Viimane aasta on olnud ebameeldiv ja jube. Sõda. Mitte kaugel meie koduõuest. Aasta eurooplaseks, aasta kodanikuks ja aasta naiseks valitud Johanna-Maria Lehtme – MTÜ Slava Ukraini asutaja – räägib, kuidas kommunikeerida annetusi, kuidas sõjakoleduste keskel vaimset tervist hoida ning mida me unustada ei tohiks.

Detsembri keskpaigas toimunud vestluse ajal olin turvaliselt Tallinnas, Johanna-Maria aga Ida-Ukrainas Dnipros. Tegelikult pidime kohtuma mõnes pealinna paigas, kuid seoses kehva olukorraga Bahmutis lahkus Johanna-Maria Ukrainasse planeeritust varem. 

“Bahmut on maapealne põrgu,” ütleb ta. “Pommitamine või laskmine toimub iga 10-20 sekundi tagant. Kujutad ette, mida see tähendab inimestele, kes seal elavad? Sinna viib üks tee ja venelased on praegu sellest kahe kilomeetri kaugusel. Bahmut on maatasa pommitatud, Bahmut on järgmine Mariupol. Kes sinna jääb, sureb nädalaga. Linn on tegelikult juba suletud, aga erikokkuleppe alusel lubatakse meid sisse. See on senini meie kõige ohtlikum reis.”

Bahmut on maapealne põrgu, aga kahjuks on jäänud mulje, et mida aeg edasi, seda rohkem ülejäänud maailm olukorraga harjub. Millised väljakutsed teil sellises olukorras kommunikatsiooni osas on? Kas annetusi tuleb ikka sama palju kui varem?

Oktoobris sai alguse kampaania “1000 kangelast lumes”. Küsisime 1000 vormi jaoks 400 000 eurot, aga läks nii hästi, et kogusime 828 000 eurot ehk 2300 vormi. Alahindasime eestlasi ja nende jätkuvat tahet Ukrainat aidata. Nad on nõus annetama, aga sa pead neile pakkuma väga selge sõnumiga annetusprojekti.

1000 kangelasega läks väga hästi, lootuste jõuludel pole nii hästi läinud, kuigi homme (14.12 – toim.) saab 600 000 eurot täis, mis on siiski hea tulemus. Jõuluajal tahavad inimesed helgust ja sõjateema eest põgeneda. See on arusaadav – kui oleksin tavaline inimene, kes ootab jõule ja puhkust, ei tahaks ka seda kurjust ja depressiivsust oma ellu. Aga mul pole seda võimalust ega soovi põgeneda.

Meie kommunikatsioon käib suuresti läbi Instagrami ja Facebooki. Muideks, Facebook toimib kordades paremini. Samuti annan palju intervjuusid. Kui olen Eestis, olen nagu intervjuude tuuril. Meil on ajakirjanikega väga head suhted esimesest päevast saati. Võin ise helistada ja öelda, et tulin Ukrainast tagasi ja tahan rääkida. 

Ma ei soovi kõlada egoistlikult, aga kui mina või kaastegevjuht Viktoria meedias sõna võtame, siis annetuste hulk kasvab. Seda on näha summast ja Google Analytics’ist. Inimesed tahavad kuulda personaalseid lugusid. Kergem on suhestuda personaalsete lugudega, kui sellega, et jälle pommitati või miljonid on elektrita. Üldtoon on nii depressiivne.

Me ei ole kunagi ise turundust teinud, ainult läbi oma partnerite. Nüüd Postimehega tegime koos 1000 kangelase projekti. Nad andsid selleks tasuta platvormi, mis on väikese MTÜ jaoks väga suur asi. Me ei reklaami sotsiaalmeedias, sest minu südametunnistus ei lubaks kasutada annetusi selleks, et küsida uusi annetusi. Püüame oma kulud võimalikult madalal hoida, et pakkuda rohkem abi, mitte kulutada kontorite või muu sellise peale. T1 on meile sõja algusest saati tasuta laopinna andnud, me pole isegi kommunaale maksnud. Paljud ettevõtted aitavad niiviisi kaudselt Ukrainat. 

Mulle meeldivad teie sõnumid. Lihtsad ja loogilised.

Me ei ole tüüpiline jäik MTÜ. Kui alustasime, siis tahtsin, et me suhtleks nagu sõber sõbraga. See oli hästi oluline, et me räägiks annetajatele ausalt, kuidas aitame. Et kodus tunneksid, et sa oled osa millestki suuremast.

Sa pead inimesi kaasa tõmbama, lugusid rääkima, olema läbipaistev ja näitame kõike, mida teed. Me ei taha olla MTÜ, kust tulevad pressiteated, et täna jagasime nii ja nii palju asju, aga pilte pole. Näitame inimesi, kellele abipakke viime. See on mulle hästi oluline, et annetajad oleksid abisaajate lähedal. 

