Kohtusime Tallinna Ülikooli reklaami ja suhtekorralduse eriala tudengitega – Siim Kokkota, Mari Hairki, Joonas Liivranna, Birgit Maraniku ja Lisa Marie Klandorfiga ning vestlesime turunduse olulisusest ja vaimsest tervisest. Sealhulgas uurisime tudengitelt, miks turundus noortele niivõrd atraktiivne on. Ja kas ikka on?

Millega igapäevaselt tegelete?

Siim: Õpin BFM-is reklaami ja suhtekorralduse erialal reklaami suunal. Alates juunikuust töötan La Ecwadoris copywriter’ina.

Mari: Mina olen saripraktikant (naerab – toim). Olen viimastel kahel aastal olnud viies erinevas kohas praktikal – kahes agentuuris, kliendi poolel, Kuldmunal ning lõpuks ka TULIs, kus aitasin toimetada Kuldmuna arhiivi. Mõned võivad minu pidevat ringiliikumist pidada ehk otsustusvõimetuseks, kuid mul on kindel eesmärk: tahan võimalikult täpselt õppida selle valdkonna kõiki erinevaid tahke tundma, et näha, kuhu ülikooli lõpetades kõige paremini sobitun. 

Joonas: Jõudsin TULI kaudu Hamburg ja Partnerid kommunikatsioonibüroosse, olen kommunikatsiooniassistendi ametikohal. Lisaks sellele õppisin koolis ärijuhtimist ja käisin kommunikatsioonipraktikal Aitan Eestit MTÜ-s ning Euroopa Komisjoni Eesti esinduses. Toimetan töö ja kooli kõrvalt ka StudentsWithUkraine juhatuses, kus samuti aitan kommunikatsioonikorraldusega.

Lisa: Hetkel käin koolis ja töötan klienditeenindajana, aga aasta alguses olin Imagine\TBWA-s praktikal. Lisaks olen käinud kahel aastal Kuldmunal vabatahtlikuks välisvaatlejana.

Birgit: Töötan Daltonis konsultandina, enne seda olin poolteist aastat Delfis ajakirjanik. Praktika sooritasin Eesti Laskesuusatamise Föderatsioonis ning aitasin esmakordsel MK-etapil edukalt õnnestuda. 

Kuidas leidsite tee turunduseni? Mis paelub teid selle valdkonna juures? 

Siim: Turundus on justkui risttee, kus palju erinevaid alasid kokku saab: äri, finants, ühiskonnateadused, sotsioloogia, psühholoogia, kunst jne. Me oleme selle kõige keskel ja peame kõikidest aladest midagi tajuma. Turundusvaldkonnas ümbritsevad meid ägedad ja suured isiksused, aga siin ei saa ära unustada, et ka ise peab isiksus olema.

Mari: Reklaamis ja suhtekorralduses saab teha korraga nii strateegiat kui ka kunsti – seda kõike samal päeval. Mind paelub just see kirev seltskond, kellega koos töötades olen õppinud, et turundus on valdkond, kus  on võimalik iga päev aina kasvada ja areneda. 

Joonas: Selles valdkonnas töötamine ei ole päris 9–5 töö, et lähed kontorisse ja sisestad kindlaid numbreid. Siin on projektid, mis varieeruvad. Need on väikesed ja kiired või suured ja ajamahukad. See ongi põnev. Töö ei ole kunagi ükskülgne. 

Lisa: Mulle meeldib, et igal projektil on oma nägu – nii ei tea kunagi, mida iga järgnev projekt toob. Turunduses käib töö ja lõbu käsikäes. Iga päev õpib midagi uut ning nii saab arendada end täiesti eri külgedest, mis igas valdkonnas tavapäraseks pole.

Birgit: Mind paelub ennekõike ülesannete mitmekülgsus. Vahepeal on hektiline ja see on see, mis hoiab töö põnevana. Inimesed ja teemad vahetuvad. Nii mitmestki eluvaldkonnast saab päris spetsiifilisi teadmisi, mida mujal ei ole võimalik kogeda.

Hiljuti selgus Marketing Week uuringust, et 60% noortest peavad potentsiaalseks karjäärivalikuks turundust, tuues peamiste argumentidena välja töötasu, karjäärivõimalused, loovuse ja oskused. Kas need punktid on töövaliku tegemisel teilegi olulised?

Siim: On, kuid tänapäeva maailmas luuakse paljud töökohad käigupealt ja nii leiab igaüks enda jaoks mingi niši, et luua endale sobiv töökoht. Palju sõltub ka endast, mis võimalusi sa näed ja mis võimalusi ise lood. Ma ei eelda, et minuni tullakse kandikuga ja öeldakse, et näed, meil on sellised võimalused ja kümne aasta pärast oled siin. See praegu enam ei tööta. 

Mari: Kindlasti, aga pean tähtsaks ka töökeskkonda. Oma elus veedad sa oma töökaaslastega kõige rohkem aega, seega on oluline end ümbritseda inimestega, kellega sul on mõnus ja inspireeriv koos olla. Lisaks on mulle endale oluline tunda, et töötan suurema eesmärgi nimel. Mulle meeldib, kui tööandja väärtused on selgesõnaliselt väljendatud.

Joonas: Minu arvates turundus- ja kommunikatsiooniagentuurid, sealhulgas start-upid, ongi need lipulaevad, kes tüürivad töökeskkonda edasi. Vabam õhkkond, kõik saavad kõigiga vabalt rääkida, tehakse kollektiivseid ettevõtmisi, reisitakse, ühised lõunad – kõik see tagab kvaliteetse töökeskkonna.

Lisa: Kindlasti on inimesed need, kes loovad enda ümber töö tegemiseks sobiliku atmosfääri. Töö kvaliteet saab tunda, kui töökeskkond ei ole kiiduväärt. Meeldiv ja vaba keskkond laseb inimesel olla tema ise ning loovinimese jaoks on see tähtis, sest nii saavad parimad ideed õhku tõusta ja lendama hakata.

Birgit: Vaimne tervis on ülimalt oluline. Pigem teed väiksema raha eest tööd, aga tead, et jääd ise ellu ja küll saab ka hiljem tööd vahetada, kui asi on juba palganumbris. Muidugi on olulised ka tööülesanded, sest kui oled tiimiliige, siis oled teistega võrdväärne ja sulle usaldatakse erinevaid ülesandeid.

Te olete käinud turundusepraktikal, näinud seda töötempot. Teile küll väga meeldib turundus, aga kas see on see töö, mida te näete end tegemas?

Siim: Kõik muutub ajaga väga palju ja töökohti ning võimalusi tuleb aina juurde. Turundusmaastik on kümne aasta pärast hoopis teistsugune. Teatud osa mängivad alati kogemused ja mida suuremad kogemused, seda rohkem on võimalik teha neid projekte, mida ise soovid.

Mari: Kas aastaid ja aastaid – seda ei oska öelda. Turundus on ühelt poolt nii äge – kiire tempo ja mitmekülgne. Teisalt on jälle hetki, kus see tundub isegi liiga kiire ja kaootiline. Ma usun, et ajaga harjub selle kiire tempoga, eriti kui projektid ja tööd on põnevad ning motiveerivad ja kaootilisus annab mulle jälle segadust, milles korda lüüa. Siiski tahaksin ka proovida osaleda mõnes pikemaajalises projektis, kolme nädala asemel näiteks kolm kuud. Niimoodi vaikselt edasi liikudes võib täitsa vabalt elu ühes valdkonnas veeta. 

Joonas: Praegu võime mõelda, et ei tea kes, kas ja kui pikalt selles valdkonnas olla tahab, aga ma olen rahul, kus hetkel olen. Samas põhikoolis tahtsin saada spordiarstiks ja gümnaasiumis tahtsin ajalugu minna õppima. Aeg muudab palju. Aga kui selles sektoris ja valdkonnas olla, siis usun, et ülejäänud karjäär on ikka sama valdkonnaga seotud. 

Lisa: Ma olen küll ühel praktikal käinud, aga kui ma olingi projektijuhi praktikal, siis sain näha kõikide tiimide tööd. Just teiste tiimiliikmete tegevus avardas veelgi rohkem mu silmi. Sain nendel hetkedel aru, et mõni amet on kohe selline, mis ei ole minu moodi. Teisalt tunnen, et pärast kooli olen sajaga valmis minema agentuuri tööle ja hakkama katsetama seda, mis mulle sobib. Imagine\TBWA-s praktikal olles ma tõesti nautisin igat hetke projektijuhiabi rollis.

Birgit: Kui on soov olla 20–30 aastat turunduse valdkonnas, siis peab ikka väga suur sisemine tahtmine ning kirg selle ala vastu olema. Umbes nii, et ärkad iga päev üles ja mõtled, mis ägedat nüüd täna teen või välja mõtlen. Mul isiklikult tekib küsimus, et kas ideed ei saa otsa paarikümne aasta peale, aga tundub, et mitte (naerab – toim). 

Kas on mõni valdkond, millega te ei soovi end siduda?

Siim: See on isegi kliendisõbralik otsus, kui sa ei tee koostööd ettevõtte või organisatsiooniga, keda sa tegelikult ei toeta. Samas ma üldiselt ei välista ühtegi valdkonda. Põnev on vaadelda ideid. Idee võib olla huvitav, aga ei pruugi olla eetiline. 

Mari: Olen alati mõelnud, kas inimese tervist kahjustavaid reklaame on paslik reklaamida. Aga üks õppejõud suutis selle situatsiooni mulle hirmuäratavalt loogiliselt ära seletada. Näiteks suitsetamine – suitsupaus on võib-olla suitsetajal ainuke hetk päevas, mil ta saab kontorilaua tagant ära ning võtta korraks aja maha.  

See võib-olla päästab teda mõnest muust probleemist, mis muidugi ei vähenda seda kahju, mis suits inimese tervisele teeb, kuid tõestab, et miski pole must-valge. Kõik need valdkonnad, mis on reklaamiseaduse poolt karmilt piiritletud, on selles suhtes põnevad, et nad sunnivad inimesi otsima lahendusi kastist väljastpoolt. Ja see on see, mis mind turunduse juures on alati kõige rohkem köitnud. See n-ö väike hääl mu peas, mis küsib “aga kuidas sa seda siis lahendaksid?”.

Joonas: Ilmselt erakonnad, kellega minu vaated ei lähe üldse kokku. Siin tekib probleem, et kuidas ma müün miskit, millesse ma üldse ise ei usu.

Lisa: Samastun ka Joonasega. Kui peaksin reklaamima miskit, mille vastu on ebameeldivad tunded, siis ma ei saa seda reklaami ju südamega teha. On mõned teemad, mis ei ole minu jaoks meeldivad, näiteks suitsetamine on üks neist. 

Birgit: Kasiino või ka erakonnad, kelle agendat ma ei poolda.

Mis te arvate, kuidas mõjutab turunduse valdkond teie vaimset tervist? Kas üldse?

Siim: Minu jaoks on personaalselt laastavam see, kui tööl pole midagi teha. Suvel oli meil agentuuris üpris vaikne, sest kõik puhkasid. See oli minu jaoks väsitav ja iga päev mõtlesin, et tahaks juba seda õiget töötempot tagasi. 

Samuti usun, et vaimse tervise nimel on oluline veeta ka väljaspool tööd aega oma kolleegidega. See loob omavahel tugevamad sidemed kui lihtsalt ühised projektid. Oluline on aru saada, millised on su kolleegid ja tuleb osata rääkida nendega nende keeles. Näiteks leidub ju kolleege, kellega saab lolli nalja visata, aga on ka neid, kes lähevad selle peale närvi. Ja seda tulebki mõista.

Mari: Mulle anti praktikal väga head nõu. Nimelt oli mul liiga palju asju korraga ja tundsin, et ei jaksa kõigega tegeleda. Kui küsisin, kuidas sellega toime tulla, siis üllatas mind vastus – oluline on, et nendes hetkedes ei otsustaks inimene lihtsalt mitte midagi teha. 

Siis ei ole võimalik paraneda, vaid probleem mattub ja jääb kaane alla podisema. Ma ei tahtnud seda uskuda, kuid praeguseks pean tunnistama, et nõuandjal oli tuline õigus. Kõige parem viis oma vaimset tervist hoida ja parandada on teistega koostööd teha ja oma muresid jagada. Avatus ja otsekohesus on olulised märksõnad.

Joonas: Ma ei ütleks, et valdkond kuidagi otseselt vaimset tervist mõjutaks. Et ta üldse ei mõjuta, on ka vale öelda. Eks turunduse ja kommunikatsiooni valdkond pakub väljakutseid nagu iga teine ning kui ajad on kiiremad või töömaht on suurem, siis annab kindlasti tunda, et kõike vaja teha, aga aega ei ole. 

Kõigil on omad viisid, kuidas sellega tegeleda: kes kuulab muusikat, kes vaatab õhtul filme või loeb raamatuid, et mõtteid mujale viia ning värskelt hiljem edasi marssida. Kõik käsitlevad probleeme erinevalt: kes võtab midagi ette ning on neid, kes matavad selle kuhugi sügavale enda sisse ja sellest piisab.

Lisa: Mõjutab küll, aga siinkohal tulebki osata küsida abi ja ükskõik, mis vormis. Kui isik tunneb, et asju on kuhjunud liiga palju, siis on inimlik see ka kõva häälega välja öelda. Kui ma olin praktikal, siis oli meil koolis palju Zoomi loenguid. Praktikal käisin kontoris kohapeal ning samal ajal sain seal oma loengutes osaleda ehk ühendasin praktika- ja koolipäeva, mis sobis mulle hästi. Agentuuris oli meeldiv õhkkond ja mind võeti kui pereliikmena ning mind kaasati ka töövälistele väljasõitmistele ja ühisüritustele. Kõik see tekitas sooja ja südamliku tunde ning on määravaks teguriks ka rasketel hetkedel.

Birgit: Kindlasti mõjutab vaimset tervist. Kusjuures, kui ma parasjagu siia kohtumisele tulin, siis mõtlesin, et meil on väga vedanud, et keerulistel aegadel saame kursusekaaslastega omavahel palju rääkida ja arutada. Omavaheline rääkimine ja samastumine on nii oluline. Teadmine, et keegi on minuga samas paadis, tekitab kuidagi rahulikuma tunde ja aitab edasi liikuda, kui sein on ette tulnud. 

Arvan, et tähtis on ka iseenda eest seismine. Tänapäeval eeldatakse, et noored peaksid suutma tegema kõike ja palju, aga tegelikult tuleks mõelda ennekõike tööjaotusele ja sellele, kuidas ja mis tempos keegi päriselt töötada suudab.

Eelpool mainitud uuringust selgus ka tõsiasi, et noortele ei meeldi end väga kiita. Mis te arvate, miks see teie põlvkonnas nii on?

Siim: Ilmselgelt koheldakse praktikakohas praktikanti hästi, aga päeva lõpuks peavad agentuuri inimesed töö ära tegema. Alguses tulebki võita usaldus, käia laua juurest laua juurde ja uurida, kas on midagi, mida praktikandina saaksid teha. Kõigepealt usaldatakse sulle väikesed ülesanded, siis presenteerid neid, õnnestumisel antakse järgmine projekt ja nii kasvabki usaldus. Paratamatult saab alguses ka paar silmakeerutust, aga siinkohal peabki olema paks nahk ning tuleb aru saada oma vigadest. 

Mari: Noored tulevad koolist teoreetilise pagasiga ja nüüd nad peavad end tõestama hakkama. Ja nähes oma kõrval hullult loovat ja tarka inimest, võib tekkida kartus. Aga see on ülestöötamise juures loogiline osa ja esialgu peab end tõestama ning peabki tegema läbi need kartuse hetked, sest selle peale hakkab noor looma endale baasi, mis annab talle julgust end kiita. Minu arust on oluline teha ära oma esimesed paar viga, saada vitsad kätte ja liikuda edasi, sest kiitus, mis tuleb peale seda, on kõige magusam ja ka kõigem motiveerivam. 

Joonas: Ega esimene nädal ei saagi minna jalaga ust lahti lööma. Esialgu teedki vigu, kukud läbi ja võtad vastu kõik kriitilise tagasiside, mis saad. Tuleb osata uut infot vastu võtta, siis näed, mis su murekohad on ja hakkad end arendama. Ajaga hakkad arglikkusest üle saama ja kolleegidega rohkem sõbrunema, mis muudab eksimise vähem hirmsaks. Kardetakse eksida, aga kohe alguses peaks sellega tööd tegema ning mõistma, et me kõik eksime. 

Lisa: Kartlikkus tuleneb mingil määral teadmatusest, et sa ei tea, kuhu sa lähed ja mis saama hakkab. Kui juba mõistad, millises keskkonnas toimetad, kuidas tänu kolleegidele oled arenenud ning mis kõiksuguseid projekte on sulle usaldatud, siis saad aru, et oled õiges kohas õiget asja tegemas.

Birgit: Meile on koolis räägitud erinevatest ägedatest ettevõtetest ja agentuuridest. Kui nüüd noorel tekib võimalus ühte neist praktikale minna, siis noor ongi nagu suurte silmadega vasikas ning teeb kõik, mis vaja. Aukartus on nii suur. Alguses tunned end ka väga ebakindlana. Teisalt arvan, et seni, kui keegi ei riiva kellegi tundeid, on kõik hästi.

Kuidas on võimalik täna üldse noorel jalg turunduses ukse vahele saada? 

Siim: Kui praktikale läksin, siis tegin endaga kokkuleppe, et praktika lõpuks pean tööle saama. Praktikal pingutasin palju ja lõpuks tuli pakkumine suisa mitmest agentuurist.

Kui kandideerida kuhugi agentuuri tööle, siis peab eristuma. Palutakse saata CV ja motivatsioonikiri – see on koht, kus on võimalik teha midagi suursugust. Kui ma La Ecwadori kandideerisin, siis printisin oma CV välja ja kirjutasin motivatsioonikirja käsitsi kuldse tindiga mustale paberile. Seejärel viisin ümbriku nende kontori peaukse juurde, porimati alla. Siin ma nüüd olen.

Mari: Ära jäta jõusaalis vahele leg day’d (naerab – toim). Siimu jutule jätkuks lisaksin, et ära kunagi karda mängida oma tugevuste peale. Kui mina kandideerisin La Ecwadori praktikale, siis teadsin juba ette, et olen palju parem rääkija kui kirjutaja, seega motivatsioonikirja asemel tegin hoopis video. Jube piinlik oli seda filmida ja monteerida, kuid paar nädalat hiljem oli paganama hea tunne, kui astusin agentuuri uksest sisse, et praktikat alustada. Ei tohi jääda kinni oma mugavustsooni ning alati on oluline meeles pidada, et küsijale suu pihta ei lööda, seega alati mine julgelt katseta, küsi ja uuri.

Joonas: Iseennast peab tagant utsitama. Kui ma TULI lehelt leidsin Hamburg ja Partnerid tööpakkumise, siis oli seal kirjas, et kui tekib küsimusi, siis helista või saada kiri. Mulle jäi miskit segaseks ja otsustasin helistada. Imestus oli suur, et helistasin. Saadud reaktsioonist võib eeldada, et tavaliselt noored ei helista. Suisa kardetakse seda. Soovitan oma mugavustsoonist väljuda. Nagu näha, siis üks lühike telefonikõne võib muuta nii mõndagi.

Lisa: Mida rohkem ise tegutsed ja annad teada, et tahad näha ja õppida, seda enam sind märgatakse. See toob mingi hetk ka edukuse. Mina üritan ise igast võimalikust projektist ja üritusest kinni haarata, et näha ja kogeda seda, mida näiteks koolis õppida ei saa. Ma olen väga tänulik, et olen saanud osaleda Kuldmunal ja panustada selle õnnestumisele. Olen isiklikult kaks korda Kuldmuna tiimis olnud ning kõrvalt näinud, kuidas üle Eesti ja välismaalt tuleb kokku žürii, kes arutleb auhinnavääriliste tööde ja projektide üle. See on olnud suurepärane koht, kust saada häid kontakte ja teha end märgatavaks turundusinimeste seas. 

Birgit: Olen seisukohal, et tuleb olla julge ja küsida. Eesti turundusmaastik on nii väike, et kõik teavad kõiki. Soovitan võimalusel küsida erinevatelt agentuuridelt/ettevõtetelt, kas võib tulla töövarjuks või praktikale. Noor inimene ei peaks esimesena ka rahamägesid taga ajama, vaid esialgu keskenduma kogemustele – see tuleb tulevikus palju rohkem kasuks. Kui on praktikakogemus, mille eest ei makstud, aga lõppude lõpuks sa tead ettevõtte juhti või ettevõttes töötavad inimesi, siis see on palju olulisem alustavale turundajale. 

Mäletan, kui ma olin 18, siis ma tegin gümnaasiumis kooliraadiot. Ma hullult mõtlesin, et tahaks kõige paremat kooliraadiot teha. Käisin Otepääl koolis, läksin Tartusse ERR-i ukse taha ja lasin uksekella: “Tere, mina olen Birgit, olen Otepäält ja tahan näha, mis te teete.”. Mirko Ojakivi oli uksel, parasjagu algas Uudis+. Ta oli küll pisut kohmetu, aga kutsus sisse ja näitas mulle, mida nad päriselt ERR-is teevad. See on taas hea lugu ilmestamaks, kuidas tuleb olla julge ja küsida. Kõik on võimalik.

Autor: Kärt Tomp, TULI
Toimetas: Siim Kera, TULI

Kõik uudised