18.10.2022

INTERVJUU | Kommunikatsioonijuht ja lektor Mart Soonik: alati on ühiskonnas mingisugust ebaselgust natuke rohkem kui selgust

Mart Soonik on suure kogemusega kommunikatsioonijuht, kes tegutseb praegu nii ettevõtjana kui ka avalike suhete lektorina Tallinna Ülikoolis. Intervjuus TULI-le räägib ta poliitilisest lahmimisest, suhtekorralduse olulisusest, üliõpilastest ning sektori tulevikust.

Mart Soonik. Foto: Erakogu

Mart, räägi veidi palun enda taustast

Olen ajakirjanikuna töötanud aastatel 1991-1998. Sellest enamiku aja televisioonis uudistetoimetaja ja saatejuhina. Pean oluliseks, et kommunikatsioonijuht mõistaks ajakirjanduse toimemehhanisme, sest nii sotsiaalmeedias kui ka ajakirjanduses ei ole sa kommunikatsioonivälja peremees, vaid pead arvestama kriitilise suhtumisega juba ette. 

Reklaamipinna puhul on paljuski sinu enese otsustada, mida auditoorium näeb ja kuuleb ning mida mitte. Alates 1998. aastast olen praktik kommunikatsioonijuhtimise valdkonnas nii avalikus-, kolmandas- kui ka erasektoris. Selles perioodis olin kõige pikemalt Sotsiaalministeeriumi avalike suhete osakonna juht

Oma mikroettevõtte asutasin kümmekond aastat tagasi ja olen seeläbi kommunikatsioonijuhtimise praktikas tegev siiani. Loengutega alustasin aastal 2001 ja Tallinna Ülikooliga olen seotud aastast 2006. Minu jaoks on aastakümneid toiminud lihtne ring, mille käigus esmalt õpin ise, seejärel rakendan ja alles seejärel õpetan teisi.

Mida pead professionaalse suhtekorraldajana enda kõige suuremaks väljakutseks?

Peamiselt olukorda, kus on vaja, et minister, ettevõtte juhatus või veel keegi kolmas mõistaks, millised on kriitiliselt mõtleva demokraatliku ühiskonna ootused. Mõnikord kipuvad need ununema ning esikohale tõusevad eelkõige isiklikud või grupihuvist lähtuvad vajadused. Sel hetkel ei mõelda tihtipeale oma sõnumit põhjalikult läbi ja tulemuseks võib olla olukord, kus kellelegi mõjub tulemus ehk hästi ja positiivselt, aga teisele täiesti vastupidiselt. Leian, et selline kriitiline mõtlemine ja grupimõtlemise vastane hoiak ongi kommunikatsioonijuhi kõige suuremaks väljakutseks – olukord, kus sa oled justkui omadele võõras.

Oled nii tegevpraktik kui ka juba 15 aastat Tallinna Ülikooli suhtekorralduse õppejõud. Kuidas on valdkond ja õpetamine sinu hinnangul nende aastate jooksul arenenud ja muutunud?

Suhtekorralduse õpetamine sai tegelikult alguse Tartu Ülikoolist, mille olen ka ise lõpetanud. Eriala hakati sel ajal õpetama koos ajakirjandusega, mis oli sel hetkel kindlasti õige valik, sest suhtekorraldus oligi siis väga meediasuhete keskne. Aga mida rohkem tuli juurde juhtimisfunktsioone, seda enam on eriala ka muutunud. 

Ma arvan, et olukord, kus Tallinnas õpetatakse suhtekorraldust koos reklaamisuunaga, on minu hinnangul tänases ühiskonnas täiesti põhjendatud, sest ükski suhtekorraldaja ei ole tegelikult ju lihtsalt suhtekorraldaja, vaid ta peab suutma hallata kogu organisatsiooni suhtekapitali. Seetõttu peab talle olema tuttav ka turundustegevus. Suhtekorraldaja ei ole enam organisatsioonisisene ajakirjanik, vaid inimene, kes kogu seda suhtekapitali haldab. 

Kuidas on selle aja jooksul tudengid muutunud? 

On olnud perioode, kus meil on olnud väga teadlikud tudengid, minu hinnangul on ka praegu. Nad tõepoolest teavad, kuhu tulevad ja mida tahavad ning kogu maailma muutmise võimekus on nende endi kätes. Võib-olla on just viimased kriisid olnud tudengkonna jaoks kainestavad – tulevik on ebaselge ja ise tuleb võtta vastutust. 

Aga veel mõned aastad tagasi oodati kohati seda müstilist kuldvõtmekest, millega saaks endale hea abikaasa, kaks autot, eramaja ja kolm korda aastas reisi välismaale. Huvi ei olnud peamiselt eriala sisu, vaid paberi ja seeläbi loodetava hea palga vastu. See kindlasti ei oleks olnud jätkusuutlik. 

