Agentuuris Sweep on pea pool aastat toimetanud uus digijuht, Austraaliast pärit Julian Poole. Mees, kes sõitnud rikšaga Indiast Nepaali ja bussiga Londonist Bangkokki. Rääkisime seiklushimulise persooniga sellest, kuidas ta Eestisse jõudis, mis talle siinses digiturunduses silma torkab ning miks peaksime kõik olema keskkoolilõpetaja mentaliteediga.

Nagu mõni teinegi Sweepis, jõudis Julian turundusse läbi ajakirjanduse. Ta töötas 2000ndate esimese kümnendi keskpaigas Lääne-Austraalia osariigi telekanalis GWN7, kus pidi nii toimetama kui ka ise kaamera ette kargama. 

Lugude jaoks tuli ohtralt rännata – osariik on pindalalt koguni 60 korda suurem kui Eesti. Kui tegemist oleks riigiga, oleks see maailmas suuruselt 10. Elanikke on seal aga kõigest 2,8 miljonit, rahva asemel on lõputu inimtühi loodus. 

“Mäletan, et elasin ühe loo tarbeks kaevanduslinnas, mis oli teistest paikadest umbes kuue tunni kaugusel,” meenutab ta. “Seal oli 50 pubi ja 16 bordelli! Kajastasin palju silmiavavaid lugusid. Ajakirjandus sundis mind kohtuma väga erinevate inimestega. See andis inimeste mõistmiseks ja kuulamiseks väga hea põhja. Turundus on ju põhimõtteliselt sama – kuula inimesi, mõista neid ning mõtle, kuidas nendega suhelda.” 

Ühel hetkel otsustas ta vanale elule selja keerata ning kolis ühegi kontaktita Londonisse. Enne veel osales rikšarallil Indiast Nepaali. Tiimi nimeks Kangasutra (portmanteau kängurust ja kaamasutrast – toim.).

Londonis töötas ta Starbucksi turunduses, kuid seiklushimu sai temast taas võitu: ta vuras bussiga Londonist Bangkokki ning andis tee peal küüti 60 inimesele. Mõni aasta hiljem korraldas ta teise samasuguse ürituse ning veeres Kanadast Lõuna-Mehhikosse, täitsa Guatemala piirini. 

“Esimesest reisist tahtsin ka dokumentaalfilmi teha, aga see plaan ei õnnestunud nagu soovisin, sõnab ta. “Aga see oli võrratu viga (fantastic failure – toim.). Õppisin, mis töötab ja mis mitte ning kuidas lugu jutustada.” 

Pärast esimest seiklust leidis ta end Amsterdamist, kus töötas Booking.com’is. Ta meenutab, et algusaastatel oli see nagu idufirma. 

“Inimesed käisid kontoris särkidega “In god we trust, everyone else must bring data” (jumalasse me usume, kõik teised toogu andmeid – toim.),” muigab ta. “Nad ei uskunud üldse brändingusse. Kõik pidi olema andmetega mõõdetav, ilma ei tehtud midagi. Aga mina olin loojutustaja, kellele meeldis bränding. Mul oli üsna keeruline sinna sisse hüpata, aga kokkuvõttes oli see parim kogemus. Ma pidin juhtkonna enda poolele saama, pidin oma oskusi arendama ning loovlahendusi põhjendama ja mõõtma.”

Amsterdamis kohtas ta oma tulevast naist – eestlannat. Kõigepealt reisiti aastake (juba eelpool mainitud seiklus Mehhikosse), seejärel elati neli aastat Austraalias. Aga alati tiksus peakolus mõte, et võiks Maarjamaale kolida. Kui Julian siin esimest korda käis, sai ta aru, et Eesti ning ta kodumaa elanikud on väga erinevad, kuid üks asi on sarnane – mõlemad armastavad loodust. 

“Tahtsin siia kolida, aga olin närvis,” sõnab ta. “Austraalia on ju suur turg ja ma ei teadnud, kas leian Eestist töö. Mulle meeldis Sweep, sest siin on rahvusvahelise kasvu mentaliteet. Me ei mõtle ainult Eesti turule, vaid vaatame ka välja. Maailm on lahti ning võimalused on kõikjal.”

Mainisid mitu korda lugusid. Ikka ja jälle räägitakse, et killustunud digimeedias on neid keerulisem jutustada ning brändingut on raskem teha jne. Oled nõus? 

See on hea point, aga loo jutustamise juures on väga tähtis mõista, kuidas inimesed lugu tarbivad. Eriti oluline on see digiturunduses. Võrdlen seda alati baaris suhtlemisega. Kui näed inimesi rääkimas, siis sa ei lenda lihtsalt nende vestlusele vahele. Sa kõigepealt mõtled, mis on su sissejuhatus ja mida öelda tahad. 

