Inspektor Glebsky monoloog

G. Kromanovi vändatud „Hukkunud alpinisti hotell“, 1979. Inspektor Glebsky
sisemonoloog keskendub mõistatusele, kas võõra delegatsiooni näol oli tegemist
tulnukate või inimestega. Moraalseks teljeks küsimus, kas võõra
tsivilisatsiooni esindajad väärisid oma saatust või oleksid pidanud saama
päästetud. Ja kui nad olid tulnukad, siis mida nad siit õigupoolest otsisid?

Creative Unioni kontor, 2019. Tallinna südalinn. Minu ees laiub
auditoorium, mis koosneb enam kui paarikümnepealisest võõramaalasest, täpsemalt
jaapanlasest, kõik maailma tehnoloogia tippfirmade esindajad: Sony, Hitachi, Toshiba, Seiko,
Nikon, Panasonic, Fuji, Mitsubishi, Ricoh, NEC jt.

Räägin innovatsioonist, tüpologiseerin Eesti ettevõtteid loova mõtlemise ja
innovaatilisuse aspektist vaadatuna, ise samaaegselt mediteerides teemal, aga
mida nad siit õigupoolest otsivad? Neil on ju silmipimestav maailma
tehnoloogilise vallutamise ajalugu seljataga, mida veel? Kellel meist planeedil
maa ei oleks olnud kokkupuudet mõne Jaapani tootega? Mida on siit leida näiteks
Hitachi Global Center for Social Innovation General Manageril!? Mõistagi
ei ole tema huviorbiidis eesti toit, maalilised rabajärved ega rahvuslik
käsitöö. Siin peab peituma midagi muud.  

See mõistatus kummitab mind mõnda aega pärast ettekannet. Meenub suvine
stseen jaapani sõbraga, kus ta jääb pärani silmi vaatama, kuidas ma auto nagu muuseas
Tallinna kesklinnas mobiiltelefoniga parkima panen. Jutt, mis viib muudele, tehnoloogial
baseeruvatele igapäevateenustele, kannab teda alice’likult imedemaale.  

Ja siis mul plahvatab. Need maailma juhtivate, pika ajalooga
tehnoloogiahiidude innovatsiooni- ja disainijuhid otsivad meilt start-upi
vaimu! Nad tahavad aru saada, kuidas see pisike 1,34-miljoniline mummuke on
lennutanud maailma 4 ükssarvikut, kuidas nad on hoo pealt edukalt rakendanud
tehnoloogilisi võimalusi era- ja avalikus sektoris. Nad üritavad mõista, mis on
see loovusest pakatav kvintessents, mis kannab ühe Euroopa ääremaa pisikese
metsarahva maailma absoluutsesse tippu idufirmade rahakaasamise võimekuselt
elaniku kohta. Neid huvitab, kuidas see väikene postsovjetlik Eesti on suutnud
end nii lühikese ajaga brändina maailmas positsioneerida ja kehtestada.  

Nad näevad ja oskavad väärtustada seda, mida me ise enam hästi ei näe.
Vaatame, iga jumala päev, aga ei teadvusta.  

Epiloogi asemel.

Annika Koppel „Hukkunud alpinisti hotell“ – 30 aastat hiljem (Sirp,
13.11.2009):  

„Glebsky eneseõigustuse monoloog võib olla liiga „puust ja punaseks”
tehtud, aga ju siis režissöör pidas moraalse vastanduse esiletoomist eriti
tähtsaks. See toimib: uus, salapärane, enneolematu ja teedrajav põrkumas vastu
nüri ametnikuhinge seaduspäraseid ponnistusi. Kui filmi Glebsky ei ole õnneks
päris vaba kahtlusest, siis päriselu Glebskyd ei pruugi ennast kahtlustega
sugugi vaevata. Vastuolu vaba ja mõtleva inimese ning mugava oma koha pärast
pelgava ametnikuhinge vahel näib olevat universaalne. See võib olla üks
põhjustest, miks film täna, 30 aastat hiljem, ikka meid kõnetab.“ 

Ants Lusti
Identity juhataja ja brändistrateeg

Pilte
Jaapani tippfirmade Sony, Hitachi, Toshiba, Seiko, Nikon, Panasonic, Fuji, Mitsubishi, Ricoh ja NEC innovatsioonijuhtide ja disainerite visiidist Creative Unionisse novembris 2019:



Ants Lusti ja Madis Laas jaapani külalisele Creative Unionit tutvustamas





Toimetas: Silja Oja, TULI

Kõik uudised