Lugu sarjast „TULI soovitab”, kus liidu liikmed jagavad oma inspiratsiooniallikaid. Optimist Creative’is töötav Liisa Kivirähk räägib teemadest, mis teda kui noort copywriterit köidavad.

Alustan selle artikli kirjutamist ilmselge ebakindlusega. Kui peaksin kõne pidama, siis küllap juba punastaksin. Asi on selles, et eelmised rubriigi „TULI soovitab“ kirjutajad (vaata Lauri Tikerpe, Andres Maimik, Madis Ots jt) on minust palju vanemad ja kogenumad tegelased, kellest pean ka ise lugu. Peas tiirlevad küsimused: aga miks peaks keegi mind kuulama? Mida on mul veel teistele soovitada?

Jah, eks võin ju soovitada, et käige KUMUs, kuulake Pärti, lugege Tšehhovit, vaadake Monty Pythonit või kasutage sünonüümisõnastikku. Iseenesest on need täiesti okeid asjad, mida ma ka teen, aga kuidagi äärimiselt pretensioonikas tundub 21-aastasena üldse mingit tähtsat arvajat mängida. Selle asemel toon teieni lihtsalt teemad, mis mind kui noort copywriterit köidavad. Ja jään lootma, et keegi (taas)avastab siit midagi ka enda jaoks.

Kõndimine, ühistransport ja takso

Ma tean, et turunduses on piisavalt kõrged palgad (vähemalt olid enne koroonat), et saaksite endale autot lubada, aga siiski on hea teada, mida teevad inimesed trammis või tänaval. Mina näiteks liigun jala, ühistranspordi või taksoga. Linnas jalutades võin kuulda katkendeid mööduvate inimeste jutust, mis aitavad mul oma mõttemaailmast korra välja astuda. Sama saaks teha ka bussis, aga isegi suurem pluss on siinne võimalus mitte roolis olla. Nii saan kogu sõidu rahulikult linna või inimesi jälgida, mitte vinguda liikluse üle. Taksol on kaks eelist: taksojuhid ning raadio. Kuna sõidan tihti taksoga tööle (mis on vaikselt juba probleem), siis on ette tulnud, et juhtide (elu)lood on mulle ka hommikukohvi asemel. Üürikese sõidu ajal võin raadiost kuulda laulu, intervjuud või uudist, millest idaneb lõpuks suurem idee. Tegelikult võiks siis ju rohkemgi raadiot kuulata, aga mulle mingil määral meeldib see fataalsus, et idee peab ise minuni jõudma just selle hommikuse taksosõidu ajal.

Kroonika

Optimisti köögilauale ilmub igal reedel värske Kroonika, millega tutvumine väärib alati pikemat pausi. Vaieldamatult on kõige inspireerivam rubriik horoskoop, ent ka teised uudised ei  valmista pettumust. Üks mu lemmikumaid uudisnuppe kandis näiteks pealkirja „Carmen Kass oli saia süües mures“. Kuna lihtsuses peitub võlu, siis sellega ka uudisväärtus piirnes. Tegelikult on nii Kroonika kui ka Elu24 minu jaoks tänuväärt töövahendid, et püsida kursis juutuuberite, suunamudijate, Soundcloudi räpparite ja teiste „kuulsustega“. Ja läbi selle ka Eesti eluga. Siinkohal tahaks tänada ka Evert Poomi Youtube’i videosid, kus on alati oskuslikult välja sõelutud kohaliku meelelahutusmaailma crème de la crème.

…kreemist pikemalt

Bookmarkisin kunagi ammu Valner Valme lihtsa ja sümpaatse loo „10 asja, mida armastada“. Viimane punkt on pühendatud võikreemiga kreemikoogile. Lõpus on ka üleskutse: „Vähem ingverikaeravahtu, daamid ja härrad, rohkem päris kreemi!“ Ma ei tea, miks see mulle nii südamesse läks, aga olen avastanud end juba mitmele inimesele seda lugu tsiteerimast…

TikTok

TikToki tõmbasin telefoni umbes pool aastat tagasi. Alguses ei saanud ma mitte midagi aru ja mõtlesin hirmuga, et kas ma olen tõesti selleks asjaks juba liiga vana. Aga mida kauem kasutasin, seda rohkem hakkas huvitav. Vaatan paar(kümmend) minutit täiesti suvalisi, võhivõõraid ja teistest riikidest pärit noori ning avastan, et mul on nendega sarnased ebakindlused, tähelepanekud, huvid ja naljad. Hästi tore.