Turundusega on sama. Loo jutustamiseks on tarvis tähelepanu võita. Sul peab esimese kolme sekundiga olema midagi imelist, midagi, mis oleks thumbstopper (pöidlapeataja; sisu, mis peatab su pöidla edasi skrollimast – toim). Kui keegi sind ei vaata, siis kuidas saad lugu jutustada? See on veidi sama nagu iidne küsimus: “kui puu metsas kukub ja keegi seda ei kuule, siis kas puu tekitab heli?”

Aga lugusid saab ka digis ja viie sekundiga jutustada. Ei lähe tarvis 30 sekundit nagu vana kooli teleklipis. Õiges kanalis on viis sekundit okei. Loo jutustamine ei ole surnud, aga sa pead väga kaval olema. Loovus avab hea loo. Paljud lood jäävad rääkimata, sest need pole hästi teostatud. 

Millised su esimesed muljed on? Mida saaksime (digi)turunduses paremini teha? 

Kui Sweepiga liitusin, üllatusin, kui palju talente Eestis on! Siin on väga palju andekaid ettevõtjaid, kelle soov on kasvada.

Aga mulle tundub, et Eesti turunduses mõeldakse vahel liiga väikselt ning ollakse kinni selles, mida juba teatakse. Öeldakse, et “me ei tee seda” või “me ei saa seda teha”, aga kuidas ei saa? Digimaailm on. Kõik on võimalik! 

Öeldakse, et järgmises miljardiettevõttes töötab kolm, neli või viis inimest ning ülejäänud rollid täidab AI. Turundajatena ei saa me öelda, et meil on väike tiim ja teeme ainult seda või toda. Ei tasu endale piire seada, sest alati on ühtmoodi tehtud. Praegu on väga palju innovatsiooni võimalusi.  

See öeldud, siinsed ettevõtted on digitaalsemad ja innovatiivsemad kui Austraalia omad. On palju ärisid, mis on tehnoloogia esiplaanile seadnud. Ärisid, mis ei mõtle ainult Eesti turust, vaid kogu maailmast. 

Austraalia ettevõtetel on võimalus mõelda ainult Austraalia turu peale. Eestis nii ei saa. Tuleb innoveerida. Olen paar korda kuulnud, et ettevõte on turunduses midagi korra proovinud ning see ei töötanud. Ei tasu ühe korraga alla anda. Digimaailm muutub nii kiiresti, et asjad, mis kuus nädalat tagasi ei töötanud, võivad praegu töötada. 

Kas Austraaliasse on ka Eesti digiriigi maine jõudnud? 

Mäletan, et tegin Starshipi robotitest pilti ja saatsin Austraalia sõpradele. Nad olid hämmingus. Küsisid, kus see on ning kas aasta on juba 2040? Eestis tehakse suurepärast innovatsiooni. Kohtun iga päev eestlastega, kelle töö ja mõtlemine mind üllatab.

Turundajad peavad sellest rohkem inspireeruma. Inspireeruma Skype’st, Boltist, Transferwise’st ja Starship’ist, mitte mõtlema, et proovisin midagi korra ja see ei töötanud. 

Meil algas just EASi projekt, mis aitab agentuuride ekspordivõimekust tõsta. Sweep on ka välismaale püüelnud. Mida Eesti ettevõtted tegema peavad, et välja saada? 

Töötan esimest korda agentuuris, olen seni olnud kliendi poolel. Usaldust on vaja, aga seda on keeruline teenida. Austraalias põhineb kõik inimsuhetel. 

Teine asi on see, et pead kliendile pakkuma minimaalset riski. Pead andmetega tõestama, kuidas sina ja su lahendus suudab kliendi ettevõtet kasvatada. Kui seda teed, siis miks nad ei peaks sind valima? 

Pead suutma kliendile oma mõju näidata. Kliente ei võideta ilusate slaididega, vaid päris mõjuga. Kui jalg ukse vahele saada, on edaspidi lihtsam kliente leida. Saab öelda, et näe, ühele kliendile tegime nii, teeme sulle ka! 

Julge peab olema! LinkedIn on täis inimesi, kellele kirjutada. Kasuta oma loo jutustamise oskust ja inspireeri neid. Usun, et paljud maailma ettevõtted tahaksid Eesti agentuuridega töötada. Tehnoloogiavallas teatakse Eestit. Eesti agentuuriga oleks lahe koostööd teha. Aga sa pead neile andma lihtsa võimaluse öelda “jah”. Alustuseks võid näiteks proovitööd pakkuda. 

Aasta on 2024, kuhu suunas digitrendid liiguvad? 

