja teiste kalendritesse ning mõtlesin, et ei
oleks aus teda võtta, sest kellelgi pole aega teda juhendada või mingeid ülesandeid
välja mõelda”. Kuna aga selgus, et Kotsjuba soov oli tulla just teenuste
disaini suunitlusega praktikale, siis nägi Siimar, et seda praktikasoovi saab
hästi ühendada Velveti vajadustega.  

Lahendus disainmõtlemise kaudu 

Kotsjuba sõnul põhines
praktikaprogrammi loomine disainmõtlemisel, mis tähendab seda, et oluline
polnud tema varasem praktikakogemus, vaid oskus probleemi analüüsida ja alles
seejärel lahendama hakata.  

“Disainmõtlemist võib
pidada ka loovaks probleemi lahenduse oskuseks. See on mõtteviis, mille kaudu
defineerida probleem, seada fookus ja leida vastused küsimustele, miks ja mida
on tarvis teha,” lausus Kotsjuba.  

Siimari hinnangul püüab
disainmõtlemine vähendada olukordi, kus töid tehakse läbimõtlematult. “Suurem
osa maailma hädadest tuleneb sellest, et inimesed ei mõtle, mida on tegelikult
vaja teha, vaid keskenduvad pigem sellele, mida nad oskavad või mis mõte neil
esimesena pähe tuleb. See juhtub nii toodete disainimisel, teenuste
disainimisel kui ka reklaami disainimisel.”  

Niisiis pidi ka
praktikaprogrammi loomine algama põhjaliku eeltööga. Kotsjuba kogus infot nii
Velveti praktikantidelt kui ka töötajatelt ning täiendavalt veel ettevõttelt
Pipedrive, et kuulda ka kogemusi väljastpoolt Velvetit. Selgus, et hea praktikaprogrammi
põhiliseks aluseks peaks olema see, et praktikant ise tunneks ennast
motiveerituna. Nii on võimalik teda kergemini juhendada ja noor õpib ka palju
kiiremini.  

Sellest tulenevalt tuli
teha praktikantidele konkurss, millega eraldada terad sõkaldest ja valida välja
kõige motiveeritumad. Kotsjuba eestvedamisel valmiski programm, mis jaotub kolmeks:
Pecha Kucha presenteerimisõhtuks,
intensiivseks kahenädalaseks Sprint Trackiks
ning pikemaajaliseks tööks kliendiprojektidega ehk Long Trackiks. Esimesele õhtule valitakse kuni 20 esinejat kõikidest
veebi kaudu kandideerinud taotlejatest, kellest edasi pääseb 7. Peale programmi
läbimist tehakse mõnele praktikandile pakkumine jätkata pikema praktikaga. 

Pecha Kucha formaat eeldab oma sõnumi läbimõtlemist ja kompaktset presenteerimist, mis
sunnib esitaja keskenduma olulisemale ja eemaldama üleliigse. Nii tuleb oma
sõnum edasi anda 20 slaidiga ja igat slaidi kuvatakse seejuures vaid 20
sekundit. Kõik esinejad vastavad samale küsimusele: “Kelleks ma tahan saada,
kui ma suureks saan?”.  

“Me tahame, et
kandidaat räägiks endast, oma huvidest, oma teadustöödest, taustast või näiteks
lapsepõlvest ja sellest, kuhu ta tahab jõuda. Seeläbi näeme ära, kui palju ta
on enda jaoks lahti mõtestanud, mida ta tahab teha ja kas ta tuleb siia
eesmärgipäraselt või mitte. Kuna meie võimekus inimesi vastu võtta on
paratamatult piiratud, siis peame tegema valiku ja motiveeritus on oluline
otsustuskriteerium,” selgitas Siimar.  

Õnnelikud edasipääsejad
jätkavad pürgimist järgmistesse voorudesse – kahenädalasse intensiivsesse
treeningprogrammi Sprint Track ja viimaks ka Long Tracki,
millesse valitud kolm praktikanti saavad omale osa kliendiprojektidest ja on igapäevaselt
osaks Velveti meeskonnast.


Vähem vaimset prügi 

Siimar tõdes, et noorte
arendamine ei ole Velvetile odav lõbu ja nii võib näiteks kahenädalane
praktikaprogramm tööaega arvestades maksma minna ligi 20 000–30 000 eurot.  

“Täna on maailmas
suuruselt viiendaks saareks nn prügisaar ehk hoovustega kokku kandunud ookeanis
leiduv prügi. Ükski asi, mis seal saarel on, ei ole lihtsalt niisama tekkinud.
Kliendid on tellinud, disainerid on disaininud, keegi on tootnud. Kui füüsilist
prügi suudame veel ette kujutada, siis kujutage ette kogu seda vaimset prügi,
mida tehakse –sisuturundusest kuni reklaamklippideni välja,” kirjeldas ta.
 

Selle vähendamiseks ongi Siimari
hinnangul vaja rohkem läbi mõelda, miks me midagi teeme ja kuivõrd seda vaja
on. “Velvetis arvame, et kui inimesed natukene paremini oskavad suunata
oma energiat või vähemalt küsida endalt, et kellele seda, mida ma teen, vaja
on, siis 30 000 eurot selle eest maksta on tühiasi.” 

Noorte arendamine on ka hea
võimalus tutvustada ennast kui tööandjat, leida sobivaid meeskonnaliikmeid ja
tuua agentuuri värsket mõtlemist. Siimari sõnul käis eelmise aasta peale kokku
kõikidest programmidest läbi ligi 50 inimest, kellest tööle võeti kaks.  

“Kui ka ainult kaks
inimest tuleb tööle, siis kõik need ülejäänud 48 on meie põhimõtteid ja
lähenemist näinud. Võib-olla nad lähevad ja töötavad kuskil mujal, tulevad
meile kunagi kliendiks või kandideerivad siia tööle – sellest kõigest palju
olulisem on aga ikkagi see, et nad ei kasvata nn vaimset prügisaart, vaid
teevad läbimõeldud tööd,” nentis ta. 

Koolitades nii lapsi kui ka täiskasvanuid 

Lisaks põhjalikule
praktikaprogrammile on Velvet juba varasemast ajast Velvet Academy kaudu igas
vanuses inimestele disainmõtlemist õpetanud. Peamiselt on tasuta pakutav programm
suunatud lastele, noortele ja üliõpilastele, kuid kandideerima on oodatud kõik,
kes tahavad disainist rohkem teada saada.  

“Tegemist on
disainmõtlemise töötoa või töötubade seeriaga. Osalejad ise püstitavad oma
probleemid ja meie juhendamisel mõtlevad välja sobivad lahendused, mille kallal
tehakse tööd kuni prototüübini välja,” kirjeldas Kotsjuba. Näiteks on
lapsed töötubade käigus otsinud lahendusi jäätmemajanduse probleemidele ja
loonud täiendavaid võimalusi prügi sorteerimiseks.  

Siimari sõnul ongi
disainmõtlemise ja disaineri töö puhul oluline oskus mõista ja lahendada
kellegi teise probleeme ning seada ennast tagaplaanile. “Öeldakse, et
loovus on disaineri põhiline võime, aga tegelikult ei ole. Põhiline oskus
disaineri juures on empaatiavõime,” sõnas ta.  

“Empaatiavõime väljendub
võimes mõelda oma liivakastist väljapoole, olla empaatiline teise inimese, ühiskonna,
organisatsiooni ja ettevõtte suhtes ning mõista nende vajadusi, millest
lähtuvalt disainida sobiv lahendus probleemile,” lisas Kotsjuba.  

Kõigele lisaks on Velveti
disainerid igapäevaselt juhtimas Kunstiakadeemia interaktsioonidisaini kursust,
viiakse läbi Velvet Talks tasuta
seminare ning oma kogemused on võetud kokku ka raamatute “Anyone Can
Design” ja “Kuidas leiutada jalgratast” lehekülgedel.  


Praktikandid Velvetist:

Diana Vähi:
 

Olin
juba pikemat aega mõelnud teha uut karjäärisammu disaini, eriti teenusedisaini
suunas. Akadeemilist kogemust mul selles valdkonnas ei olnud ja ainult
sisetunde pealt uut eriala õppima minna ka ei tahtnud, kuid otsisin võimalust näha,
kas minust võiks saada disainer. Velvet
Run
pakkus mulle täpselt õiget asja – intensiivset kogemust, millesse pea
ees sisse hüpata ja kus ise disainiprotsessis osalemist järele proovida ning
agentuuri igapäevaelu näha. 

Sain
kõvasti enesekindlust juurde ja ka kinnitust, et disaineriks olemine ei eelda
tingimata kunstiharidust. Olen varasemalt õppinud sotsiaaltööd ja nägin, kuidas
seni omandatud oskused mind protsessis toetasid ja mulle omanäolise vaatenurga
andsid. Õppisin väga mitmekülgsete oskuste ja vaadetega tiimis töötama ning
sain kahe nädala jooksul sajaprotsendiliselt projekti õnnestumisele pühenduda.
Kindlasti sain ka hulga motivatsiooni, et teenusedisaini vallas end edasi
täiendada. 

Anastassia
Tšepaikina:

Osalesin
Velveti praktikal, sest tahtsin enda teadmisi pärast ülikooli lõpetamist
proovile panna ja mul ei olnud palju töökogemust. Tegelikult oli üheks
osalemise põhjuseks ka see, et mulle meeldivad Velveti väärtused ja disain, aga
ma tean, et ma ei jäta endast intervjuudes parimat esmamuljet. Velvet Run oli hea viis enda oskuste
näitamiseks.  

Sprint Track näitas, et ma saan tõhusalt töötada koos
teiste inimestega, aga ainult siis, kui nad on sama motiveeritud nagu mina. Ise
olen produktiivse töö fänn, aga koolis ja ülikoolis oli alati nii, et ainult
1-2 inimest kogu grupist üldse tahtsid midagi teha. Velvetis sellist masendavat
atmosfääri ei ole. Tutvusin ka disainiuurimuse läbiviimise meetoditega, mis on
kindlasti üks oskus, mida tuleks õpetada disainiga seotud õppeasutustes.

Autor: Merilin Sarapuu, Dalton

Kõik uudised