Armastusest ja teistest tunnetest

Marju Lepajõe ütles oma filmis, et parimad tööd sünnivad kerges masenduses. Et üliarmunult ja -õnnelikult ei tohikski töötada. Ma ei oleks päris nii resoluutne. Minu arvates on kõik tunded  hästi inspireerivad, kuid jah, eriti need, kus lubad olla endal haavatav. See on küll hirmus, kuid kunagi keegi (ja loomulikult ma nüüd ei mäleta, kes…) ütles, et hea idee tunnebki selle järgi ära, et see hirmutab sind oma hulljulgusega. Aga ilma selle haavatavuseta ka nagu ei saa – väga raske on panna inimesi sinu reklaami vaadates midagi tundma, kui ma ei lase endale ühtegi emotsiooni ligi.

Tunnetest Facebooki ja Instagrami osas

Minu jaoks aitas internetimaailma ja selle sotsiaalset poolt lahti mõtestada Katrin Tiidenbergi raamat „Ihu ja hingega internetis“. Ma ise kasutan sotsiaalmeediat tihti ja palju. Mõni ütleb, et see on ajaraisk, teine ütleb, et hüvasti mentaalne tervis, aga mina ütlen, et mulle meeldib. Saan päris palju ideid lihtsalt scroll’ides ja veidramatest postitustest screenshot’e tehes: alates tehnilistest lahendustest ning lõpetades Cous Cous Klani nimelisse Facebooki gruppi postitatud hakklihakastme piltidega. Sotsiaalmeedia annab kiirelt aimu, mis teemad on hetkel inimeste jaoks tähtsad ning mis ei ole. Väga lahedad on ka kõiksugu projektid, mis põimivad loo jutustamiseks erinevaid meediume, näiteks telesarja, sotsiaalmeedia, sisuturunduse ja fännide loodud sisu (Kasvõi Norra noortesari „Skam“).

Kose jaanituli ja ilukirjandus

Paar aastat tagasi käisin Kose Jaanitulel. Seal esinesid Koit Toome, Patune Pool ja Nexus. Täiuslikkusest jäid puudu küll Taukar, Vanilla Ninja ja Smilers, kuid see-eest oli pidu ise ere elamus. Mäletan, et umbes paar aastat enne seda ei teadnud ma veel ühtegi Smilersi laulu. Võtsin siis kõik nende hitid ükshaaval ette ning lihtsalt kuulasin. Tundsin, et ei suudaks muidu kunagi mõista mingit osa Eesti kultuurist, kui ma neid laule ei tea.

Ilukirjanduse panin siia punkti alla lihtsalt sellepärast, et alapealkirja tekiks lõbus kontrast. Ausalt öeldes võiksin selle osa üldse kirjutamata jätta, kuna loen viimasel ajal niivõrd vähe ning pigem vaatan sarju. Aga kui loen, siis ilukirjandust. Ma tean, et „Factfulness“ jms on megapopid teosed, kuid minu meelest ei erine need palju ilukirjandusest. Autor tegeleb samamoodi inimeste sisemaailma, käitumise, iseloomu ja motiivide lahkamisega, lihtsalt läbi lugude ja tegelaste.

Pere, sõbrad ja töökaaslased

Taksod, kreemikoogid ja Taukar on vahvad, aga viimane punkt on pühendatud ikka kõige-kõigematele: minu ümber olevatele inimestele. Nende lood, teadmised, mõttekäigud, toetus, abi, ambitsioon, vastuargumendid, kulmukortsutused, hirmud, naerupahvakud, repliigid, ideealged ja naljad rikastavad iga mu päeva, aidates mul mõista ka seda osa elust, mida ma (veel) ise  pole kogenud.

Liisa Kivirähk
Optimist Creative

---

Neli aastat järjest Kuldmunal Aasta Reklaamiagentuuriks valitud Optimist Creative on Turundajate Liidu (TULI) liige. TULI ühendab kõiki turundusega tegelevaid professionaale, kes on huvitatud erialase taseme tõstmisest ning valdkonna ärksaimate kaasamõtlejate hulka kuulumisest. TULI-sse kuulub praegu 77 ettevõtet.

Kõik uudised