Maailm muutub kiiresti. Kui New Yorgis näiteks 1990ndatel aastavahetust tähistati, ei olnud kellelgi telefoni käes, 2010. aastal oli telefone juba päris palju ning inimesed jäädvustasid hoolega. Erinevus 2010. aasta ja 1990ndate oli väga suur. See aasta oli aga peaaegu kõigil telefon käes. Erinevus 2010. aasta ja praeguse vahel on samuti väga suur. 

Ehk digiturunduse revolutsioon käib endiselt. Telefon pole enam taskus, vaid käes. Sotsiaalmeedia ja tehnoloogia side paneb inimesi oma käitumist muutma. Iga poole aasta tagant tunnen, et midagi on jälle muutunud. 

Ma olen 40-aastane ja vaatan rohkem TikTokke kui telekat. Mu harjumused on just viimase poole aastaga muutunud. TikTok ei ole lihtsalt Z-generatsioonile, see on ka 40-, 50-, ja 60-aastastele. 

Tänapäeval on kõik sisuloojad. Kui mõelda näiteks reisisisule (blogid, vlogid, TikTokid jms – toim), siis seda on palju rohkem kui vanasti, aga inimesed teevad enne reisi ikka sama palju eeltööd. Ehk sisu on palju rohkem, aga see ei tähenda, et inimesed seda rohkem vaataksid.

See tähendab, et loominguline loo jutustamine on tähtsam kui kunagi varem. Kui inimene skrollib päevas pöidlaga sada meetrit, siis kuidas sa ta peatad? 

AI muudab kõike, aga tõsi on see, et see on populaarne väljend, mida inimestele meeldib jutu sisse paotada. AI kasutamisel peab olema põhjus. Peab olema õige aeg ja õige koht. Näiteks SEO osas ei suuda AI praegu inimesest parem olla. Inimene ja AI peavad koos midagi paremat looma. 

Kui sa ei proovi seda kasutada, jääd teistest maha. Aga ei ole nii ka, et on mingi firma, kus AI teeb kõike. See pole maagiline vastus igale su probleemile. Aeg, mil AI teab kõigest kõike, on väga kaugel. 

AI on hea kiire viis, kuidas informatsiooni koguda. Tehisintellekt on kiire ja efektiivne, aga kas see on intelligentne? See on küsimus, millele on raske vastata. Ta on nagu ülim sekretär, aga kas tal on intelligentsed ja põhjalikud vastused? 

Lisaks, ettevõtted ja agentuurid peavad sihiks võtma full-funnel lähenemise. Tänapäeval on kõik digitaalselt ühendatud. Vahel ei saa bränd tõuget mitte telereklaamist, vaid sellest, et veebilehel parandatakse broneerimissüsteemi ning seeläbi muutub kogu brändikogemus paremaks. Tarvis on agiilset ja arengumeelset mõtteviisi ning tahet iga nädal brändikogemust mõõta. 

Kas turundajad peaks millegipärast muretsema? 

Peaks muretsema, sest tegevjuhid tahavad mõju ja tulemust näha. Sa pead mõõtma ja näitama. Ma tundsin kliendina tihti, et agentuurid ei suutnud mõju ära põhjendada. Ja kui nad seda ei suuda, siis miks peaksin nende teenust uuesti kasutama? 

Tahame kõik teha lõbusaid ja loovaid asju, millest sõpradele rääkida. Tahame kunagi elule tagasi vaadata ja mõelda, et tegime lahedaid asju. Aga kui neil pole mingit mõju, siis mis selle kõige mõte oli? See on asi, mida turundajad peaks silmas pidama. Mõju!

Turundajad peaksid olema kui keskkoolilõpetajad. Nad ei pea kõike teadma, aga nad peavad tahtma õppida ja proovida. Praegu tuleb keskkoolist palju inimesi, kes on tulevikuks hästi valmistunud. Nad ei tunne veel maailma, aga nad on valmis õppima. Ja õppimine on väga tähtis, et oma karjäär tulevikuks kindlustada.

Ehk kuna see valdkond muutub nii palju, siis võid küll olla 20 aastat töötanud, aga oled ikka samal tasemel, kui noor, kes alles kooli lõpetas? 

Täpselt. Ma töötasin Austraalias ühe 25-aastase tüübiga, kes töötas enne seda lennujaama pagasiliinil. Ta oli väga huvitav ning ettevõtliku meelega sell. Ta katsetas pidevalt uusi asju ning avas oma kasvule orienteeritud suhtumisega uusi võimalusi. See ongi see, mis tagab inimestele ja äridele pikaajalise edu.

Ta tegi palju asju, mida ma isegi ei küsinud, kuid mis olid väga lahedad. Pole hullu, kui kümnest ideest üheksa on jamad. Tähtis on, et leiad selle ühe õige. 

Läbikukkumine on hea. Sellest on palju õppida. Leia klient, kes aktsepteerib vigu. Kui sa ei tee vigu, teed sa vea! Sest sa ei õpi midagi uut. 

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised