TULI juht Liis Tippel: mulle meeldib anda inimestele võimalus vastutada
„Ma ei saa aru, miks peaks nö konkreetse kinganumbriga palgatud inimese puhul kontrollima, kas tal king püsib jalas. Mina usun, et kui oled leidnud õige inimese, siis asjad laabuvad ja liigne kontroll on asjatu,“ ütleb alates maikuust Turundajate Liidu (TULI) juhina tegutsev Liis Tippel.
Liis, su FB tutvustuses seisab disainer-treial-kommunikaator. Räägi palun – algusest peale – kuidas sa sattusid turundus- ja disainimaailma?
Olen trükikojas üles kasvanud laps. Nõukogude ajal tegutses meie kodustes ruumides siiditrükiga tegelev tsunft. Mäletan, kui väga mulle väga meeldis isaga koos pimikus ilmutada filme, millest tehti siiditrüki matriitse. Ju oli selles ainest hilisemas eas avaldunud fotograafiahuvile. Päris ametlikult alustasin tööd 15-aastaselt visiitkaartide trükkalina isa ettevõttes, mis oli üks Eesti esimesi kooperatiive. Õppisin CorelDraw kasutamise ära ja hakkasin visiitkaarte ka kujundama – see oligi mu esimene samm turundusmaailmas.
Pool mu suguvõsast on kas muusikud või arhitektid ja teine pool sportlased. Samal ajal kui mu vennast vormiti sportlast, tehti minust muusikut. Lõpetasin Nõmme Muusikakooli klaveri erialal ja hiljem gümnaasiumi kõrvalt veel ka saksofoni erialal. Peale gümnaasiumi astusin Otsa kooli, peale mida sai minust paberitega puhkpilliorkestri dirigent. Samuti õppisin seal klassikalist laulu.
Aarne Saluveer on öelnud Otsa kooli kohta: „…kui saate ilma läbi, ärge tulge. Aga kui ei saa, siis olete õiges kohas.“ Sina ei saanud ilma?
Muusikuharidusega on nii, et selleks, et oma erialal läbi lüüa, pead olema ääretult töökas ja kõrge rutiinitaluvusega. Klassikalise saksofoni erialal on veel see lugu, et see on soolo-, mitte sümfooniaorkestri pill, mistap pead sa olema ka regiooni parim. Vaatasin kõrvalt, kuidas minu õpetaja Virgo Veldi, kes õppis ise samal ajal Sibeliuses, käis koos 2 Quick Startiga öösiti keikasid tegemas. Mulle ei tundunud see (minu puhul ka potentsiaalselt keskpärase moosekandi) väljavaade atraktiivne ja nii mu muusikuks saamise ind vaibuma hakkaski.
Otsa kooli ajal läksin sekretärina tööle disainibüroosse Graaf, mille põrandal on muuseas pandud kokku ka esimene Eesti Ekspress. Minu meelistegevuseks oli seista kujundaja selja taga ja vaadata, kuidas ilu ja võlu valmib. Kuna Graaf asus samas hoones ka kunstipoega, asus minu töölaud 1996. aastal keset parimat Eesti kunsti.
Kuna reklaamide-, pakendite- ja disainimaailm oli minu meeli köitnud, jäi mulle kõrvu ka raadioreklaam, et Concordia Ülikool on avanud meediateaduskonna. Teadmata sada-kindlalt, millega tegu, otsustasin siiski end Graafist töölt lahti võtta ja minna ülikooli. Seltskond mu kursusel oli tore, Concordia esimesed „meedikud“ koos minuga olid Heily Klandorf, Toomas Luhats, Heidy Purga, Raul Suvi, Jevgeni Supin, Ingrid Peek jt. Kui äri- ja juuratudengid käisid koolis uhkete autodega, siis meie punt oli vahva nn märsilohistajate kamp loovinimesi. See oli ääretult kogemusterikas aeg.
Tagasivaates oli tegu ikka ebareaalse maailmaga – leidsin end ülikoolist, kus üks ainepunkt maksis tuhat dollarit ja ma ei olnud pärit üleliia jõukast perest. Tegin raha teenimiseks juhutöid, näiteks käisin Selveri tarbeks vett villimas, aga ka Filmimehes koos Toomas Luhatsiga TV-Shopi ja muid reklaame sisse lugemas. Teadsin kohe, et asun esimesel võimalusel ülikooli kõrvalt tööle – erialase töökogemuse saamine meelitas magnetina.
Kui aga Filmimees mind Vaaderpassi saadet juhtima kutsus, ütlesin esiti ära, kuna osalesin parasjagu ERR-i telediktorite konkursil, kus olin jõudnud 250 kandidaadi seas TOP 10-sse ja ootasin sügisel algama pidanud koolitust. Siis aga otsustas ERR, et telediktorid kaovad ekraanilt ja nii ma alustasingi koos Priit Valgega Vaaderpassi saates, kus olin algul saatejuht, siis toimetaja ja lõpuks ka režissöör (mis viga olla režissöör sellise opraatori kõrval nagu Aare Varik!). Ja kuna mu kirg tele vastu oli suur ning et saate vahele oli vaja hakata tootma reklaamklippe, sain ka klippide ja kõllide tootmises käe valgeks.
Siis aga panime Vaaderpassi kinni, et hakata tegema arhitektuurisaadet Nurgakivi. Kuna mu vanaisa Voldemar Tippel oli olnud Tallinna ja Tartu peaarhitekt, tundus arhitektuuriteemaline telesaade mõnus väljakutse, ent üsna pea selgus, et ilma reklaamirahadeta sisutihedat saadet teha ei saa ja nii tulidki Knauf plaadisegude jms reklaamijad saate sisusse oma soovidega sisse. Nurgakivi liikus tagasi oma liistude juurde. Tegu on jätkuvalt ehitussaatega, mis on olnud eetris sisuliselt aastast 1995 ehk et esimeste erakanalite algusaastatest alates.
Ühel hetkel sain kõne sõbralt, kes kutsus mind GT Tarkvarasse tööle ja üsna pea seisiski 20-aastasel Liisil visiitkaardi peal „turundusjuht“, sest õppisin ülikoolis teaduskonnas, milles sisaldus maagiline sõna “meedia”. Nii siis alutasingi aastal 2000 nullist – koostasin meediaplaane, kujundasin (tagantjärele vaadatuna hirmus inetuid) reklaame, korraldasin sündmusi ja mõjutasin suurettevõtete IT-juhtide meelestatust toodete ja koostööpartnerite valiku osas. Olin osaline Excellent Business Solutions brändi sünnitamisel pluss sain läbi viia ka oma elu esimese rebrängingu projekti GT Tarkvarale.
Vahepeal lastega kodus olles (praeguseks on mul 17-aastane tütar ja 15-aastane poeg) muutusin väga ökoemmeks ja mõtlesin, et ei taha enam iial ärgitada inimesi üle tarbima, aga endalegi üllatuseks leidsin end aastal 2007 Viking Motorsist, kuhu olin kandideerinud turundusassistendiks. Naised vist kandideerivad peale lastega kodus veedetud aega madalamale ametikohale kui nad võiks, nii ka mina. Tööle võeti mind lõpuks hoopis turundusjuhiks. Kuna Viking Motors müüs Hummereid, Corvette’e ja Cadillac’e ning ka Opeleid ja Saabe, siis pidin mina, kes ma olin just hiljuti öelnud ei tarbimisele, otsima üles nii need tüübid, kes on valmis gallonite viisi diislit põletama kui ka pereisad, kes soovinuks kokkuhoidlikul moel Opeli rooli keerata. Sellesse perioodi jäi ka mu esimene kokkupuude agentuuriga, kelleks toona oli Division.
Olin Viking Motorsis jõudnud armuda ääretult sümpaatselt läbimõedud brändi nimega Saab ja lansseerida selle Bio-Power mootoritega sõidukid, kui saabus masu ja ma nägin, kuidas turg mu silme ees kukkuma hakkas. Tajusin, kuidas minust kui turundajast sai kulurida. Umbes samal ajal tuli ka Kaubamaja grupp Viking Motorsile kosja ning mina lahkusin, teadmata, mis edasi saab.
Saatsin sõna levima, et olen saadaval ja sain korraga kuus tööpakkumist, millest tulusaim oleks olnud Arco Vara turundusosakonna ja viie turu juht. Aga atraktiivseim tundus hoopis Elioni pakkumine. Toona Divisionis töötanud Leslie Laasner oli just teinud Elionile Porri ja Sheeri kama klipid ning selle ettevõte turundus tundus mulle väga ligitõmbav. Seega valisin raha asemel ägeduse – puhtalt reklaamikeele põhjal.
Alustasin Elionis kaubamüügi ja finantsteenuste turundusjuhina – see oli periood, mil sai tehtud 40 telereklaami aastas. Jätkasin TV-teenuste turundusjuhina ja lõpuks valmistasin brändikogemuse juhina ette Telia turuletulekut.
Mis oli sinu suurim õppetund Elionis? Töötasid seal ju kokku 7 aastat.
Toonane Elioni turundusdirektor Arti Ots, kes mu tööle võttis, ütles esimese asjana: „Ära minuga neid turundusasju aruta, ma tean, et sa saad hakkama. Aga kui vaja, olen su selja taga olemas.“ See on üks vingemaid ja seni peas tinisevamaid vestlusi. Sain tol hetkel aru, et mulle antud usaldusega kaasneb vastutus, mille nimel pingutan ka üle oma varju. Vastutuse tajumine on olnud mu parim kasvataja, see on mulle alati sobinud.
Mikromanageerivad juhid seevastu ei sobi mulle, jääb mulje, et juht kas ei saa suuremast pildist aru või ta ei soovi suuremate teemadega tegeleda.
Kuidas ennast juhina iseloomustad?
Ka mulle endale meeldib juhina anda inimestele võimalus vastutada. Ma ei saa aru, miks peaks nö konkreetse kinganumbriga palgatud inimese puhul kontrollima, kas tal king püsib jalas. Mina usun, et kui oled leidnud õige inimese, siis asjad laabuvad ja liigne kontroll on asjatu. Sama kehtib ka isiklikes suhetes – perekond on ju nagu väike ettevõte, kus usaldus on kõige vundament. Kui tunned, et pead kontrollima, lähevad asjad varem või hiljem rappa.
Kuigi olime masu ajal Elionis justkui vanajumala selja taga, siis oli seal kuhjaga vastutust, aga ka teatav vabadus. Startup-kultuuri algosad olid seal 10-12 aastat tagasi täiesti olemas.
Teil oli Elionis nö riskifond turunduseelarvesse sisse kirjutatud?
Turunduseelarve oli taustal olemas, aga kuna kogu turundus oli väga täpselt mõõdetav, siis kehtis põhimõte – võta raha, aga pane alati natuke rohkem tagasi. Igal turundusjuhil oli kõrval analüütik, kes arvutas välja kampaania tasuvuse. Seega oli täpselt teada, kui palju saab või on võimalik tagasi tuua.
Mis tunne oli kaotada Elion ja luua Telia?
Kokku töötas meil Elionis turunduses kaheksa kuni kümme inimest ja sinirohelisest Elionist lillaks Teliaks muutumine oli tiimitöö. Ja kui vastu me sellele algul olime!.. Telia tulek tundus nii võõras, meil ju oli juba kaks turuliidrit – Elion ja EMT – kes pidid nüüd muutuma rakukeseks suuremast kehast. Aga lõpuks, kui see rebränding valmis sai, oli küll wow-tunne. Mäletan, et istusin Endla tänaval Elioni maja ees oma rimakas Saabis ja vaatasin, et nüüd ongi kõik lilla. Ja me ei tulnud ju turule lihtsalt sildivahetusega, vaid terve e-kodulahendusega. Kõikide brändivahetuste puhul on sisuline muutus kõige tähtsam, välimuse muutmine on lihtsalt nagu riiete vahetamine.
Aga sa ei jäänud Teliasse.
Mõnda aega töötasin Telias brändikogemuse juhina, kus minu vastutada oli see, kuidas Telia bränd kõigis kliendi kokkupuutepunktides välja nägi ning kogemuslikult mõjus. Vastutasin muuhulgas ka poodide ja büroode sisekujunduste eest, samuti koolitasime väga palju klienditeenindajaid – usun, et nemad on brändikogemuse juures kõige olulisemad.
Olime Telia turuletoomisega lõpusirgel, kui tuli mulle kõne EAS-ist, kuhu mind kutsuti Eesti brändi arendama ja turundama. Läksingi. Töötasime seal 14 valdkonna töötubade meetodil koos Paul Kristjan Lilje ja Andri Maimetsaga välja kaks põhilist postulaati – Eesti loodus ja digitaalne Eesti, millele tuginenuks Eesti valdkondadeülene väärtuspakkumine. Hiljem võttis selle töö üle Piret Reinson, kes kaasas ka disainerite kogukonna ja lõi tööriistakasti turundajate ning teenuste arendajate jaoks.
Samal päeval mil mu tähtajaline leping EAS-iga lõppes, sain kõne Mainor Ülemiste juhatuse esimehelt Margus Nõlvakult, kes küsis, kas Eesti märk on valmis ja kutsus mind Ülemiste linnakut turundama. Kuna mu arhitektist vanaisa lõi omal ajal Mustamäe linnaosa, siis loomulikult oli mul tema lapselapsena soov Ülemiste järve taga laiuva nn eralinna arengus kaasa rääkida. Liiatigi oli Ülemiste City nagu Eesti brändi kehastus – kõva IT-kogukond oli seal kanda kinnitanud, samas väärtustas kinnisvaraarendaja keskkonda ja loodust. Seal asub Tallinna suurim erapark, mille iga tavaline kinnisvaraarendaja maju täis ehitaks, aga mitte Ülemiste, mille arendaja sisemine ambitsioon oli olla kõige moodsam ja meeldivam kohalik omavalitsus.
Kuidas su oma disainibüroo PULO alguse sai?
See sai alguse juba Elioni viimasel aastal. Olin just ostnud oma elu esimese kodu ja tahtsin, et seal oleks midagi mu enda kätega valmistatud. Pealegi ei ajanud ka eelarve üle ääre.
Mu isa on nagu Leiutajateküla Lotte isa, kel olemas terve masinapark. Kui ma olin 6-aastane, ehitas ta mulle näiteks trammitooliga 3-rattalise mootorratta. Kui isa maja ehitas ja tal ühel hetkel kraanat vaja oli, siis ehitas ta ise endale 30-meetrise nokaga kraana. Ta on kuldsete käte ja tohutu tehnilise taibuga mees, täielik kadunud inseneritalent, kes näeb öösiti unes jooniseid.
Kuna masinapark ehk metalli- ja puutööpingid olid meil kodus olemas, siis hakkasingi lihtsalt pihta. Esimesed asjad, mis koos isaga ta töökojas koos treisin, olid kapinupud. Sealt edasi valmisid puidust lambid. Minu meelest on millegi algusest lõpuni oma kätega valmistamine väga toitev protsess, mis valmistab suurt rõõmu.
Esimene lambiseeria sai isa auks nimeks Priit.
Alustasin oma puiduse loominguga koos isaga keldris putitades kuniks kampa lõi sõbranna Katrin Girin, kelle isa oli elektrik. See oli suurepärane kombinatsioon, täiesti loomulik, et selliste isade tütred hakkavad koos valgusteid disainima ja tootma. Kolm päeva nädalas käisime minu isa juures keldris treimas, samal ajal kui meie mehed kodus lapsi hoidsid.
Mille eest PULO Eesti Disainiahindadel Bruno nominatsiooni sai?
Kuna ma disaini õppinud ei olnud, siis kasutasin endast rääkides alati epiteeti isehakanud. Kõigile teistele ajuhiiglastest disaineritele vaatasime Katriniga alt üles ja unistasime sellest, et keegi võtaks meid, käsitöölisi, tõsiselt. Ja ühel hetkel tulidki valgustatud disainerid meie juurde ning patsutasid õlale. Meid hakati teadma kui kaht tüdrukut keldris, kes peavad au sees oma isade oskusi.
Bruno nominatsiooni saime 2018. aastal lauavalgustiga Voldemar, mis oli pühendatud mu vanaisale. Mäletan, kuidas käisime disainiauhindadel alandlikult, ent samas kõrvust tõstetuna ringi.
See tunnustus andis julgust. Ja kui esimesed kliendid hakkasid küsima küsimusi sisekujunduse kohta, siis julgesime ka midagi arvata. Täna on PULO peamiselt sisekujundusettevõte, mis teeb koostööd kinnisvaraarendajatega ja toodab muuhulgas ka lampe.
Mis PULO-le äriedu tõi?
PULO sai pildile, kuna me ei häbenenud endast rääkida ega kirjutada ehk ennast turundada. Kui küsiti, siis kirjutasin lugusid valmis, lisades sinna sisse „nentis Tippel“ või käisime koos sellest omamoodi veidrast nais-treialite duost rääkimas nii teles kui ka raadios. Eestis on võrdlemisi hõlbus pildile pääseda, kui sinu lugu on eristuv. Ju me olime, oleme.
Kui palju sul TULI juhina disaineritööks aega jääb?
Praegu TULI-s tegutsedes jääb PULO jaoks muidugi hulganisti vähem aega, aga aitan kaasa nii klientide hankimisel, pakkumiste koostamisel, ideestamisel kui ka turundamisel. Sisekujunduste teostus on paljuski mu partneri Katrini õlgadel.
Enne TULI-sse tulekut juhtisid ju ka Fotografiska brändi?
Jah, ma olen ju pimikus üles kasvanud laps, pealegi oli mu arhitektist vanaisa lisaks ka kinoamatöör ja fotoentusiast. Fotografiskasse sattusin esimest korda Stockholmis aastal 2015 – täpselt samal aastal, kui Maarja Loorents rootslastega Fotografiska Tallinnasse toomise osas läbirääkimisi pidamas käis.
Fotografiska tuli minu ellu peale Ülemistet, mis peale Ülo Pärnitsa surma enam minu näol turundusstrateegi ei vajanud. Fotografiskaga tegin koostööd alates sügisnäituste avamistest kuni koroonapandeemia puhkemiseni. Jõudsin selle aja sees viie näituse juures kaasa lüüa ja maailmakuulsaid fotograafe võõrustada. See on vingelt sisutihe bränd, millel on suur potentsiaal maailma eri paigus läbi lüüa. Fotograafia kui meedium on 180-aastane kuid Fotografiska käsitluses on sellele täiesti innovaatiline mõõde oskuslikult juurde poogitud. Inspireerides teadlikumat maailma – imeline brändilubadus ju!
Liis, sa oled saksofonist, disainer, strateegiline turundaja. Kas on veel midagi, mida sinu kohta ei teata?
Japp, ma olen luhtaläinud saksofonist, täna ma sellest pillist ilusaid helisid enam välja võluda ei oskaks, aga ma arvan, et minu lähedased teavad mind kui uudishimulikku „kas ma saan sellega hakkama” naist, mistõttu on minu teele sattunud huvitavad katsetusi.
Olen mägironijatega ekspeditsioonile kaasa rännanud, aga proovinud ära ka õhuakrobaadina lendlemise Saku Suurhalli lae all. Uudishimulikkus on mulle oluline – pean seda enesearengu katalüsaatoriks.
Kuidas TULI ridadesse sattusid?
Ühel päeval, kui olime Arco Vara büroouuenduse projekti raames ühest köögisalongist välja astumas, helistas mulle TULI toonane, lapsepuhkusele siirduv juht Maarit Mäeveer, kes rääkis et oli sinult vihje saanud, et ma ei ole enam Fotografiska brändi kureerimisega hõivatud ja et ehk olen Eesti turundajate kommuuni vedamisest huvitatud. Mind võlus kohe see, et olles elu aeg saanud turunduse rõõme ja muresid tunda, avaneks mul nüüd võimalus tervet sektorit suunata.
Eestis tehakse vingeid asju, aga ei osata endast rääkida ega ennast turundada. Maailm peaks meist rohkem teadma.
Mis seisus Eesti turundus on? Ja TULI sellega seoses?
Vaatan, et valdkond on hakanud sisulist koostööd tegema ja see on hea märk. TULI on väga heas seisus, nokk on püsti. Nina me püsti ei aja, turunduse kui äriprotsessi olulisuse ja turundajate kuvandiga on veel hulk tööd teha, aga sõidame pärituules.
Mis su ambitsioon TULI-s on?
Et Eesti oleks nähtav. Et Eesti tegijad ja Eestis tehtu oleks kaardil. Et lisaks e-Estoniale oleks maailmas tuntud ka Eesti turundajad ja reklaamitegijad. Esialgu Põhjamaades ja siis kogu Euroopa kaardil. Kui see saavutatud, võin TULI Maaritile tagasi anda, et ta viiks Eesti turunduse maailmakaardile.
Intervjueeris: Silja Oja, TULI
Turundajate Liit (TULI) ühendab kõiki turundusega tegelevaid professionaale, kes on huvitatud erialase taseme tõstmisest ning valdkonna ärksaimate kaasamõtlejate hulka kuulumisest. TULI-sse kuulub praegu 78 ettevõtet.