“Olen pärit Kohtla-Järvelt, klassikaliselt 90ndate Ida-Virumaalt, kus, uskuge või mitte, oli paljude noorte unistuseks päästa planeet,” kirjutab sõnumiagentuuri Akkadian partner Julia Piilmann.

GreenPeace’i suurejoonelised laevade külge haakimised panid paljude kujutlusvõime tööle ning kui gümnaasiumis ökoloogiaõpetaja küsis: „kes tahaks pühendada oma elu keskkonnahoiule?“, tõusis klassis nii mõnigi käsi. Suur oli meie üllatus, kui sellele järgnes fraas “alustame siis linna kanalisatsioonisüsteemi selgeks õppimisest.”

Mul on nii kahju, et ma ei mäleta enam selle õpetaja nime. Ta luges meile kiirkursuse, aga selle lühikese ajaga andis edasi olulise tõe: keskkonnaaktivism ja toimiva muutuse sisseviimine on erinevad asjad. Tänapäeva ühiskonnas on mõlemad vajalikud, sest sõnumid stiilis „lõpetage!“ ja „peatage!“ aitavad tõmmata probleemile tähelepanu. Sellele esimesele etapile peaksid aga järgnema lahendused, mille edu peitub vaikses, järjepidevas ja väga detailirohkes töös. 

Oma õpingutes ja töös ei ole ma kahjuks omandanud põhjalikku keskkonnaalast haridust, aga ligi 20-aastase kogemusega kaasamise valdkonnas saan üsna kiiresti aru, millisel jätkusuutlikkuse projektil on reaalne tõde taga ja kas ta saab k.a kogukonnas heakskiidu. 

Viimane on kriitilise tähtsusega, sest iga suur riigiplaneering, ettevõtte plaan või pisike kohalik algatus peavad tänapäeval saama endale avalikkuse toetuse. Ilma selleta ei ole edukas tegutsemine võimalik ja avalikkuse toetust tagab suuremas osas põhjalik ja läbi mõeldud jätkusuutlik vaade.

Ilmselt peegeldab ka äsja sündinud Maamuna algatus professionaalsete turundajate tunnetust, et organisatsioonid, ettevõtted ja terved sektorid vajavad laiemat tuge, et vastata ühiskonna ootustele. Ettevõtte ja auditooriumi kokkuviimine on ju turunduse suur eesmärk.

Seepärast on Maamuna TULI superalgatus. See aitab tuua veelkord päevakorda tänapäeva ühiskonna muutuvat ootust ettevõtlusele ja näidata õiget suunda. Teie otsused ja panus projektide avalikkuse ette tõstmisel vastab muuhulgas sellele, kuidas Eesti turundajad tõlgendavad jätkusuutlikkust ja tasakaalu ehk millistele tegevustele annate oma võimenduse läbi hea sõna ja turunduse. Ehk samal ajal on Maamuna ka TULI jätkusuutlikkuse standard ja mõõdupuu.

Mida kogukonnad väärtuslikuks peavad

Nüüd aga hakkab põnevam osa, sest isegi väikeses Eestis on väga palju väga erineva suunitlusega algatusi. Pole ju saladus, et „roheline“ ja „jätkusuutlik“ on tänapäeval vabalt tõlgendatav termin ja vahel võrdub jätkusuutlikkuse sildi all teostatud tegevus fassaadi värvimise, mitte põhjaliku remondiga. Üks värvib enda maja helesiniseks, teine roheliseks. Kuidas vaadata kohe fassaadist kaugemale ja neid õigeid, tähelepanu väärivaid projekte ära tunda?

Allpool jagan oma kogemuse põhjal kolme projekti tunnusjoont, mis minu hinnangul tagavad ka äridele ühiskondliku toetuse ja peegeldavad jätkusuutlikkust selle sisulises keerulisuses. Tegu ei ole niivõrd minu isikliku arvamusega kui kokkuvõttega sellest, mida erinevatel aegadel esinevad kogukonnad on pidanud oluliseks ja väärtuslikuks.  

• Projekt esindab mõistlikku ressursikasutust, arvestab kohalike oludega, ei nõua liiga palju transportimist, Ta sobib kohalikku pilti oma mahu, töötajate arvu ja piirkonna spetsiifika poolest. Näiteks proovime mitte eksportida oma toorainet, et seejärel tuua sisse valmistooteid. Me ei impordi tuhandete tonnide kaupa näiteks liiva ja killustikku, et ehitada valmis meile vajalikud teed ja hooned. Me toimetame mõistlikult oma ressursside piirides, suhtudes lugupidamisega võimalustesse, mis meil juba olemas on. Nagu igas valdkonnas, on siin õrn piir, sest Eesti on rahvusvahelise majanduse osa ning selle avatud ja arukas mängija. Kuid oma ressurssidest maksimaalse väärtuse loomine kõige mõistlikumal moel on prioriteet.
• Projekt arvestab tähelepanelikult nii kohalike huvide, loodusmaastikke kui ka tootmise omapäradega. Igas valdkonnas on olemas omad nö moevoolud. Nad on olemas isegi keskkonnakaitselises tegevuses. Olen täheldanud, et kunstlik maastiku muutmine, näiteks piirkonda sobimatu suure objekti rajamine või looduse ümberkorraldamine, olgugi see ükskõik mis õilsa eesmärgi nimel, ei saa sageli ühiskonnalt laiapõhjalist heakskiitu. 

  Ma ei pea siin silmas rikutud loodusmaastike taastamist või uue riigigümnaasiumi ehitust – see on iseenesest mõistetav teema. Pigem räägin projektidest, mis liiga jõuliselt „parandavad“ juba töötavaid ökosüsteeme, agressiivselt reguleerivad loodust enda ümber. Siia alla käib sageli ka maastike või liikide  „headeks“ ja „halbadeks“ ristimine. Näiteks veel paarkümmend aastat tagasi peeti otseses mõttes halvaks liigiks öökulle, sest tegemist on kiskjaga. Õnneks on praeguseks see kuri mood läbi. Aga see oli mood ja toona peeti õigeks öökullide hävitamist…

• Projekt käsitleb suurt pilti kogu elutsükli jooksul, alates tooraine kättesaamisest kuni selle utiliseerimiseni. Me näeme läbi ja oskame kirjeldada mõju ja vaatame seda kogu elutsükli jooksul, sest kliimamõjul ei ole piire. Põhjalik ja läbimõeldud lähenemine loob juba iseenesest usaldust. Toon ehk vastuolulise näite: täna on Baltimaad tagamas 30% Euroopa toidujulgeolekust tänu turbatootmisele. Turvas on ideaalne kasvupinnas – ta on steriilne ja seega ei vaja noored taimed ülipalju väetamisi ja taime kaitset. Ehk tänu turbale saame oma lauale puhtama toidu. 

  Samas, kui kaevandame turvast Eestis, siis justkui jätame kliimamõju ka siia. Teisalt kasvatatakse üle terve Euroopa juurviljad, aiandustooted ja isegi kõik metsaistikud turba sees ja kogu kliimapilti arvestade on ilmselt kliimamõju hoopis plussis, sest kasvavad taimed seovad süsinikku ja ainuüksi väike Eesti tagab üle terve Euroopa miljoneid toidukordi. See on üks minu lemmiknäidetest, mis näitab, kui keeruline, detailne ja oluline on iga samm ja otsus, mida keskkonnakaitse ja jätkusuutlikkuse valdkonnas teeme.

Väikese lisana ei saa märkimata jätta, et ehk kõige kindlam tõestus selle kohta, et mõni algatus või projekt on õige, on oma kodukohas töötavate ja toimetavate inimeste kuulamine ja kuulmine. Kaasamisest on saanud tänapäeval kohustus ja sageli peavalu. Samas, koduloomade hingeelu tunneb paremini talunik, mere hingeelu kalamees ja metsa hingeelu metsamees.

Toimetades ise looduse kõrval, tunnetavad nad seda intuitiivselt. Kahjuks ei räägi nad sageli valju häälega – tarkus ja asjatundlikkus on vaiksed, mitte pealetükkivad. Minu jaoks on kõige väärtuslikum tunnusjoon kohalike käest saadud tagasiside projektile. Kas see oli oodatud? Märgatud? Heaks kiidetud? Mida arvab tegevusest küla elanik, kes selle kõrval toimetab? See on kõige tugevam ja ausam tagasiside, mida ka TULI saab kasutada oma projektide hindamisel.

Usun kõrvaltvaatlejana Maamuna algatusse ja soovin sellele suurt edu ning positiivset tähelepanu juba praegu. 

Autor: Julia Piilmann. sõnumiagentuuri Akkadian partner
Toimetas: Siim Kera, TULI

Kõik uudised