Miks on suhtekorralduse õpetamine ülikoolitasemel Eestis üldse oluline?

See on protsess, mis seob ühiskonnas liimina väga erinevaid gruppe, nii organisatsioone kui ka inimrühmi. Nende protsesside kvaliteetne juhtimine selle jaoks, et olla mõistetav ja aktsepteeritud ja seeläbi ühiskonnana sidusam on äärmiselt oluline. Kui me räägime, kuid ei mõista üksteist või puudub vastastikune empaatia, siis ühiskond nii ei toimi. Seega on täiesti õigustatud, et Eestis õpetatakse suhtekorraldust kuni doktorikraadini välja. 

Milline on Eesti suhtekorralduse üldine tase? Mida peaks parandama? Mida saab kiita? 

Kiita võib, et aegade jooksul on valdkondi rohkem integreeritud – on saadud aru, et ei saa tõmmata joont vahele ja tekitada olukorda, kus keegi tegeleb näiteks ainult pressiteadete ja siseüritustega ning keegi reklaamidega.

Teisena on hakatud mõistma, et head suhtekapitali ja mõju ei too kaasa see, kui pannakse kokku lihtsalt ilusad laused ja kaunid sõnad. Usalduse saavutamiseks tuleb näidata sisu ja tegusid! Seda siis just organisatsioonide põhjal rääkides.

Kehvem on aga see, et poliitilises kommunikatsioonis on endiselt võimalik vahel ka lihtsalt lahmides olla populaarne. Selle asemel, et ühiskonda siduda ja omavahel läbirääkimistesse suunata, juhib erakonna kommunikatsioonijuht sellist kommunikatsioonivoogu, kus esikohal on lahmimine ja pealtnäha kiired, lihtsad lahendused, mis tegelikult ei olegi lahendused.

On oht, et võidakse hakata kasutama poliitilist propagandistlikku, sildistavat, naeruvääristavat stiili, mis võib üle kanduda ka ühiskonna teistele osapooltele. Sest see, mida teeb eliit – olgu siis poliitiline, majanduslik või kultuurieliit, annab alati suuna ka teistele ühiskonnaprotsessidele – sealhulgas kommunikatsioonile. Siin ma näen ohtlikku tendentsi – Trump, Johnson ja meie kodukootud asemikud…

Kas Tallinna Ülikooli suhtekorralduse eriala lõpetanud töötavad ka praegu samal erialal? 

Väga hea on see protsent, kes tõepoolest sellele erialale töötama lähevad. Ma täpset numbrit ei tea, aga kasvõi paljud minu enda lõpetajad on tulnud ringiga tagasi koostööd tegema. Ma näen, et vähemalt mingisuguse perioodi on nad teinud erialast tööd – ehkki kommunikatsioonijuhi töö ei ole lihtne, vaid nagu alguses öeldud, seotud reaalse juhtimisega, mistõttu inimesed põlevad seal tihti läbi. Ükskõik, milline juhtimine põletab päris tugevalt ja seetõttu sellest valdkonnast ka inimesi lahkub. 

Tegelikult on tööturul kogu aeg vaja neid inimesi, kes suudavad hoomata detaile ja võtta ning juhtida riske ning sihtrühmade ootusi. Alati on ühiskonnas mingisugust ebaselgust natuke rohkem kui selgust.

Reklaami ja suhtekorralduse eriala muudeti alates 2022. aastast tasuliseks. Kas või kuidas mõjutab see sinu hinnangul seda, millised inimesed töötavad Eesti kommunikatsioonimaastikul näiteks viie aasta pärast?

Tallinn ei ole ainus ülikool, kes kommunikatsioonieriala pakub. Meil on kõrval ka Tartu, aga kui me vaatame numbreid, siis meile kandideerijate arv per koht oli vaatamata tasulisele õppele ikka suurem.

See, mida ma sisseastumiskomisjonis sellel aastal märkasin oli, et särasilmsete ja väga teadlike tudengite hulk jäi tegelikult samaks. Jah, lõpuks komisjoni ette jõudis väiksem hulk tudengeid kui varem, aga nende üldine kvaliteet oli minu hinnangul isegi parem. Selles suhtes, et alati on olnud need 10-15 tudengit, kes on väga head. Lihtsalt, kui varem oleme komisjoni kutsunud 45 tudengit, siis seekord oli neid umbes 30. Aga 15 olid samamoodi olemas, kes olid pühendunud ja teadsid väga hästi, kuhu erialale nad tulevad. Selles osas mina väga ei muretse, et pealekasv kuidagi nõrgemaks jääks.

Kas reklaami ja suhtekorralduse eriala peaks olema tasuta? 

Peaks olema aus konkurents! Kui riik otsustab, et selline eriala, mis kahtlemata on oluline selleks, et ühiskond oleks sidus, mõistev ja üksteisest aru saav, peab olema tasuline, siis ta peaks olema tasuline igal pool. Või siis vastupidi. 

Kas sul on lektorina mõni mõte, mida tahaksid, et suhtekorralduse tudengid kui ehk tulevased kolleegid sinu loengutest endaga kindlasti kaasa võtaksid? Mis on see kõige tähtsam asi, mida suhtekorralduse tudeng õpib? 

Kõige olulisem on see, et peale praktiliste sõnumite koostamise ja enda arusaadavaks muutmise peab kogu aeg mõtlema, mis on minu tegevuse panus ühiskonda. Kas ma tegelen süstemaatilise valetamisega, rohepesu või „korporatiivse vastutustundlikkusega”. Ehk ajan jama selle nimel, et näida positiivne ja kasulik. Või on mul ka sisu taga.

See tähendab seda, et kommunikatsioonijuht peab jõudma otsuste ja juhtkonna lähedale. Mitte olema see, kes oma sõnadega jutustab lahti, mis on memodes kirjas, vaid ta peab sekkuma otsuste vastuvõtmisesse ja ütlema, et kui te teete nõnda, siis te peate arvestama sellega, et üks või teine sihtgrupp võib haiget saada. Tihtipeale ka saab.

Et me võime mingis ühiskonna osas tuua kaasa meie jaoks mingisuguse negatiivse tagajärje. See kahjustab meid ja me peame läbi mõtlema, milline oleks vähem kahjulik otsus. Suhtekapitali mõttes peaks iga kommunikatsioonijuht olema võimeline seda hindama. Ta ei tohi kunagi unustada ühiskonda ja eetikat, mille alusel ta tegutseb.

Eestis töötab turunduse ja suhtekorralduse alal omajagu inimesi, kes pole suhtekorraldust õppinud. Kas see on sinu hinnangul probleem? 

Kui inimene on ühel erialal kümmekond aastat töötanud, siis on tal vähemalt „käsitööoskused” sellisel tasemel omandatud, et tal ei tohiks tekkida probleeme ja ta võiks olla ju ka professionaal. Palju on muidugi neid katsetajaid, kes mõne aasta töötavad ning siis lahkuvad. 

Probleemiks võib olla see, et nad võivad olla õppinud küll teooriat, kuid ei ole nendel teemadel loengutes koos oma kaastudengitega heas mõttes filosofeerinud. Tänu sellele nad võivad lähtuda ajutisest kasust ja lühiajalisest perspektiivist – tegime ära ja saime hakkama. Aga nad ei pruugi osata mõelda aspektidele nagu pikaajaline vaade ja mõju suhetele. Samas on see mõnikord ka õppinud inimeste probleem. 

Paljud ajakirjanikud vahetavad oma töö suhtekorralduse vastu, sest üldiselt on ses valdkonnas suurem palk. On see paratamatus ja lihtsalt karjääriredeli loogiline jätk või ei tohiks see nii olla?

Ma ei tea, ma ei oska vastata. Siin on minu meelest paratamatu, et tekib pakkumise ja nõudluse suhe. Miks on nii, et ei ole vastupidist olukorda, kus suhtekorraldajad tahaksid ajakirjanikuks saada ja ajakirjaniku töö oleks paremini tasustatud? Võib-olla ehk sellepärast, et hea suhtekorraldaja on tegelikult kommunikatsioonijuht ja võtab otseses juhtimisprotsessis olles endale tihtipeale suurema vastutuse.

Ajakirjanik ei ole juht. Ta juhib ainult oma sõna, seega lähtub ajakirjanduslikest väärtustest. Kuid mitte ainult – vahel ka sellest, et saada võimalikult palju „klikke” ning seeläbi muutub kollaseks, ühiskonnast mittehoolivaks suhtekorraldajaks, nagu ma ka eelnevalt mainisin. Panus organisatsiooni juhtimisse ajakirjanikul puudub.

Lisaks ei ole ka ajakirjandusväljaandeid nii palju. Eriti, kui me võrdleme organisatsioonide üldise hulgaga. Samas õpetatakse suhtekorraldajaid ja ajakirjanikke sama suures mahus ja küllap selles suhtes on suhe pisut paigast ära. 

Autor: Maarja Kalma, TULI praktikant

Toimetas: Kärt Tomp, TULI

Kõik uudised