Kusjuures, meil on väike meeskond ja sotsiaalmeedia inimene Karolina on olnud tööl vähem kui kuu. Koos mõtleme, mida teha, annan talle sisendi ja ta teeb ära. Ega meil ei ole seni olnud midagi professionaalset. See kõik tuleb nii nagu tuleb. Eelmine nädal oli Karolina puhkusel ja ma ei osanud isegi Instagramis linki postitada (naerab – toim.). Nii me oleme siin seda asja teinud. Kuna olen kahjuks tehnoloogiline idioot, siis on hea, et on lõpuks sotsiaalmeedia inimene, kes teab, mida ta teeb. 

Arenguruumi on meil selles osas, kuidas paremini projekte planeerida ja milliste sõnumitega välja tulla. Kui me ei suuda inimestele annetuse näol väljundit pakkuda, siis oleme ise süüdi. Kõik on sõnastuse ja sõnumi küsimus. Kui ei kõneta, siis annetusi ei saa.

Jaanuar ja veebruar tulevad rasked kuud, mil kõigil on raske ning elu kallineb. Arvan, et püsiannetajad jäävad, aga tavaannetajate hulk võib drastiliselt langeda – seda hoolimata sellest, mis sõnumiga välja tuleme. Loodan, et eksin ja taaskord alahindan kaasmaalasi. 

Mis on heategevuse juures usaldusväärse kommunikatsiooni alus? Näiteks Punasel Ristil õnnestus ämbrisse astuda, kui selgus, et raha ei pruugi eriti lihtsalt ja sirgjooneliselt Ukrainasse jõuda. 

Läbipaistvus. Konkreetselt läbipaistvus. Mida teed, kuidas teed ja kellele raha läheb. Selge sõnum ja läbipaistvus on kõige tähtsamad. Annetaja pole loll. Ta saab täpselt aru, kui midagi on valesti. Üks tüdruk on sõja algusest peale annetanud iga päev 34 senti. Vahet pole, kas ta annetab 34 senti või teeb ettevõte 100 000 eurose annetuse. Emotsioon, mis annetusest saad, on sama. 

Milline on tavalise Eesti annetaja profiil?

Terve Eesti ongi profiil. Me ei näe, kes on nimede taga, aga näeme, et need on tavalised inimesed nagu sina ja mina, kes on leidnud usaldusväärse abiorganisatsiooni, kuhu raha annetada. Igaüks peab leidma selle õige koha, kuhu annetada. Annetad ju sellele, kes või mis on kõige südamelähedasem. See on nagu tööga – valid ju ikka töö, mis sulle sobib ja mida meeldib teha. 

Kas soovid, et oleksid selle aja jooksul kommunikatsioonis midagi teisiti teinud?

Tead, ei ole olnud väga aeg mõelda, aga juunikuus kukkus annetuste hulk 60% ja mõtlesin, et kas peaksime kuidagi oma sõnumit muutma ja karmimalt rääkima, et inimesed ei unustaks, et samal ajal kui nemad puhkavad, inimesed surevad.

Otsustasime seda siiski mitte teha ja jätkasime oma liini. Ma ei kahetse seda, sest organisatsioonina pead tunnetama, mis õhustik ühiskonnas valitseb. See toon, kuidas me inimesi kõnetame, on meie organisatsiooniga hästi sobinud. Kui räägiksin kõiki neid lugusid, mida näen ja kuulen, siis langeks pool Eestit – või vähemalt Slava Ukraini jälgijad – sügavasse depressiooni. Sa pead sõnumites hoidma tasakaalu lootuse ja tegelikkuse vahel. Kõige hullemaid asju ei saa välja tuua, sest inimesed ei ole suutelised seda vastu võtma.

Sina suudad vastu võtta?

Tead… Tunnistan ausalt, et Lviv-Dnipro rongis jooksis juhe kokku ja nutsin korraliku peatäie. Lvivis oli linn pime ja tahtsin rongi jogurtit kaasa osta. Poes nägin ühte naisterahvast, kelle laps röökis, oli näljane ja punaste silmaalustega. Oled seal ja mõtled, et kuidas aidata. Ta sobras oma sularahas. Tal polnud pangakaardil midagi. Lootusetus. 

Ainus, mis teha sain – maksin ta ostukorvi eest ja ütlesin, et minge võtke püreesid lapsele juurde. Laps saab söönuks, ilma et oleks elektrit vaja. Tean ju omast käest, minu tütar oli paar aastat tagasi samas vanuses. Aga väikesed olukorrad annavad kõige suurema paugu. Hiilivad vaikselt juurde. Surnukehad ja haavatud – ma ei ütle, et see oleks igapäevane – mind enam ei šokeeri. Neid nähes hakkad tegutsema ja mõtled operatiivselt, kuidas saad aidata ja et haiglale on rohkem sidematerjali vaja. Pigem need tavalised olmeasjad on karmid. Nutmine aitab.

Tahtsingi küsida, mis aitab sellises enneolematus situatsioonis vaimset tervist hoida. Nutmine?

Looduslik rahusti Novo-Pasit (lehvitab sellega teiselpool ekraani – toim.). Ja nutmine. Ja kui on raske, siis oma meeskonnaga selle kõige jagamine.

Kõige enam aitab rääkimine. Mingi hetk hoidsin seda kõike enda sees. Olen 10 kuu jooksul kaks korda läbi põlenud. Ütlesin tiimile, et pean jõulude ja uusaasta vahel puhkama, sest muidu teil pole varsti juhti. Inimene peab end laadima ja see ei tähenda ainult füüsilist poolt.

Füüsiliselt jõuaks veel ühe aasta edasi panna, aga mentaalselt peab võtma hetke, et puhata. See aitab. Puhkus annab võimaluse asju kaugemalt vaadata. Saan mõelda, kas on vaja fookust muuta. Saan võtta sammu tagasi, et analüüsida, kuidas minna samm edasi. 

See on muidugi selline asi, et võid küll puhata, aga see on vist sinuga alati kaasas. 

See on sinuga kaasas. Vahet pole, kas oled duši all või jalutad lapsega pargis – pildid tulevad ette. Siis mõtled, et miks sa selle peale mõtled? Kas tunned, et jätsid midagi tegemata või tunned, et ei aidanud piisavalt? Need hetked ei jäta sind. Nad on sinuga kogu aeg kaasas. Aga mitte halvas mõttes.

Kas sa öösel magada saad?

Kui olen Ukrainas, saan öö jooksul umbes neli tundi und. Meie tööpäev on siin 18-21 tundi. Tallinnas püüan magada. Tervis on kõige olulisem. Ma ei taha ise abivajajaks muutuda, sest siis ei saa ma Ukrainat aidata. Unevõlg on muidugi kõva, seda järgi ei võta. 

Proovin pärast neid läbipõlemisi enda eest hoolitseda, et see ei korduks. Andsin endale ja oma lapsele lubaduse, et Tallinnas töötan ainult kuni kella kuueni, va teisipäev ja neljapäev. Samuti ei anna ma enam nädalavahetusel intervjuusid ega pane sellele ajale mingeid üritusi. See on taastumisaeg, mille veedan lapsega koos. 

Kui raha välja arvata, siis kellest või millest on Slava Ukrainil puudus?

Mitte millestki. Ausalt. Meil on täiesti super vabatahtlikud ja fantastilised autojuhid, kellest suur osa on vabatahtlikud päästjad. Mitte kunagi ei öelda ei. Täiesti suurepärane meeskond. Käsi südamel, ma ei nurise millegi üle. Oleme selle 10 kuuga fenomenaalselt edukad olnud.

Sind valiti nii aasta naiseks, aasta kodanikuks kui ka aasta eurooplaseks*. Kas ja mida see sulle tähendab? Sest ilmselgelt ei tee sa seda tööd, et saada tunnustust.

Mul on olnud sellega probleeme. Ma olen introvert… Kui keegi annaks raha ja annetusi nii, et ma ei peaks meediapildis olema, siis jumal küll, see oleks taevane kingitus. Aga pildis olemine toob annetusi ja seepärast ma seda teen. 

Ma olen alati öelnud, et väga kena, et minu nimi on peal, aga inimesed peavad aru saama, et see pole ainult minu töö, vaid meeskonnatöö. Meil on kõik väga tähtsad inimesed. Olen auhindade üle tänulik, aga inimlikul tasandil tunnen piinlikkust, et ainult mind tunnustatakse. Aasta logistikategu oli õnneks MTÜ Slava Ukraini nimele. Iga kord kui auhinnal on minu nimi, võrdub see meie meeskonna, vabatahtlikke ning annetajatega. Tegelikult peaks need tiitlit andma eesti rahvale ning panema minu nime sulgudesse. 

Jah, see on asi, millega maadlen. Hea meelega istuks nurgas ja teeks vaikselt tööd. 

*Mõni aeg pärast intervjuu toimumist valiti Johanna ka Postimehe aasta inimeseks.

Ma tunnen enda ees vahel piinlikkust, et ma ei mõtle enam nii palju sõjale kui näiteks esimestel kuudel. Sõda on muutunud tavapäraseks, aga see ei tohiks nii olla. Mis on see, mida me Ukrainaga seoses unustada ei tohiks?

Eestis oli lumetorm Birgit. Inimesed, kes saartel elavad, saavad nüüd suhestuda. Ukrainas on miljoneid inimesi, kel pole elektrit, vett ega kütet. Neil ei ole mitte midagi.

Pange end korraks nende olukorda ja mõelge, mida see tähendab. Sul ei ole toitu. Sul ei ole mingit abi. Levi ei ole. Internetti ei ole. Elu on pidevalt ohus. Pommitatakse. See ongi see pilt. Inimestel pole midagi ja nad peavad kuidagi vastu.

Meie ühiskondade kontrast on nii suur, et inimesed kohati ei mõista seda. Mul on hea meel, et me ei pea seda ise läbi elama. Ukrainlased võitlevad ka meie vabaduse eest. Kui nad kaotavad, on ainult aja küsimus, millal tullakse meie vabaduse kallale.

Anneta Ukrainale

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised